Euroopa Kohtu otsus, 6. oktoober 1982.

EUROOPA KOHTU OTSUS

6oktoober 1982( * )

Eelotsuse taotlemise kohustus

Kohtuasjas 283/81,

mille

esemeks on Euroopa Kohtule EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel

esitatud Corte Suprema di Cassazione esimese tsiviilkolleegiumi

eelotsusetaotlus nimetatud kohtus pooleliolevas menetluses järgmiste

poolte vahel:

Srl CILFIT (likvideerimisel) ja veel 54 isikut, Rooma,

versus

Ministero della Sanità, esindaja: minister, Rooma,

ja

Lanificio di Gavardo SpA , Milano,

versus

Ministero della Sanità , esindaja: minister, Rooma,

eelotsuse tegemiseks EMÜ asutamislepingu artikli 177 kolmanda lõigu tõlgendamise kohta,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus:

president J. Mertens de Wilmars, kodade esimehed G. Bosco,

A. Touffait ja O. Due, kohtunikud P. Pescatore,

A. J. Mackenzie Stuart, A. O’Keeffe, T. Koopmans,

U. Everling, A. Chloros ja F. Grévisse,

kohtujurist: F. Capotorti,

kohtusekretär: P. Heim,

on teinud järgmise

otsuse

[…]

Õiguslik põhjendus

1 27.

märtsi 1981. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtusse

31oktoobril 1981, esitas Corte Suprema di Cassazione EMÜ

asutamislepingu artikli 177 alusel eelotsuse küsimuse EMÜ

asutamislepingu artikli 177 kolmanda lõigu tõlgendamise kohta.

2 Küsimus

kerkis üles villa importijate ja Itaalia tervishoiuministeeriumi

vahelises vaidluses väljastpoolt ühendust imporditud villale

kohaldatava kindlasummalise tervishoiukontrollimaksu tasumise üle.

Asjaomased ettevõtjad tuginesid 28. juuni 1968. aasta

määrusele nr 827/68 teatavate asutamislepingu II lisas loetletud

toodete turu ühise korralduse kohta (EÜT L 151, lk 16).

Nimetatud määruse artikli 2 lõikes 2 keelatakse

liikmesriikidel tollimaksuga samaväärse toimega maksude kehtestamine

imporditud „loomsetele toodetele”, mida ei ole mujal nimetatud ja mis

kuuluvad ühise tollitariifistiku rubriiki 05.15. Tervishoiuministeerium

väitis vastuseks sellele argumendile, et asutamislepingu II lisas

ei ole villa nimetatud ning seetõttu ei kohaldata villale ühist

põllumajanduse turukorraldust.

3 Tervishoiuministeerium

järeldas nendest asjaoludest, et ühenduse institutsioonide akti

tõlgendamist käsitleva küsimuse vastus on nii ilmne, et välistab

igasuguse tõlgendamiskahtluse võimaluse ning seega kõrvaldab vajaduse

taotleda asjas eelotsust Euroopa Kohtult. Asjaomased ettevõtjad väitsid,

et kuna määruse tõlgendamise küsimus kerkis üles Corte Suprema di

Cassazione’s, mille otsuse peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi

kaevata, ei saa nimetatud kohus kooskõlas artikli 177 kolmanda lõiguga

vältida kohustust esitada asi Euroopa Kohtusse.

4 Seoses

nende vastandlike argumentidega esitas Corte Suprema di Cassazione

Euroopa Kohtule järgmise küsimuse:

„Kas EMÜ

asutamislepingu artikli 177 kolmas lõik, mis sätestab, et kui nimetatud

artikli esimeses lõigus loetletud küsimustega sama liiki küsimus kerkib

üles poolelioleva kohtuasja käigus liikmesriigi kohtus, mille otsuse

peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata, siis peab

nimetatud kohus saatma asja Euroopa Kohtusse, kehtestab eelotsuse

taotlemise kohustuse, mis ei luba siseriiklikul kohtul hinnata

tõstatatud küsimuse põhjendatust, või seab see nimetatud kohustuse – ja

millises ulatuses – sõltuvusse sellest, et tõlgendamise osas esineb

põhjendatud kahtlusi?”

5 Esitatud

küsimusele vastamiseks on vaja arvestada artikliga 177 kehtestatud

süsteemi, mis annab Euroopa Kohtule pädevuse teha muu hulgas otsuseid

asutamislepingu ja ühenduse institutsioonide õigusaktide tõlgendamise

küsimustes.

