25veebruar 2025 (*1)
Eelotsusetaotlus – Kohtualluvus ning kohtuotsuste täitmine tsiviil- ja kaubandusasjades – Määrus (EL) nr 1215/2012 – Artikli 4 lõige 1 – Üldine kohtualluvus – Artikli 24 punkt 4 – Erandlik kohtualluvus – Patentide registreerimise või kehtivusega seotud asjade kohtualluvus – Õiguste rikkumise hagi – Euroopa patent, mis on registreeritud liikmesriikides ja kolmandas riigis – Patendi kehtivuse vaidlustamine vastuväites – Selle kohtu rahvusvaheline kohtualluvus, kellele on esitatud õiguste rikkumise hagi
Kohtuasjas C‑339/22,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Svea hovrätt, Patent- och marknadsöverdomstoleni (Svea apellatsioonikohus (patendi- ja kaubandusasjade apellatsioonikohus, Rootsi)) 24. mai 2022. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 24. mail 2022, menetluses
BSH Hausgeräte GmbH
versus
Electrolux AB,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president K. Lenaerts, asepresident T. von Danwitz, kodade presidendid K. Jürimäe, C. Lycourgos, I. Jarukaitis, M. L. Arastey Sahún, S. Rodin, A. Kumin, N. Jääskinen ja M. Gavalec, kohtunikud E. Regan, Z. Csehi ja O. Spineanu‑Matei (ettekandja),
kohtujurist: N. Emiliou,
kohtusekretär: ametnik M. Siekierzyńska,
arvestades kirjalikku menetlust ja 22. juuni 2023. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
olles 22. veebruari 2024. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
arvestades 16. aprilli 2024. aasta kohtumäärust suulise menetluse uuendamise kohta ja 14. mai 2024. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
olles 5. septembri 2024. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
kohtuotsuse
1Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ( ELT 2012, L 351, lk 1 ; edaspidi „Brüsseli Ia määrus“) artikli 24 punkti 4 tõlgendamist.
2Taotlus on esitatud Saksa õiguse alusel asutatud äriühingu BSH Hausgeräte GmbH (edaspidi „BSH“) ja Rootsi õiguse alusel asutatud äriühingu Electrolux AB vahelises kohtuvaidluses Euroopa patendist tulenevate õiguste rikkumise üle.
3Brüsseli Ia määruse põhjendused 13, 15 ja 34 on sõnastatud järgmiselt:
„(13)
Menetluste, mille suhtes käesolevat määrust kohaldatakse, ja liikmesriigi territooriumi vahel peab olema seos. Järelikult tuleks kohtualluvuse ühiseeskirju kohaldada põhimõtteliselt siis, kui kostja alaline elukoht on liikmesriigis.
[…]
[…]
4Määruse II peatükk „Kohtualluvus“ sisaldab kümmet jagu. Määruse II peatüki 1. jakku „Üldsätted“ kuuluva artikli 4 lõikes 1 on sätestatud:
„Käesoleva määruse kohaselt esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest.“
5Nimetatud määruse II peatüki 6. jakku „Erandlik kohtualluvus“ kuuluvas artiklis 24 on sätestatud:
„Poolte alalisest elukohast olenemata allub asi erandlikult järgmistele liikmesriigi kohtutele:
[…]
Ilma et see piiraks 5. oktoobril 1973 Münchenis allakirjutatud Euroopa patentide väljaandmise konventsiooniga Euroopa Patendiametile [(EPO)] antud pädevust, alluvad liikmesriigi kohtutele erandlikult asjad, mis puudutavad kõnealuse liikmesriigi suhtes väljaantud Euroopa patentide registreerimist või kehtivust;
[…]“.
6Sama määruse II peatüki 8. jakku „Kohtualluvuse ja lubatavuse kontrollimine“ kuuluvas artiklis 27 on sätestatud:
„Kui liikmesriigi kohtule esitatakse hagi, mis puudutab olulises osas asja, mis allub artikli 24 kohaselt erandlikult teise liikmesriigi kohtutele, deklareerib see kohus omal algatusel, et ta ei ole selles asjas pädev.“
7Brüsseli Ia määruse nimetatud peatüki 9. jaos „ Lis pendens ja seotud menetlused“ sisalduvates artiklites 33 ja 34 on kindlaks määratud tingimused, mille esinemisel võib liikmesriigi kohus menetluse peatada või isegi lõpetada või vastupidi seda menetlust jätkata, kui alluvus sellele kohtule põhineb muu hulgas määruse artiklil 4 ja kui liikmesriigi kohtusse pöördumise ajal on kolmanda riigi kohtus pooleli menetlus samade poolte vahel ja samal alusel või kui on esitatud nõue, mis on seotud kolmanda riigi kohtule esitatud nõudega.
8Määruse V peatükki „Üldsätted“ kuuluva artikli 63 lõikes 1 on sätestatud, et määruse kohaldamisel on äriühingu või muu juriidilise isiku või füüsiliste või juriidiliste isikute ühenduse alaline asukoht seal, kus on tema põhikirjajärgne asukoht, juhatuse asukoht või peamine äritegevuse koht.
9Brüsseli Ia määruse artiklis 73, mis kuulub VII peatükki „Seos teiste dokumentidega“, on ette nähtud:
„1. Käesolev määrus ei mõjuta [30. oktoobril 2007 Luganos allakirjutatud tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse ja neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni ( ELT 2007, L 339, lk 3 ; edaspidi „Lugano konventsioon“)] kohaldamist.
2Käesolev määrus ei mõjuta [10. juunil 1958 New Yorgis allakirjutatud välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni] kohaldamist.
