28november 2018 (*1)
Eelotsusetaotlus – Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 99 – Tarbijakaitse – Direktiiv 93/13/EMÜ – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Direktiiv 2008/48/EÜ – Panga raamatupidamisdokumentide väljavõttel põhinev maksekäsumenetlus – Tarbija hagi puudumise korral kohtu võimetus hinnata lepingutingimuste võimalikku ebaõiglast olemust
Kohtuasjas C‑632/17,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Sąd Rejonowy w Siemianowicach Śląskich’i (Siemianowice Śląskie rajoonikohus, Poola) 4. oktoobri 2017. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 9. novembril 2017, menetluses
Powszechna Kasa Oszczędności (PKO) Bank Polski S.A.
versus
Jacek Michalski,
EUROOPA KOHUS (seitsmes koda),
koosseisus: kolmanda koja president A. Prechal seitsmenda koja presidendi ülesannetes, kohtunikud C. Toader (ettekandja) ja A. Rosas,
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi põhistatud määrusega vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 99,
on teinud järgmise
määruse
1Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes ( EÜT 1993, L 95, lk 29 ; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ ( ELT 2008, L 133, lk 66 ; parandused ELT 2009, L 207, lk 14 , ELT 2010, L 199, lk 40 ja ELT 2011, L 234, lk 46 ja ELT 2015, L 36, lk 15 ), artiklit 10 ja artikli 22 lõiget 1.
2Taotlus esitati Varssavis (Poola) asutatud panga Powszechna Kasa Oszczędności (PKO) Bank Polski S.A (edaspidi „PKO“) ja Jacek Michalski vahelises vaidluses seoses maksekäsuga, mis on tehtud PKO raamatupidamisdokumentide väljavõtte põhjal põhjusel, et J. Michalski ei ole tagasi maksnud summasid, mis ta PKO väljastatud krediitkaardiga laenas.
Õiguslik raamistik
3Direktiivi 93/13 kahekümne neljandas põhjenduses on täpsustatud, et liikmesriikide kohtutel või haldusasutustel peavad olema piisavad ja tõhusad vahendid, et ebaõiglaste tingimuste seadmist tarbijalepingutes takistada.
4Direktiivi 93/13 artikli 6 lõikes 1 on sätestatud:
„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on […] tarbijaga sõlminud, ei ole [riigisisestes õigusaktides sätestatud tingimustel] tarbijale siduvad ning [et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta]“. [täpsustatud tõlge]
5Direktiivi artikli 7 lõikes 1 on sätestatud:
„Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.“
6Direktiivi 2008/48 põhjenduses 31 on täpsustatud:
„Selleks et tarbija oleks teadlik oma krediidilepingust tulenevatest õigustest ja kohustustest, peaks kogu vajalik teave olema lepingus esitatud selgel ja arusaadaval viisil.“
7Direktiivi 2008/48 artiklis 10 on loetletud eelkõige teave, mis tuleb krediidilepingus selgelt ja kokkuvõtlikult näidata.
8Direktiivi artikli 22 lõige 1 sätestab:
„Kuna käesolev direktiiv sisaldab ühtlustatud sätteid, ei või liikmesriigid oma siseriiklikus õiguses säilitada või vastu võtta käesolevas direktiivis sätestatust erinevaid sätteid.“
9Maksekäsumenetlus on reguleeritud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (kodeks postępowania cywilnego) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „kpc“).
10Kpc artikli 484 lõiked 2 ja 3 näevad ette:
„2. Kohus lahendab asja maksekäsumenetluses avaldaja kirjaliku avalduse alusel, mis on sõnastatud menetluse algatusdokumendis.
3Asja arutatakse kohtuistungit korraldamata.“
11Kpc artikli 485 lõigete 1 ja 3 kohaselt:
„1. Kohus teeb määrusena maksekäsu, kui avaldaja esitab rahalise nõude […] ja nõude aluseks olevad asjaolud on tõendatud […] maksekäsuavaldusele lisatud dokumentaalsete tõenditega […]
[…]
3Kohus võib teha määrusena maksekäsu, kui pank esitab nõude alusena väljavõtte oma raamatupidamise dokumentidest, mille on allkirjastanud panka esindama volitatud isik ja millel on panga tempel, ning kui pank tõendab, et kirjalik nõudeavaldus on toimetatud võlgniku kätte.“
12Kpc artikli 486 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Kui maksekäsu tegemine ei ole ühelgi alusel põhjendatud, määrab president kindlaks kohtuistungi toimumise, välja arvatud, kui asja saab arutada ilma kohtuistungit korraldamata.“
13Kpc artikli 491 lõige 1 näeb ette:
„Maksekäsuga kohustab kohus võlgnikku tasuma nõude kogu summa koos intressidega kahe nädala jooksul alates maksekäsu kättetoimetamisest või esitama selle tähtaja jooksul vastuväite.“
14Kpc artikli 492 lõikes 1 on sätestatud:
„Maksekäsk on selle tegemisest alates täitedokument, mis kuulub täitmisele täitepealdiseta. […]“.