6 Kõnealuse

artikli teises lõigus on ette nähtud, et liikmesriigi kohus „võib”, kui

ta leiab, et otsuse tegemiseks on vaja tõlgendamisküsimus lahendada,

taotleda sellekohast eelotsust Euroopa Kohtult. Artikli 177 kolmandas

lõigus sätestatakse, et kui tõlgendamisküsimus kerkib üles poolelioleva

kohtuasja käigus liikmesriigi kohtus, mille otsuse peale ei saa

siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata, siis „peab” nimetatud kohus

saatma asja Euroopa Kohtusse.

7 Kohustus

saata küsimus Euroopa Kohtusse põhineb ühenduse õiguse kohaldamise eest

vastutavate siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu vahelisel koostööl,

mille eesmärk on tagada ühenduse õiguse nõuetekohane kohaldamine ja

ühetaoline tõlgendamine kõikides liikmesriikides. Täpsemalt on artikli

177 kolmanda lõigu eesmärk vältida ühenduses lahknevusi ühenduse õiguse

küsimusi käsitlevates kohtuotsustes. Kui on üles kerkinud

tõlgendamisküsimus artikli 177 tähenduses, tuleb nimetatud kohustuse

ulatust hinnata kõnealuseid eesmärke arvestades ning vastavalt

siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu pädevusele.

8 Sellega

seoses on vaja täpsustada väljendi „kui mingi niisugune küsimus kerkib

üles” tähendus ühenduse õiguse mõttes, et määrata asjaolud, mille korral

liikmesriigi kohus, mille otsuse peale ei saa siseriikliku õiguse järgi

edasi kaevata, on kohustatud saatma küsimuse Euroopa Kohtusse.

9 Sellega

seoses tuleb esiteks märkida, et artikkel 177 ei sätesta

õiguskaitsevahendit siseriiklikus kohtus poolelioleva kohtuasja

pooltele. Ainuüksi poole väide, et vaidluses on tekkinud ühenduse õiguse

tõlgendamise küsimus, ei tähenda asjaomase kohtu jaoks kohustust

lugeda nimetatud küsimus üleskerkinuks artikli 177 tähenduses. Kuid

vajadusel võib siseriiklik kohus saata küsimuse Euroopa Kohtusse omal

algatusel.

10 Teiseks,

artikli 177 teise ja kolmanda lõigu vahelisest seosest tuleneb, et

kolmandas lõigus nimetatud kohtul on kõigi teiste siseriiklike kohtutega

võrdne kaalutlusõigus otsustada, kas kohtuotsuse tegemiseks on

tingimata vaja otsust ühenduse õiguse kohta. Järelikult ei ole

kõnealused kohtud kohustatud saatma Euroopa Kohtusse nendes kohtutes

üleskerkinud küsimust ühenduse õiguse tõlgendamise kohta, kui kõnealune

küsimus ei ole asjassepuutuv, see tähendab, kui vastus, sõltumata

sellest, milline see on, ei mõjuta mingil viisil vaidluse lahendust.

11 Kui

aga kõnealused kohtud leiavad, et nende menetluses oleva vaidluse

lahendamiseks tuleb tugineda ühenduse õigusele, paneb artikkel 177 neile

kohustuse saata Euroopa Kohtusse iga tekkida võiv tõlgendamisküsimus.

12 Corte

di Cassazione esitatud küsimuse eesmärk on kindlaks teha, kas teatud

asjaoludel võib artikli 177 kolmandas lõigus sätestatud kohustus siiski

olla piiratud.

13 Sellega

seoses tuleb meelde tuletada, et 27. märtsi 1963. aasta

otsuses liidetud kohtuasjades 28–30/62: Da Costa v . Nederlandse

Belastingadministratie (EKL 1963, lk 75) otsustas Euroopa

Kohus, et „kuigi artikli 177 kolmanda lõigu kohaselt on

siseriiklikul kohtul, mille otsuste peale ei saa siseriikliku õiguse

järgi edasi kaevata, piiramatu kohustus saata Euroopa Kohtusse kõik

tõlgendamisküsimused, mis neis kohtutes üles kerkivad, võib selle

kohustuse eesmärk Euroopa Kohtu varasemate tõlgenduste tõttu kaduda ja

kohustus kaotab seega oma sisu. Sellise olukorraga on tegemist eelkõige

juhul, kui üleskerkinud küsimus langeb sisuliselt kokku küsimusega,

mille kohta on analoogilises asjas eelotsus juba tehtud”.

14 Samamoodi

võib artikli 177 kolmandas lõigus sätestatud kohustust piirata ka see,

kui Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikas on kõnesolev õigusküsimus

juba lahendatud, sõltumata menetluse olemusest, mis sellise

kohtupraktika on tinginud, ja seda isegi siis, kui vaidlusalused

küsimused ei ole täiesti identsed.