3Käesolev määrus ei mõjuta kolmanda riigi ja liikmesriigi vahel enne [Brüsseli I määruse] jõustumise kuupäeva sõlmitud kahepoolsete konventsioonide ja lepingute kohaldamist, mis hõlmavad käesoleva määrusega reguleeritud küsimusi.“
10Patendiseaduse (1967:837) (patentlagen (1967:837); edaspidi „patendiseadus“) § 61 teises lõigus on sätestatud:
„Kui on esitatud patendist tulenevate õiguste rikkumise hagi ning isik, kelle vastu hagi esitati, väidab, et patent on tühine, saab kehtivuse küsimust käsitleda alles pärast tühisuse tuvastamise hagi esitamist. Kohus annab poolele, kelle väitel on patent tühine, korralduse esitada selline hagi kindlaksmääratud tähtaja jooksul.“
11BSH-le kuulub Euroopa patent EP 1434512, mis kaitseb tolmuimejate valdkonda kuuluvat leiutist. See patent on registreeritud Saksamaal, Kreekas, Hispaanias, Prantsusmaal, Itaalias, Madalmaades, Austrias, Rootsis, Ühendkuningriigis ja Türgis, mille alusel on antud välja nende riikide riigisisesed patendid.
12BSH esitas 3. veebruaril 2020 Patent- och marknadsdomstolenile (patendi- ja kaubanduskohus, Rootsi) Electroluxi vastu hagi nimetatud Euroopa patendi kõigi riigisiseste „osade“ rikkumise tuvastamise nõudes. BSH nõudis eelkõige, et Electroluxi kohustataks lõpetama patenditud leiutise kasutamine kõigis riikides, kus sama Euroopa patent on registreeritud, ning et Electroluxilt mõistetaks ka välja õiglane tasu ning kahjuhüvitis selle leiutise väidetavalt ebaseadusliku kasutamise eest.
13Electrolux vaidles kõigile nõuetele vastu. Lisaks väitis ta, et patendi EP 1434512 kõigi riigisiseste „osade“, v.a Rootsi „osa“ (edaspidi „välismaised patendid“) rikkumisega seotud nõuded on vastuvõetamatud.
14Sellega seoses väitis Electrolux, et välismaised patendid on tühised ja et nende õiguste rikkumise vaidlus ei allu Rootsi kohtutele. Electroluxi sõnul tuleb patendist tulenevate õiguste rikkumise hagi pidada „menetlus[eks], mis seondu[b] […] patentide […] kehtivusega“, Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkti 4 tähenduses, kuna see on lahutamatult seotud küsimusega asjaomaste patentide kehtivuse kohta. Järelikult alluvad BSH nõuded niisuguste riigisiseste patentide rikkumise kohta vastavalt osutatud sättele nende liikmesriikide kohtutele, kus välismaised patendid on registreeritud. Sellest tuleneb, et Rootsi kohus, kelle poole on pöördutud, ei ole pädev tegema otsust nendest patentidest tulenevate õiguste rikkumise kohta.
15Lisaks on Electrolux seisukohal, et patendiseaduse § 61 teine lõik, mis näeb ette, et patendi kehtivuse küsimust tuleb analüüsida patendist tulenevate õiguste rikkumise hagist eraldiseisvas menetluses, puudutab üksnes Rootsi patente. Kuna Rootsi õigus on kohaldatav üksnes Rootsi patentidele, ei saa Rootsi kohus selle sätte alusel lahendada vaidlust, milles kostja väidab patendist tulenevate õiguste rikkumise hagi raames, et muu riigi kui Rootsi Kuningriigi välja antud patent on tühine. Sellest järeldub, et BSH peaks esitama välismaistest patentidest tulenevate õiguste rikkumise hagid riikides, kus need patendid on registreeritud.
16Patent- och marknadsdomstolen (patendi- ja kaubanduskohus) tegi 21. detsembri 2020. aasta otsusega Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkti 4 ja artikli 27 alusel kindlaks, et BSH esitatud hagi ei kuulu osas, mis käsitleb muudes liikmesriikides kui Rootsi Kuningriik registreeritud patentidest tulenevate õiguste rikkumist, tema alluvusse. Samuti asus ta seisukohale, et talle ei allu hagi osas, mis käsitleb Türgis registreeritud patendist (edaspidi „Türgi patent“) tulenevate õiguste rikkumist, kuna artikli 24 punktis 4 on leidnud väljendust üks rahvusvaheliselt tunnustatud kohtualluvuse põhimõte.
17BSH esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse Svea hovrätt, Patent- och marknadsöverdomstolenile (Svea apellatsioonikohus (patendi- ja kaubandusasjade apellatsioonikohus, Rootsi)), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus. BSH väitis, et Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkt 4 ei ole kohaldatav „puhtalt“ patendist tulenevate õiguste rikkumise hagide suhtes, mistõttu kohus, kelle poole on Brüsseli Ia määruse artikli 4 lõike 1 alusel pöördutud, võib lahendada välismaisest patendist tulenevate õiguste rikkumise hagi isegi siis, kui selle patendi tühistamise hagi ei allu sellele kohtule. Lisaks leidis see põhikohtuasja pool, et Patent- och marknadsdomstolen (patendi- ja kaubanduskohus) oleks saanud selle määruse artikli 4 lõikest 1 tuleneva rahvusvahelise kohtualluvuse alusel lahendada hagi, mis puudutab sellise välismaise patendi rikkumist, mida ei ole välja antud või registreeritud liikmesriigis, nagu käesoleval juhul Türgi patent. Sellest tuleneb, et nimetatud kohtule allus patendist tulenevate õiguste rikkumise hagi tervikuna, isegi osas, mis puudutab Türgi patenti. Nimelt tunnustatakse rahvusvahelises õiguses seda, et tavaliselt allub vaidlus selle riigi kohtutele, mille territooriumil on kostja alaline elukoht.
18Electrolux kordas eelotsusetaotluse esitanud kohtus sisuliselt oma seisukohta, mille ta oli esitanud Patent- och marknadsdomstolenis (patendi- ja kaubanduskohus), väites, et Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkt 4 on kohaldatav patendist tulenevate õiguste rikkumise menetluste suhtes, milles tuginetakse asjaomase patendi tühisusele kui ühele vastuväitele. Rootsi kohtutele ei allu menetlus tervikuna, kuna rikkumise ja kehtivuse küsimus on teineteisest lahutamatud.
19Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas asi allub Rootsi kohtutele. Ta palub kõigepealt selgitada, kas Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkti 4 tuleb tõlgendada nii, et väljend „menetluste puhul, mis seonduvad patentide […] registreerimise või kehtivusega, olenemata sellest, kas küsimus tõusetub hagi või vastuväite vormis“ hõlmab ka patendist tulenevate õiguste rikkumise hagi, kui kostja on esitanud vastuväite selle patendi tühisuse kohta. Nimetatud sätet võib tõlgendada nii, et selle kohaselt ei allu liikmesriigi kohtule patendist tulenevate õiguste rikkumise hagi osas, mis on seotud Euroopa patendi kõigi teiste riigisiseste „osadega“ peale selle, mis on registreeritud asjaomase kohtu asukohaliikmesriigis, kui kostja on niisuguse menetluse raames esitanud vastuväite nende riigisiseste „osade“ tühisuse kohta. Ühtne menetlus ühes kohtus vähendaks vastuoluliste otsuste tegemise riski, kuid selline tõlgendus kohustaks hagejat uuesti esitama patendist tulenevate õiguste rikkumise hagid teistes liikmesriikides.
20Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et teine võimalik tõlgendus oleks asuda seisukohale, et liikmesriigi kohtule, kellele on esitatud patendist tulenevate õiguste rikkumise hagi, mille raames kostja esitab välismaiste patentide tühisuse vastuväite, ei allu üksnes niisuguse vastuväite läbivaatamine ja seega võib ta lahendada patendist tulenevate õiguste rikkumise hagi. Nimetatud tõlgendust toetab eelkõige vajadus tõlgendada Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkti 4 kitsalt kui erandit määruse artikli 4 lõikes 1 sätestatud üldeeskirjast ning määruse eesmärk, mille kohaselt allub patentide kehtivust puudutavate vaidluste lahendamine üksnes patendi registreerinud riigi kohtutele.
21Seejärel, juhul kui Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkti 4 tuleb tõlgendada nii, et kui patendist tulenevate õiguste rikkumise hagi menetluses esitatakse tühisuse vastuväide, kuulub see hagi selles sättes ette nähtud erandliku kohtualluvuse alla, siis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas niisuguse tõlgenduse saab välistada niisuguse riigisisese õigusnormiga nagu patendiseaduse § 61 teine lõik, mis kohustab kostjat esitama patendi tühistamiseks eraldi hagi.
22Lõpuks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas asjaolu, et põhikohtuasjas kõne all olev Euroopa patent on registreeritud kolmandas riigis, omab tähtsust küsimuse osas, kas asi allub temale. Nimetatud kohtu sõnul ei ole selge, kas Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkt 4 on kohaldatav kolmanda riigi, käesoleval juhul Türgi Vabariigi kohtute suhtes, samas kui selle määruse artiklites 33 ja 34 viidatakse sellistele kohtutele. Osutatud kontekstis märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et 1. märtsi 2005. aasta kohtuotsusest Owusu ( C‑281/02 , EU:C:2005:120 , punktid 26 ja 35 ) võib tuleneda, et Brüsseli Ia määruse artikkel 4 on kohaldatav ka kolmandate riikide kohtute suhtes.
23Neil asjaoludel otsustas Svea hovrätt, Patent- och marknadsöverdomstolen (Svea apellatsioonikohus (patendi- ja kaubandusasjade apellatsioonikohus)) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1.
Kas [Brüsseli Ia määruse] artikli 24 punkti 4 tuleb tõlgendada nii, et väljend „menetluste puhul, mis seonduvad patentide […] registreerimise või kehtivusega, olenemata sellest, kas küsimus tõusetub hagi või vastuväite vormis“, tähendab, et liikmesriigi kohtule, kes on teinud määruse artikli 4 lõike 1 alusel kindlaks, et patendist tulenevate õiguste rikkumist käsitlev vaidlus allub temale, rikkumise asi enam ei allu, kui esitatakse vastuväide, mille kohaselt on vaidlusalune patent tühine, või tuleb nimetatud sätet tõlgendada nii, et liikmesriigi kohtule ei allu üksnes patendi tühisuse vastuväite üle otsustamine?
24Esimese ja teise küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkti 4 tuleb tõlgendada nii, et kostja alalise elukoha liikmesriigi kohtule, kellele on määruse artikli 4 lõike 1 alusel esitatud muus liikmesriigis välja antud patendi rikkumise hagi, allub see hagi jätkuvalt siis, kui kostja vaidlustab vastavas menetluses esitatud vastuväites asjaomase patendi kehtivuse.
25Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub samuti selgitada, kas sellele küsimusele antavat vastust mõjutab asjaolu, et riigisisene menetlusnorm kohustab kostjat esitama selle patendi tühistamiseks eraldi hagi.
26Viimasega seoses tuleb kõigepealt märkida, et niisugune riigisisene õigusnorm ei saa mõjutada Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkti 4 tõlgendamist. Nimelt ei sisalda see säte ühtegi viidet liikmesriikide õigusele, mistõttu tuleb selles sisalduvaid väljendeid pidada liidu õiguse autonoomseteks mõisteteks, mida tuleb tõlgendada kõikides liikmesriikides ühetaoliselt, sõltumata vastavast riigisisesest õigusnormist või menetlusest (vt selle kohta 8. septembri 2022. aasta kohtuotsus IRnova, C‑399/21 , EU:C:2022:648 , punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).
27Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õigusnormi tõlgendamisel arvestada mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on (vt selle kohta 7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Berlin Chemie A. Menarini, C‑333/20 , EU:C:2022:291 , punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
28Brüsseli Ia määruse tõlgendamise konkreetses kontekstis tuleb vastavalt selle määruse põhjendusele 34 lisaks tagada järjepidevus nende sätete tõlgendamisel, millega on asendatud „samaväärseteks“ peetavad varasemates õigusaktides sisaldunud sätted, nagu Brüsseli konventsiooni artikli 16 punkt 4 ja Brüsseli I määruse artikli 22 punkt 4, mis asendati Brüsseli Ia määruse artikli 24 punktiga 4 (vt selle kohta 8. septembri 2022. aasta kohtuotsus IRnova, C‑399/21 , EU:C:2022:648 , punktid 29 ja 37 ).