15Kpc artikli 493 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Vastuväide esitatakse maksekäsu määruse teinud kohtule. Võlgnik peab selles märkima, kas ta vaidlustab maksekäsu tervikuna või osaliselt, esitama need väited, mis tuleb esitada nende vastuvõetamatuks muutumise vältimiseks enne asjas sisulise seisukoha esitamist, samuti esitama asjaolud ja tõendid. Kohus jätab hilinenult esitatud väited ja tõendid tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui võlgnik põhjendab usutavalt, et need jäid vastuväites esitamata temast mitteoleneval põhjusel, või kui hilinenud väidete ja tõenditega arvestamine ei viivita menetlust või nendega arvestamiseks esinevad muud erandlikud asjaolud […]“.
16Kpc artikli 494 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Kohus jätab vastuväite rahuldamata, kui see on esitatud hilinenult, selle eest on maksmata riigilõiv, vastuväite esitamine on muul põhjusel lubamatu või vastuväites esinenud puudusi ei kõrvaldatud tähtaegselt.“
1728. juuli 2005. aasta seadus kohtukulude kohta tsiviilasjades (ustawa o kosztach sądowych w sprawach cywilnych) ( Dz. U . 2005, nr 167, jrk nr 1398; edaspidi „kohtukulude seadus“) näeb artikli 19 lõikes 4 ette järgmist:
„Kui võlgnik esitab maksekäsumenetluses tehtud maksekäsule vastuväite, peab ta kandma kolm neljandikku kohtukuludest.“
18PKO sõlmis 21. detsembril 2015 J. Michalskiga lepingu krediitkaardi andmise ja kasutamise kohta.
1929. märtsil 2017 saatis PKO J. Michalskile nõude maksta summad, mis viimane PKO arvates talle võlgnes. Kuivõrd J. Michalski neid summasid ei tasunud, esitas PKO 26. mail 2017 kpc artikli 485 lõike 3 alusel Sąd Rejonowy w Siemianowicach Śląskichile (Siemianowice Śląskie rajoonikohus, Poola) maksekäsu avalduse 6788, 21 Poola zloti (PLN) (ligikaudu 1580 eurot), millele lisanduvad lepingujärgsed intressid, maksmise nõudes. Kõnealusele avaldusele oli lisatud PKO raamatupidamisdokumentide väljavõte, mille oli allkirjastanud panka esindama volitatud isik ja millel oli panga tempel, ning samuti esitati tõend selle kohta, et nõudeavaldus oli toimetatud J. Michalski kätte.
20Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et sellise väljavõtte põhjal toimuvat maksekäsumenetlust kasutavad Poola pangad sageli oma võlanõuete sissenõudmiseks. Seejuures lisatakse maksekäsu avaldusele kpc artikli 485 lõike 3 kohaselt raamatupidamisdokumentide väljavõte, ilma et esitataks muid dokumente, mis tõendavad tarbijakrediidilepingu olemasolu ja selle tingimusi.
21Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib samuti, et maksekäsumenetlus koosneb Poola õiguse kohaselt kahest etapist. Kui tegemist on panga võlanõudega, hindab kohus esimeses etapis maksekäsu tegemiseks omal algatusel ainult seda, kas esitatud väljavõte vastab vorminõuetele, kuivõrd tegemist on niisuguse määruse andmist põhjendava peamise alusega. Nimetatud määruse andmisest keeldumist võimaldavad kriteeriumid tulenevad ammendavalt kpc artikli 485 lõike 3 sõnastusest. Võlausaldaja ei pea seega esitatud nõude alust konkreetselt tõendama ega eelkõige esitama tarbijakrediidilepingut.