15 Ei

tohi siiski unustada, et kõigil sellistel juhtudel on siseriiklikel

kohtutel, sealhulgas artikli 177 kolmandas lõigus nimetatud kohtutel,

täielik vabadus saata asi Euroopa Kohtusse, kui nad peavad seda

vajalikuks.

16 Lõpetuseks,

ühenduse õiguse õige kohaldamine võib olla niivõrd ilmselge, et ei jää

ruumi põhjendatud kahtlusele, kuidas lahendada üleskerkinud küsimus.

Enne sellekohase otsuse tegemist peab siseriiklik kohus veenduma, et

küsimus on niisama ilmselge teiste liikmesriikide kohtute ja Euroopa

Kohtu jaoks. Siseriiklik kohus võib ainult juhul, kui need tingimused on

täidetud, jätta küsimuse Euroopa Kohtule esitamata ja lahendada selle

omal vastutusel.

17 Sellise

võimaluse olemasolu tuleb siiski hinnata ühenduse õiguse erijoonte ja

selle tõlgendamisel tekkivate eriliste raskuste alusel.

18 Kõigepealt

tuleb arvesse võtta, et ühenduse õigusaktid on välja töötatud mitmes

keeles ja erinevad keeleversioonid on võrdselt autentsed. Ühenduse

õigusnormi tõlgendamine eeldab seega keeleversioonide võrdlemist.

19 Samuti

tuleb märkida, et isegi siis, kui keeleversioonid on üksteisega

täielikus vastavuses, on ühenduse õiguses kasutatav terminoloogia talle

eriomane. Lisaks peab rõhutama, et õigusmõistetel ei ole ühenduse

õiguses ja eri liikmesriikide õiguses tingimata sama sisu.

20 Lõpetuseks,

ühenduse iga õigusnormi tuleb käsitada selle kontekstis ja tõlgendada

ühenduse õigust kui tervikut silmas pidades, arvestades õiguse eesmärke

ja arengu taset kuupäeval, mil kõnealust normi tuleb kohaldada.

21 Eeltoodut

arvestades tuleb Corte Suprema di Cassazione esitatud küsimusele

vastata, et EMÜ asutamislepingu artikli 177 kolmandat lõiku tuleb

tõlgendada nii, et kohus, mille otsuse peale ei saa siseriikliku õiguse

järgi edasi kaevata ja kus kerkib üles ühenduse õiguse küsimus, on

kohustatud saatma küsimuse Euroopa Kohtusse, välja arvatud juhul, kui

kohus on tuvastanud, et üleskerkinud küsimus ei ole asjassepuutuv või et

Euroopa Kohus on kõnesolevat ühenduse õigusnormi juba tõlgendanud või

et ühenduse õiguse õige kohaldamine on niivõrd ilmselge, et põhjendatud

kahtlus ei ole võimalik. Sellise võimaluse olemasolu tuleb hinnata,

arvestades ühenduse õiguse erijooni, selle tõlgendamisel tekkivaid

erilisi raskusi ja kohtuotsuste lahknevuse ohtu ühenduses.

Kohtukulud

22 Euroopa

Kohtule märkusi esitanud Itaalia valitsuse, Taani valitsuse ja Euroopa

Ühenduste Komisjoni kohtukulusid ei hüvitata.

Et

põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus Corte Suprema di

Cassazione’s poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude

jaotuse siseriiklik kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS

vastuseks küsimusele, mille talle 27. märtsi 1981. aasta määrusega esitas Corte Suprema di Cassazione, otsustab:

EMÜ

asutamislepingu artikli 177 kolmandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et

kohus, mille otsuse peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata

ja kus kerkib üles ühenduse õiguse küsimus, on kohustatud saatma

küsimuse Euroopa Kohtusse, välja arvatud juhul, kui kohus on tuvastanud,

et üleskerkinud küsimus ei ole asjassepuutuv või et Euroopa Kohus on

kõnesolevat ühenduse õigusnormi juba tõlgendanud või et ühenduse õiguse

õige kohaldamine on niivõrd ilmselge, et põhjendatud kahtlus ei ole

võimalik. Sellise võimaluse olemasolu tuleb hinnata, arvestades ühenduse

õiguse erijooni, selle tõlgendamisel tekkivaid erilisi raskusi ja

kohtuotsuste lahknevuse ohtu ühenduses.

Mertens de Wilmars

Bosco

Touffait

Due

Pescatore Mackenzie Stuart

O’Keeffe

Koopmans

Everling Chloros

Grévisse

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 6. oktoobril 1982 Luxembourgis.

Kohtusekretär

President

P. Heim

J. Mertens de Wilmars

* Kohtumenetluse keel: itaalia.