29Vastavalt Brüsseli Ia määruse artikli 4 lõikele 1 esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse. Selle määruse artikli 63 lõikes 1 on täpsustatud, et äriühingu või muu juriidilise isiku või füüsiliste või juriidiliste isikute ühenduse alaline asukoht on seal, kus on tema põhikirjajärgne asukoht, juhatuse asukoht või peamine äritegevuse koht.
30See kostja alalise elukoha liikmesriigi kohtualluvuse eeskiri on kõnealuse artikli 4 lõikes 1 siiski ette nähtud „käesoleva määruse kohaselt“ ehk kui muudest Brüsseli Ia määruse sätetest ei tulene teisiti. Nimelt, ehkki osutatud kohtualluvuse eeskiri kujutab endast määruse põhjenduse 15 järgi üldeeskirja, on selles määruses ette nähtud mitu erandit. Nende hulgas on määruse artiklis 24 ette nähtud konkreetse liikmesriigi kohtute erandlik kohtualluvus teatavates selles artiklis nimetatud asjades „[p]oolte alalisest elukohast olenemata“.
31Mis puudutab konkreetselt patente, siis kõnealuse artikli 24 punkti 4 esimese lõigu sõnastuse kohaselt alluvad erandlikult „menetlus[ed], mis seonduvad patentide […] registreerimise või kehtivusega, olenemata sellest, kas küsimus tõusetub hagi või vastuväite vormis, selle liikmesriigi kohtutele, kus […] [patendi] registreerimist taotletakse, kus see on toimunud või kus see loetakse toimunuks liidu õigusakti või rahvusvahelise konventsiooni tingimuste kohaselt“ (edaspidi „patendi välja andnud liikmesriik“).
32Selle punkti 4 teise lõigu kohaselt alluvad liikmesriigi kohtutele erandlikult asjad, mis puudutavad kõnealuse liikmesriigi suhtes väljaantud Euroopa patentide registreerimist või kehtivust.
33Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkti 4 teises lõigu alusel kohaldatakse Euroopa patentide suhtes, mille EPO on välja andnud 5. oktoobril 1973 Münchenis allakirjutatud Euroopa patentide väljaandmise konventsioonis sätestatud korra kohaselt ja mis on seejärel liikmesriigis registreeritud, kohaldatakse kehtivuse küsimuses samu kohtualluvuse eeskirju, mis riigisisese patendi suhtes.
34Lisaks nähtub selgesti asjaomase määruse artikli 24 punkti 4 esimese lõigu sõnastusest, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 31, et asjaomase liikmesriigi kohtute erandliku kohtualluvuse osas ei ole oluline, kas patendi registreerimise või kehtivuse küsimus tõstatatakse hagi või vastuväite vormis.
35Järelikult kuuluvad kõnealuse artikli 24 punkti 4 kohaselt patendi välja andnud liikmesriigi kohtute erandlikku kohtualluvusse patendi registreerimise või kehtivusega seotud väited, olenemata sellest, kas need väited on tõstatatud hagis või vastuväitena, mis on esitatud enda kaitseks muu liikmesriigi kohtule esitatud patendist tulenevate õiguste rikkumise hagi menetluses.
36Patendi välja andnud liikmesriigi kohtute erandlik kohtualluvus vaidlustes, mis on seotud patendi registreerimise või kehtivusega, on põhjendatud nii asjaoluga, et patentide väljaandmine eeldab riigisiseste ametiasutuste sekkumist, kui ka asjaoluga, et nendel kohtutel on parimad eeldused selliste asjade lahendamiseks, mille vaidlus ise puudutab patendi kehtivust, hoiuleandmist või registreerimist. Selle liikmesriigi kohtud, kus registreid peetakse, võivad otsustada riigis välja antud patentide kehtivuse üle, kohaldades riigisisest õigust. Seoses patentidega muutub korrakohane õigusmõistmine veelgi olulisemaks, kuna mitu liikmesriiki on valdkonna eripära arvesse võttes loonud eriomase kohtuliku kaitse süsteemi, millega jäetakse sellist liiki hagid erikohtutele (vt selle kohta 13. juuli 2006. aasta kohtuotsus GAT, C‑4/03 , EU:C:2006:457 , punktid 22 ja 23 ).
37Sellest tuleneb, et kui kostja alalise elukoha liikmesriigi kohtule on Brüsseli Ia määruse artikli 4 lõike 1 alusel esitatud teises liikmesriigis välja antud patendi rikkumise hagi ja kostja vaidlustab vastuväitega selle patendi kehtivuse, ei saa vastav kohus täiendavalt tuvastada niisuguse patendi tühisust, vaid ta peab vastavalt asjaomase määruse artiklile 27 sedastama, et asjaomase patendi kehtivuse küsimus ei allu temale, arvestades patendi välja andnud liikmesriigi kohtute erandlikku kohtualluvust, mis on ette nähtud määruse artikli 24 punktis 4 (vt Brüsseli konventsiooni artikli 16 lõike 4 kohta 13. juuli 2006. aasta kohtuotsus GAT, C‑4/03 , EU:C:2006:457 , punktid 26 ja 31 ).
38Siiski tekib küsimus, kas patendist tulenevate õiguste rikkumise hagi allub sellisel juhul jätkuvalt kostja alalise elukoha liikmesriigi kohtule või peab ta kindlaks tegema, et kogu vaidluse see osa, mis puudutab muu liikmesriigi välja antud patenti, temale ei allu.
39Sellega seoses tuleb märkida, et vastavalt Brüsseli Ia määruse artikli 24 punktile 4 puudutab selles sätestatud erandliku kohtualluvuse eeskiri üksnes „patentide registreerimise või kehtivusega seotud menetlusi“.