22Teine etapp toimub teataval juhul. See algab maksekäsu määrusele vastuväite esitamisega panga võlgniku poolt, kes võib esitada võimalikke väiteid tema ja panga vahelise lepingu kohta. Vastavalt kpc artikli 493 lõikele 1 koostoimes kpc artikli 491 lõikega 1 peab määrusele vastuväite esitanud tarbija järgima vastuväite esitamiseks ette nähtud kahenädalast tähtaega ja esitama vastuväite nõutavas vormis. Kohtukulude seaduse artikli 19 lõike 4 kohaselt peab see tarbija kandma ka kolm neljandikku kohtukuludest.
23Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab veel, et jõustunud maksekäsu määrus on seadusjõuga ja et kpc artikli 492 lõike 1 kohaselt on see alates määruse andmisest täitedokument, mis kuulub täitmisele täitepealdiseta.
24Kõnealuse kohtu arvates erineb tema menetluses olev asi nendest kohtuasjadest, milles tehti 14. juuni 2012. aasta kohtuotsus Banco Español de Crédito ( C‑618/10 , EU:C:2012:349 ) ja 18. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Finanmadrid EFC ( C‑49/14 , EU:C:2016:98 ) ning milles liikmesriigi kohtute käsutuses olid lepingupoolte õigusi ja kohustusi sisaldavad lepingudokumendid, mistõttu oli neil võimalik jätta nendes dokumentides sisalduvad ebaõiglased tingimused kohaldamata.
25Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on 21. aprilli 2016. aasta kohtuotsuse Radlinger ja Radlingerová ( C‑377/14 , EU:C:2016:283 , punkt 50 ) põhjal tekkinud kahtlus, kas panga raamatupidamisdokumentide väljavõttel põhinev maksekäsumenetlus ei muuda tarbijal eelkõige direktiivides 93/13 ja 2008/48 sätestatud tarbijakaitsesüsteemist tulenevate õiguste kasutamist ülemäära raskeks või isegi võimatuks, kuna esiteks ei ole kohtule esitatud tõendeid tarbija ja panga vahelise õigussuhte kohta ning teiseks on kogu tõendamiskoormis pandud tarbijale.
26Neil asjaoludel otsustas Sąd Rejonowy w Siemianowicach Śląskich (Siemianowice Śląskie rajoonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas [direktiivi 93/13] sätteid, […] eelkõige selle artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1, samuti […] [direktiivi 2008/48 sätteid], eelkõige selle artiklit 10 ja artikli 22 lõiget 1, tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus [kpc] artikli 485 lõikes 3 jj sätestatud maksekäsumenetluse raames panga (krediidiandja) nõude maksmapanemine tarbija (krediidisaaja) vastu selle panga raamatupidamisdokumentide väljavõtte alusel, mille on allkirjastanud isik, kes on volitatud tegema avaldusi panga varaliste õiguste ja kohustuste kohta, ja millel on panga tempel, ning tõendi alusel, millest nähtub, et võlgnikule on kirjalik nõudeavaldus kätte toimetatud?“
27Euroopa Kohtu kodukorra artikli 99 kohaselt võib Euroopa Kohus, kui eelotsuse küsimusele võib vastuse selgelt tuletada kohtupraktikast või kui küsimusele antav vastus ei tekita põhjendatud kahtlust, igal ajal ettekandja-kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist lahendada kohtuasja põhistatud määrusega.
28Sellega seoses tuleb tõdeda, et Euroopa Kohus vastas 13. septembri 2018. aasta kohtuotsuses Profi Credit Polska ( C‑176/17 , EU:C:2018:711 ) analoogsetele küsimustele, mille oli esitanud sama eelotsusetaotluse esitanud kohus. Samas on nimetatud kohtuotsuses antud liidu õiguse tõlgendus asjakohane ka vastuse puhul, mis tuleb anda viimasele küsimusele.
29Kuigi põhikohtuasi erineb kohtuasjast, milles tehti 13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska ( C‑176/17 , EU:C:2018:711 ), sest põhikohtuasjas käsitletav maksekäsk tehti kpc artikli 485 lõike 3 kohaselt panga raamatupidamisdokumentide väljavõtte, mitte ainult kpc artikli 485 lõike 2 alusel lihtveksli põhjal, käsitlevad need kaks kohtuasja maksekäsumenetlust puudutavaid samu menetlustingimusi.
30Neil tingimustel tuleb käesolevas kohtuasjas kohaldada Euroopa Kohtu kodukorra artiklit 99.