40Euroopa Kohus on juba täpsustanud, et kõnealune säte ei puuduta muu hulgas patendist tulenevate õiguste rikkumise hagisid, kuigi sellise hagi läbivaatamine eeldab vastava patendiga antud kaitse ulatuse põhjalikku analüüsi selle riigi patendiõiguse seisukohast, mille territooriumil on patent välja antud (vt selle kohta 15. novembri 1983. aasta kohtuotsus Duijnstee, 288/82 , EU:C:1983:326 , punktid 22 ja 23 , ning 8. septembri 2022. aasta kohtuotsus IRnova, C‑399/21 , EU:C:2022:648 , punkt 48 ).
41Sellest tuleneb, et Brüsseli Ia määruse artikli 24 punktis 4 sätestatud erandliku kohtualluvuse eeskiri puudutab üksnes seda vaidluse osa, mis on seotud patendi kehtivusega. Kostja alalise elukoha liikmesriigi kohus, kellele Brüsseli Ia määruse artikli 4 lõike 1 alusel teises liikmesriigis välja antud patendi rikkumise hagi allub, ei mineta järelikult oma pädevust ainuüksi seetõttu, et kostja vaidlustab vastuväitega selle patendi kehtivuse.
42Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkti 4 tõlgendust, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis, toetavad määruse ülesehitus ning nii asjaomase määruse kui ka selle sättega taotletavad eesmärgid.
43Esiteks tuleb mõistet „asjad, mis puudutavad […] patentide […] kehtivust“ Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkti 4 tähenduses tõlgendada kitsalt, kuna selles on kehtestatud erandlik kohtualluvus, millega tehakse erand kostja alalise elukoha järgse kohtu kohtualluvuse üldeeskirjast, mis on sätestatud asjaomase määruse artiklis 4 (vt selle kohta 15. novembri 1983. aasta kohtuotsus Duijnstee, 288/82 , EU:C:1983:326 , punkt 23 , ja 8. septembri 2022. aasta kohtuotsus IRnova, C‑399/21 , EU:C:2022:648 , punkt 39 ning seal viidatud kohtupraktika).
44Nagu kohtujurist oma 22. veebruari 2024. aasta ettepaneku punktides 69 ja 70 sisuliselt märkis, tähendaks tõlgendus, mille kohaselt minetab kostja alalise elukoha liikmesriigi kohus pädevuse lahendada teises liikmesriigis välja antud patendist tulenevate õiguste rikkumise hagi juba ainuüksi seetõttu, et kostja vaidlustab vastuhagis selle patendi kehtivuse, pealegi seda, et Brüsseli Ia määruse artikli 24 punktis 4 ette nähtud erand muutuks suure osa patendivaidluste puhul reegliks.
45Nagu Euroopa Kohus märkis 13. juuli 2006. aasta kohtuotsuse GAT ( C‑4/03 , EU:C:2006:457 ) punktis 17, tõstatatakse patendi kehtivuse küsimus väga sageli kaitseväitena patendist tulenevate õiguste rikkumise hagide raames. Brüsseli Ia määruse artikli 4 lõikes 1 ette nähtud kohtualluvuse üldeeskirja kohaldamine oleks nii piiratud vaidlustega, milles sellist kaitseväidet ei ole esitatud, samas kui selles eeskirjas on leidnud väljenduse kostja alalise asukoha liikmesriigi kohtute kohtualluvus, mis – nagu nähtub vastava määruse põhjendusest 15 – on põhimõte, millel selles määruses sisalduvad kohtualluvuse eeskirjad põhinevad.
46Teiseks nähtub põhjendusest 15, et Brüsseli Ia määruse eesmärk on tagada kohtualluvuse eeskirjade hea prognoositavuse kaudu õiguskindlus. Sellist eesmärki ei ole aga võimalik saavutada, kui nõustutaks sellega, et sõltuvalt kostja valitud kaitsest ja igal konkreetsel juhul just sel hetkel, mil kostja seda vajalikuks peab – eelkõige juhul, kui kohtu asukohariigi menetlusnormid lubavad sellise kaitse esitamist menetluse mis tahes etapis – minetab liikmesriigi kohus nõuetekohaselt esitatud hagi lahendamise pädevuse. Nimelt, nagu kohtujurist oma 22. veebruari 2024. aasta ettepaneku punktides 73 ja 74 märkis, tooks Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkti 4 selline tõlgendus kaasa selle, et kogu vastava kohtu menetluse vältel on oht, et kohus peab tunnistama, et asi ei allu temale.
47Lisaks, kuna Brüsseli Ia määruse artikli 27 kohaselt peab liikmesriigi kohus tunnistama, et ta ei ole teise liikmesriigi kohtu erandliku kohtualluvuse tõttu pädev, ilma et ta saaks asja sellele kohtule üle anda, tähendaks selline tõlgendus seda, et kostja saaks muus liikmesriigis kui tema alalise elukoha riik välja antud patendi tühisuse vastuväite esitamisega lõpetada patendist tulenevate õiguste rikkumise menetluse, mis on tema vastu algatatud, olgugi et nõuetekohaselt, tema alalise elukoha liikmesriigi kohtus.
48Kolmandaks vastab Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkti 4 tõlgendus, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 41, täielikult selle sätte eesmärgile, mis seisneb, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 36, selles, et patendi registreerimist või kehtivust puudutavad vaidlused jäetakse lahendada üksnes selle patendi välja andnud liikmesriigi kohtutele, kellel on sisulise ja õigusliku läheduse tõttu parimad eeldused nende vaidluste lahendamiseks, minemata kaugemale sellest, mis on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik.
49Täpsemalt, nagu märkis kohtujurist oma 22. veebruari 2024. aasta ettepaneku punktides 75 ja 77, võimaldab see tõlgendus erinevalt käesoleva kohtuotsuse punktis 44 mainitud tõlgendusest Euroopa patendi omanikul, kes leiab, et sama kostja on patendist tulenevaid õigusi rikkunud mitmes liikmesriigis, koondada kõik oma patendist tulenevate õiguste rikkumise nõuded ning saada kõikehõlmav hüvitis ühes kohtus, vältides seega eelkõige vastupidiste otsuste ohtu.
50Lõpuks tuleb märkida, et Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkti 4 tõlgendust, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 41, ei sea kahtluse alla asjaolu, et selle kohaldamine võib viia patendist tulenevate õiguste rikkumise menetluse – mis jääb kostja alalise elukoha liikmesriigi kohtus pooleli – ja teises liikmesriigis välja antud patendi kehtivust käsitleva vaidluse, mille lahendamine allub osutatud sätte kohaselt üksnes vastava liikmesriigi kohtutele, jagunemiseni.
51Nimelt, nagu kohtujurist oma 22. veebruari 2024. aasta ettepaneku punktides 79–94 sisuliselt märkis, ei tähenda selline jagunemine, et kostja alalise elukoha liikmesriigi kohus, kellele on esitatud õiguste rikkumise hagi, peaks jätma arvesse võtmata asjaolu, et kostja on muus liikmesriigis nõuetekohaselt esitanud selles liikmesriigis välja antud patendi tühisuse tuvastamise hagi. Kui ta peab seda põhjendatuks, eelkõige kui ta leiab, et on mõistlik võimalus, mida ei saa arvestamata jätta, et teise liikmesriigi kohus, kellele see asi allub, tunnistab selle patendi tühiseks (vt analoogia alusel 12. juuli 2012. aasta kohtuotsus Solvay, C‑616/10 , EU:C:2012:445 , punkt 49 ), võib kohus, kellele on esitatud õiguste rikkumise hagi, vajaduse korral menetluse peatada, mis võimaldab tal õiguste rikkumise hagi lahendamiseks tühisuse tuvastamise hagi menetleva kohtu otsust arvesse võtta.
52Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkti 4 tuleb tõlgendada nii, et kostja alalise elukoha liikmesriigi kohtule, kellele on määruse artikli 4 lõike 1 alusel esitatud muus liikmesriigis välja antud patendi rikkumise hagi, allub see hagi jätkuvalt siis, kui kostja vaidlustab vastavas menetluses esitatud vastuväites asjaomase patendi kehtivuse, samas kui patendi kehtivuse üle otsustamine allub erandlikult niisuguse muu liikmesriigi kohtutele.
53Kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkti 4 tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav kolmanda riigi kohtule ja seetõttu on selles sättes ette nähtud sellise kohtu erandlik kohtualluvus hinnata asjaomases riigis välja antud või registreeritud patendi kehtivust.
54Asjaomase määruse artikli 24 punkti 4 kohaselt allub eelkõige patendi kehtivusega seotud asi poolte alalisest elukohast olenemata üksnes patendi välja andnud liikmesriigi kohtutele. Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 33, ei tehta nimetatud sättes selles osas vahet liikmesriigis välja antud riigisisesel patendil ning liikmesriigis registreeritud Euroopa patendil.
55Nimetatud määruse artikli 24 punkti 4 sõnastusest tuleneb, et see säte käsitleb liikmesriikide kohtute erandlikku kohtualluvust vaidlustes, mis puudutavad nende liikmesriikide välja antud patentide registreerimist või kehtivust. Nimelt, nagu kohtujurist oma 5. septembri 2024. aasta ettepaneku punktis 23 sisuliselt märkis, on Brüsseli Ia määruses ette nähtud kord sarnaselt sellele eelnenud õigusaktidega Euroopa Liidu sisese kohtualluvuse süsteem, millega taotletakse teatavaid oma eesmärke, nagu siseturu nõuetekohane toimimine ning vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomine.
56Sellega seoses on Euroopa Kohus juba otsustanud, et Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkti 4 ei saa pidada kohaldatavaks olukorras, kus asjaomased patendid ei ole välja antud või registreeritud mitte liikmesriigis, vaid kolmandas riigis (vt selle kohta 8. septembri 2022. aasta kohtuotsus IRnova, C‑399/21 , EU:C:2022:648 , punkt 35 ).
57Järelikult tuleb tõdeda, et Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkt 4 ei ole kohaldatav kolmanda riigi kohtu suhtes, mistõttu ei ole selles ette nähtud sellise kohtu erandlikku või muud kohtualluvust asjaomases riigis välja antud või registreeritud patendi kehtivuse hindamisel.
58Samas, võttes arvesse kahtlusi, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus on väljendanud Brüsseli Ia määruse artikli 4 lõike 1 tõlgendamise kohta, tuleb selleks, et anda kohtule tarvilik vastus, siiski veel kindlaks teha, kas juhul, kui liikmesriigi kohtule on kõnealuse artikli 4 lõike 1 alusel esitatud kolmandas riigis välja antud või registreeritud patendi rikkumise hagi ja vastuväitena tõstatatakse selle patendi kehtivuse küsimus, kuulub selle vastuväite kohta otsuse tegemine nimetatud artikli 4 lõike 1 alusel selle kohtu kohtualluvusse.
59Siinkohal tuleb meelde tuletada, et Brüsseli Ia määruse kohaldamisalasse kuulumiseks on nõutav, et kõnealuses õigussuhtes esineks välismaine element. See võib tuleneda nii kostja alalisest elukohast kui ka vaidluse esemest, mis võib asuda kolmandas riigis, kui see suhe võib tõstatada liikmesriigi kohtus küsimusi, mis puudutavad kohtualluvuse kindlaksmääramist rahvusvahelises õiguskorras (vt selle kohta 8. septembri 2022. aasta kohtuotsus IRnova, C‑399/21 , EU:C:2022:648 , punktid 27 – 29 ).
60On aga selge, et põhikohtuasjas kõne all olev õigussuhe, mis on kolmanda küsimuse ese, sisaldab välismaiseid elemente, mis on seotud esiteks hageja alalise elukohaga, kuna see asub muus liikmesriigis kui kostja elukoht, ja teiseks selle esemega, kuna põhikohtuasjas käsitletav patent on registreeritud kolmandas riigis, nimelt Türgis. Järelikult kuulub kõnealune õigussuhe selle määruse kohaldamisalasse.