31Kuna direktiiviga 2008/48 ei ole toimunud ühtlustamist seoses pankade raamatupidamisdokumentide väljavõtetega kui tõenditega, mis võimaldavad tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude maksmapanemist, ei saa ka kõnesoleva direktiivi artikli 22 lõiget 1 kohaldada niisugustele asjaoludele nagu põhikohtuasjas käsitlusel (vt analoogia alusel 13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska, C‑176/17 , EU:C:2018:711 , punkt 36 ).
32Järelikult tuleb esitatud küsimusele vastata üksnes direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 ning direktiivi 2008/48 artikli 10 seisukohast.
33Oma küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 93/13 artiklit 6 ja artikli 7 lõiget 1 ning direktiivi 2008/48 artiklit 10 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus niisugused riigisisesed õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitletavad, mis võimaldavad teha maksekäsu panga raamatupidamisdokumentide väljavõtte kui tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude olemasolu tõendava tõendi alusel, kui maksekäsu avaldust lahendaval kohtul ei ole pädevust hinnata selle lepingu tingimuste võimalikku ebaõiglast olemust, ega kontrollida, kas lepingus on esitatud eespool nimetatud artiklis 10 sätestatud teave.
34Kõigepealt tuleb märkida, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 kohaselt sätestavad liikmesriigid, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on tarbijaga sõlminud, ei ole riigisisestes õigusaktides sätestatud tingimustel tarbijale siduvad.
35Arvestades ettevõtjate suhtes nõrgemas olukorras olevate tarbijate kaitse aluseks oleva avaliku huvi olemust ja tähtsust, kohustab direktiiv 93/13 nähtuvalt selle artikli 7 lõikest 1 koostoimes kahekümne neljanda põhjendusega liikmesriike sätestama piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste kasutamine lepingutes, mille müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad (13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska, C‑176/17 , EU:C:2018:711 , punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).
36Selles kontekstis tuleb rõhutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale peab liikmesriigi kohus omal algatusel hindama, kas direktiivi 93/13 kohaldamisalasse kuuluv lepingutingimus on ebaõiglane, ja sel moel tasandama tarbija ja müüja või teenuse osutaja vahelist ebavõrdsust, kuid seda eeldusel, et kohtule on teada selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud (13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska, C‑176/17 , EU:C:2018:711 , punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).
37Käesoleval juhul täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et maksekäsumenetluse esimeses etapis kontrollib ta üksnes panga raamatupidamisdokumentide väljavõtte vastavust vorminõuetele. Lisaks tõdeb nimetatud kohus, et talle ei ole teada kõik kõnealusest krediidilepingust tulenevad faktilised ja õiguslikud asjaolud.
38Sellest järeldub, et niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas ei ole liikmesriigi kohtul võimalik hinnata lepingutingimuse võimalikku ebaõiglast olemust, kuna ta ei tea kõiki selleks vajalikke faktilisi ja õiguslikke asjaolusid (vt selle kohta 13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska, C‑176/17 , EU:C:2018:711 , punkt 47 ).
39Lisaks tuleb märkida, et kuigi kpc artikli 486 lõikest 1 tuleneb, nagu rõhutas ka Poola valitsus oma Euroopa Kohtus esitatud seisukohtades, et kui asja ei saa arutada ilma kohtuistungit korraldamata, võib menetleva kohtukoosseisu president määrata kohtuistungi toimumise kuupäeva ja et sellisel juhul oleks võimalik hinnata asjasse puutuvat tarbijakrediidilepingut, on kohtukoosseisu presidendi selle õiguse eelduseks aga asjaolu, et maksekäsu määruse põhjendamiseks ei ole piisavalt tõendeid. Kuid eelotsusetaotluse esitanud kohus sedastab, et selline tingimus ei ole põhikohtuasjas täidetud (vt analoogia alusel 13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska, C‑176/17 , EU:C:2018:711 , punktid 48 – 50 ).
40Kuigi Euroopa Kohus on ELTL artikli 267 alusel pädev tuletama direktiivi 93/13 artiklist 7 kriteeriume, mis määratlevad raamistiku, mis võimaldab omal algatusel hinnata, kas sellest direktiivist tulenevaid kohustusi on täidetud, peab just eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima, kas niisugune säte nagu kpc artikli 486 lõige 1 saab vajaduse korral talle niisugust raamistikku pakkuda (13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska, C‑176/17 , EU:C:2018:711 , punkt 52 ).
41Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib ka, et tarbijakrediidilepingust tulenevat õigussuhet kontrollitakse üksnes juhul, kui tarbija esitab maksekäsule vastuväite.
42Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli olev menetlus puudutab üksnes selle menetluse esimest etappi, tuleb seda menetlust siiski käsitleda tervikuna, hõlmates nii vastuväite esitamisele eelnevat esimest etappi kui ka sellele järgnevat teist etappi (13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska, C‑176/17 , EU:C:2018:711 , punkt 54 ).
43Kuna aga liidu õiguses ei ole väidetavalt ebaõiglaste lepingutingimuste hindamisele kohaldatavad menetlusnormid ühtlustatud, kuuluvad need liikmesriikide riigisisese õiguskorra alla, kuid tingimusel, et järgitakse võrdväärsuse põhimõtet ja õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, nagu see on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 (vt selle kohta 13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska, C‑176/17 , EU:C:2018:711 , punkt 57 ).
44Mis puudutab võrdväärsuse põhimõtet, siis tuleb märkida, et Euroopa Kohtule ei ole teada ühtegi asjaolu, mis annaks alust kahelda, et põhikohtuasjas käsitletud õigusnormid ei ole selle põhimõttega kooskõlas (13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska, C‑176/17 , EU:C:2018:711 , punkt 58 ).
45Mis puudutab õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, siis olgu märgitud, et direktiivi 93/13 artikli 7 lõikest 1 tulenev kohustus näha ette menetlusnormid, mis võimaldavad tagada üksikisikutele direktiivist 93/13 tulenevate õiguste kaitse ebaõiglaste tingimuste kasutamise eest, sisaldab nõuet, et olema peab õigus tõhusale õiguskaitsevahendile, mis on sätestatud ka põhiõiguste harta artiklis 47. Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile tuleb tagada nii liidu õigusele tuginevate hagide läbivaatamiseks pädevate kohtute kui ka sellistele hagidele kohaldatavate menetlusnormide määratlemisel. Et määrata seega kindlaks, kas niisugune menetlus nagu põhikohtuasjas käsitletav on vastuolus õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus tegema kindlaks, kas riigisiseses õiguses ette nähtud vastuväite menetluskord ei too kaasa märkimisväärset ohtu, et puudutatud tarbijad ei esita vajalikku vastuväidet (13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska, C‑176/17 , EU:C:2018:711 , punktid 59 ja 61 ).
46Käesoleval juhul tuleneb kpc artikli 491 lõikest 1, et vastuväite esitamise tähtaeg on kaks nädalat. Lisaks peab võlgnik selle seadustiku artikli 493 lõike 1 kohaselt oma vastuväites täpsustama, kas ta vaidlustab maksekäsu tervikuna või osaliselt, esitama selle vastuvõetamatuks tunnistamise vältimiseks väited ja vastuväited ning asjaolud ja tõendid. Sellised menetlusnõuded, mida peab täitma niivõrd lühikese aja jooksul, toovad endaga kaasa märkimisväärse ohu, et tarbija ei esita vastuväidet või see tunnistatakse vastuvõetamatuks (13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska, C‑176/17 , EU:C:2018:711 , punktid 65 ja 66 ).
47Peale selle tuleneb kohtukulude seaduse artikli 19 lõikest 4, et kui võlgnik esitab maksekäsule vastuväite, peab ta kandma kolm neljandikku kohtukuludest, mistõttu peab müüja või teenuse osutaja kandma ainult ühe neljandiku nendest kohtukuludest. Sellised kulud võivad juba iseenesest hoida tarbijat vastuväite esitamisest tagasi. Seda enam kahjustab tarbijat see, kui ta peab igal juhul kandma vastaspoolest kolm korda suuremaid kohtukulusid (13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska, C‑176/17 , EU:C:2018:711 , punktid 67 ja 68 ).
48Seega niisugune menetluskord nagu põhikohtuasjas käsitletav, millega ühelt poolt nõutakse tarbijalt, et ta esitaks kahenädalase tähtaja jooksul alates maksekäsu kättetoimetamisest faktilised asjaolud ja tõendid, mis võimaldavad kohtul hindamist läbi viia, ning teiselt poolt kahjustatakse teda sellega, kuidas kohtukulusid arvestatakse, toob endaga kaasa märkimisväärse ohu, et asjasse puutuvad tarbijad ei esita vajalikku vastuväidet (vt selle kohta 13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska, C‑176/17 , EU:C:2018:711 , punktid 69 ja 70 ).