61Sellest tuleneb, et Brüsseli Ia määruse artikli 4 lõikes 1 sätestatud üldeeskirja kohaselt allub patendiõiguste rikkumise hagi, mille on kostja vastu esitanud kolmandas riigis välja antud või registreeritud patendi omanik, kelle alaline elukoht on muus liikmesriigis, üldjuhul kostja alalise elukoha liikmesriigi kohtutele. Lisaks laieneb selle liikmesriigi kohtu kohtualluvus, kelle poole on pöördutud, osutatud üldeeskirja kohaselt üldjuhul patendi kehtivuse küsimusele, mis on selle patendist tulenevate õiguste rikkumise menetluse raames esitatud vastuväitena.
62Tuleb siiski märkida, et niisugune kostja alalise elukoha liikmesriigi kohtu üldjuhul kohaldamisele kuuluv kohtualluvus seoses vaidluse selle osaga, mis puudutab kolmandas riigis välja antud või registreeritud patendi kehtivust, võib olla piiratud selliste erieeskirjadega, nagu on sätestatud Brüsseli Ia määruse artiklis 73.
63Nii on kõnealuse määruse artikli 73 lõike 1 kohaselt Lugano konventsiooni osalisriikide kohtutel erandlik kohtualluvus küsimuses, mis puudutab ühes neist osalisriikidest välja antud patendi kehtivust, kuna osutatud konventsiooni artikli 22 punktis 4 on sätestatud eeskiri, mis on analoogne määruse artikli 24 punktis 4 sätestatuga.
64Samuti võib kahepoolne leping, mis on sõlmitud liikmesriigi ja kolmanda riigi vahel sama määruse artikli 73 lõikes 3 ette nähtud tingimustel, ette näha, et selle kolmanda riigi kohtute erandlikku kohtualluvusse kuuluvad vaidlused, mis puudutavad nimetatud kolmandas riigis välja antud patentide kehtivust.
65Lisaks võib Brüsseli Ia määruse artiklites 33 ja 34 ette nähtud tingimustel liikmesriigi kohus, kelle alluvus põhineb asjaomase määruse artiklil 4, olla kohustatud tunnustama asja allumist kolmanda riigi kohtutele, peatades või isegi lõpetades oma menetluse, kui esimesena nimetatud kohtusse pöördumise ajal on kolmanda riigi kohtus pooleli menetlus samade poolte vahel ja samal alusel või kui on esitatud nõue, mis on seotud kolmanda riigi kohtule esitatud nõudega.
66Kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist, ei näi käesoleval juhul olevat vaja arvesse võtta ühtegi sellise erieeskirjaga ette nähtud piirangut. Nimelt ei ole Türgi Vabariik Lugano konventsiooni osalisriik ja Euroopa Kohtule esitatud toimik ei sisalda ühtegi viidet Rootsi Kuningriigi ja selle kolmanda riigi vahel kohaldamisele kuuluva lepingu olemasolule või nimetatud kolmanda riigi kohtus pooleli olevale menetlusele Brüsseli Ia määruse artiklite 33 ja 34 tähenduses.
67Lisaks, nagu märkis kohtujurist oma 22. veebruari 2024. aasta ettepaneku punktis 23, ei sisalda 5. oktoobril 1973 Münchenis allakirjutatud Euroopa patentide väljaandmise konventsioon ühtegi sätet, mis sõnaselgelt määratleks või piiraks osalisriikide kohtualluvust Euroopa patenti puudutavate piiriüleste vaidluste lahendamisel.
68Samas tuleb kindlaks teha, kas liikmesriigi kohtu alluvus, mis põhineb Brüsseli Ia määruse artikli 4 lõikel 1 ja mis käsitleb kolmandas riigis välja antud või registreeritud patendi kehtivuse küsimust, kui see küsimus on tõstatatud sellele kohtule lahendamiseks esitatud rikkumishagile saabunud vastuväites, on üldise rahvusvahelise õigusega piiratud.
69Sellega seoses olgu märgitud, et üldise rahvusvahelise õiguse normid ja põhimõtted kui sellised on liidu institutsioonidele siduvad ja kuuluvad liidu õiguskorda (vt selle kohta 27. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Western Sahara Campaign UK, C‑266/16 , EU:C:2018:118 , punkt 47 , ja 7. mai 2020. aasta kohtuotsus Rina, C‑641/18 , EU:C:2020:349 , punkt 54 ning seal viidatud kohtupraktika). Sellest tuleneb, et liidu pädevuse alusel vastu võetud õigusakti, nagu Brüsseli Ia määrust, tuleb tõlgendada ja selle kohaldamisala piiritleda neid norme ja põhimõtteid silmas pidades (vt selle kohta 24. novembri 1992. aasta kohtuotsus Poulsen ja Diva Navigation, C‑286/90 , EU:C:1992:453 , punkt 9 , ning 3. septembri 2008. aasta kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, C‑402/05 P ja C‑415/05 P , EU:C:2008:461 , punkt 291 ).
70Esiteks tuleb aga märkida, et Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt ei ole liikmesriigi kohtute kohtualluvus seoses vaidlusega, mis on eseme poolest vähemalt osaliselt seotud kolmanda riigiga, kuna kostja elukoht on selle liikmesriigi territooriumil, vastuolus rahvusvahelise õiguse põhimõttega lepingute suhtelise mõju kohta (vt selle kohta 1. märtsi 2005. aasta kohtuotsus Owusu, C‑281/02 , EU:C:2005:120 , punktid 30 ja 31 ).
71Teiseks tuleb märkida, et kostja alalise elukoha järgse kohtu kohtualluvust tuleb teostada, ilma et see riivaks mittesekkumise põhimõtet, mille kohaselt ei tohi riik sekkuda asjadesse, mis kuuluvad sisuliselt teise riigi pädevusse.
72Riik võib oma pädevuse teostamisel välja anda ja registreerida intellektuaalomandi õigusi, mis annavad selle riigi territooriumil omanikule intellektuaalomandi ainuõigused, näiteks patendi. Lisaks nähtub P. Jenardi aruandest, mis käsitleb 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ( EÜT 1979, C 59, lk 1 ), et üks põhjustest, miks selle konventsiooni artikli 16 punkt 4 – millele vastab Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkt 4 – andis patendi välja andnud osalisriigi kohtutele erandliku kohtualluvuse lahendada patendi registreerimise või kehtivusega seotud vaidlusi, on asjaolu, et „riigisisese patendi väljaandmine tuleneb riigi suveräänsusest“. Lisaks, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 36, on see erandlik kohtualluvus põhjendatud nii asjaoluga, et patentide väljaandmine eeldab riigisiseste ametiasutuste sekkumist, kui ka asjaoluga, et nendel kohtutel on parimad eeldused selliste asjade lahendamiseks, mille vaidlus ise puudutab patendi kehtivust, hoiuleandmist või registreerimist.
73Kuna kohtuotsus, millega patent tühiseks tunnistatakse, mõjutab aga nende ainuõiguste olemasolu või osalise tühiseks tunnistamise korral nende sisu, võivad sellise otsuse teha üksnes selle riigi pädevad kohtud. Nimelt tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktis 71 mainitud mittesekkumise põhimõttest, et üksnes selle kolmanda riigi kohtud, kes on patendi välja andnud või registreerinud, on pädevad tunnistama asjaomase patendi tühiseks otsusega, mis võib kaasa tuua vastava riigi riikliku registri muutmise seoses nimetatud patendi olemasolu või sisuga.
74Kui aga ükski käesoleva kohtuotsuse punktides 63–65 nimetatud piirangutest ei ole kohaldatav, allub kostja alalise elukoha liikmesriigi kohtule, kellele on esitatud lahendamiseks – nagu põhikohtuasjas – Brüsseli Ia määruse artikli 4 lõike 1 alusel patendist tulenevate õiguste rikkumise hagi ja vastuväitena on tõstatatud kolmandas riigis välja antud või registreeritud patendi kehtivuse küsimus, selle küsimuse lahendamine, kuna vastava kohtu niisugune otsus ei saa mõjutada selle patendi olemasolu või sisu asjaomases kolmandas riigis ega tuua kaasa vastava riigi riikliku registri muutmist.
75Nimelt, nagu kohtujurist oma 22. veebruari 2024. aasta ettepaneku punktis 62 osutas ning nagu põhikohtuasja pooled ja Euroopa Komisjon Euroopa Kohtus 14. mail 2024 toimunud kohtuistungil märkisid, on sellel otsusel üksnes inter partes -mõju, see tähendab, et see mõjutab üksnes kohtuasja pooli. Seega, kui kolmandas riigis välja antud patendi kehtivuse küsimus tõstatatakse liikmesriigi kohtus patendi rikkumist käsitleva hagi puhul vastuväitena, on selle vastuväite eesmärk üksnes saavutada asjaomase hagi rahuldamata jätmine ning sellega ei soovita saavutada otsust, mis tooks kaasa nimetatud patendi täieliku või osalise tühiseks tunnistamise. Eelkõige ei saa see otsus mingil juhul sisaldada korraldust, mis on adresseeritud asjaomase kolmanda riigi riikliku registri pidamise eest vastutavale haldusasutusele.
76Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et kolmandale küsimusele tuleb vastata, et Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkti 4 tuleb tõlgendada nii, et see ei ole kohaldatav kolmanda riigi kohtule ja seetõttu ei ole selles sättes ette nähtud sellise kohtu erandlikku või muud kohtualluvust asjaomases riigis välja antud või registreeritud patendi kehtivuse hindamisel. Kui liikmesriigi kohtule on asjaomase määruse artikli 4 lõike 1 alusel esitatud kolmandas riigis välja antud või registreeritud patendist tulenevate õiguste rikkumise hagi ja vastuväitena tõstatatakse selle patendi kehtivuse küsimus, siis allub vastuväite lahendamine osutatud artikli 4 lõike 1 alusel sellele kohtule, kuna tema vastav otsus ei saa mõjutada selle patendi olemasolu või sisu asjaomases kolmandas riigis ega tuua kaasa vastava riigi riikliku registri muutmist.
77Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
tuleb tõlgendada nii, et
kostja alalise elukoha liikmesriigi kohtule, kellele on määruse artikli 4 lõike 1 alusel esitatud muus liikmesriigis välja antud patendi rikkumise hagi, allub see hagi jätkuvalt siis, kui kostja vaidlustab vastavas menetluses esitatud vastuväites asjaomase patendi kehtivuse, samas kui patendi kehtivuse üle otsustamine allub erandlikult niisuguse muu liikmesriigi kohtutele.
tuleb tõlgendada nii, et
see ei ole kohaldatav kolmanda riigi kohtule ja seetõttu ei ole selles sättes ette nähtud sellise kohtu erandlikku või muud kohtualluvust asjaomases riigis välja antud või registreeritud patendi kehtivuse hindamisel. Kui liikmesriigi kohtule on asjaomase määruse artikli 4 lõike 1 alusel esitatud kolmandas riigis välja antud või registreeritud patendist tulenevate õiguste rikkumise hagi ja vastuväitena tõstatatakse selle patendi kehtivuse küsimus, siis allub vastuväite lahendamine osutatud artikli 4 lõike 1 alusel sellele kohtule, kuna tema vastav otsus ei saa mõjutada selle patendi olemasolu või sisu asjaomases kolmandas riigis ega tuua kaasa vastava riigi riikliku registri muutmist.
Allkirjad
(*1) Kohtumenetluse keel: rootsi.
Tekstas iš mūsų archyvo (Europos Sąjungos leidinių biuro „Cellar“ duomenys). Commission Decision 2011/833/EU — free reuse incl. commercial; attribution to EUR-Lex / Court of Justice of the European Union required; EUR-Lex is not the authentic record of the Court.