49Kõigest eeltoodust tuleneb, et direktiivi 93/13 artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus menetlus, mis võimaldab teha maksekäsu juhul, kui maksekäsu avaldust lahendaval kohtul ei ole pädevust hinnata asjasse puutuva lepingu tingimuste võimalikku ebaõiglast olemust, sest niisugusele maksekäsule vastuväite esitamise kord ei võimalda tagada tarbijale sellest direktiivist tulenevate õiguste järgimist (vt selle kohta 13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska, C‑176/17 , EU:C:2018:711 , punkt 71 ).
50Seoses direktiivi 2008/48 artikliga 10 tuleb märkida, et nimetatud artikkel loetleb need andmed, mis tuleb krediidilepingutes esitada selleks, et tarbija saaks teha oma otsuse kõiki asjaolusid arvesse võttes.
51Sellega seoses on Euroopa Kohus leidnud, et asjaolu, et riigisisene kohus hindab omal algatusel direktiivist 2008/48 tulenevate nõuete täitmist, kujutab endast sobivat vahendit, mille abil saavutada selle direktiivi artiklis 10 püstitatud eesmärk ning aidata kaasa kõnealuse direktiivi põhjenduses 31 märgitud eesmärkide saavutamisele (vt selle kohta 21. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Radlinger ja Radlingerová, C‑377/14 , EU:C:2016:283 , punkt 68 , ja analoogia alusel 16. novembri 2010. aasta kohtuotsus Pohotovosť, C‑76/10 , EU:C:2010:685 , punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika). Euroopa Kohtu praktika kohaselt on riigisisese kohtu selle kohustuse, mis seisneb omal algatusel direktiivist 2008/48 tulenevate nõuete täitmise hindamises, eeldus, et talle on teada selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud (vt selle kohta 21. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Radlinger ja Radlingerová, C‑377/14 , EU:C:2016:283 , punkt 70 , ja analoogia alusel 4. juuni 2009. aasta kohtuotsus Pannon GSM, C‑243/08 , EU:C:2009:350 , punkt 32 ).
52Kuna riigisisesel kohtul ei ole menetluse esimeses etapis andmeid, mis võimaldaksid tal kontrollida, kas täidetud on tarbija teavitamise kohustused direktiivi 2008/48 artikli 10 tähenduses, tehti maksekäsu määrus ainult selle hindamise põhjal, kas panga raamatupidamisdokumentide väljavõte vastab vorminõuetele, ning kuna sellisele määrusele vastuväite esitamise kord ei võimalda samadel põhjustel, nagu märgitud käesoleva määruse punktides 46–48, tagada sellest direktiivist tarbijale tulenevate õiguste järgimist, tuleb direktiivi 2008/48 artiklit 10 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugused riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas.
53Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artikli 7 lõiget 1 ja direktiivi 2008/48 artiklit 10 tuleb tõlgendada nii, et niisugused riigisisesed õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitletavad, mis võimaldavad teha maksekäsu määruse panga raamatupidamisdokumentide väljavõtte kui tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude olemasolu tõendava tõendi alusel, kui maksekäsu avaldust lahendaval kohtul ei ole pädevust hinnata selle lepingu tingimuste võimalikku ebaõiglast olemust, ega kontrollida, kas lepingus on esitatud eespool nimetatud artiklis 10 sätestatud teave, on nendega vastuolus, kuna sellisele määrusele vastuväite esitamise kord ei võimalda tagada neist direktiividest tarbijale tulenevate õiguste järgimist.
54Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (seitsmes koda) otsustab:
Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 7 lõiget 1 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ, artiklit 10 tuleb tõlgendada nii, et niisugused riigisisesed õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitletavad, mis võimaldavad teha maksekäsu määruse panga raamatupidamisdokumentide väljavõtte kui tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude olemasolu tõendava tõendi alusel, kui maksekäsu avaldust lahendaval kohtul ei ole pädevust hinnata selle lepingu tingimuste võimalikku ebaõiglast olemust, ega kontrollida, kas lepingus on esitatud eespool nimetatud artiklis 10 sätestatud teave, on nendega vastuolus, kuna sellisele määrusele vastuväite esitamise kord ei võimalda tagada neist direktiividest tarbijale tulenevate õiguste järgimist.
Allkirjad
(*1) Kohtumenetluse keel: poola.
Tekstas iš mūsų archyvo (Europos Sąjungos leidinių biuro „Cellar“ duomenys). Commission Decision 2011/833/EU — free reuse incl. commercial; attribution to EUR-Lex / Court of Justice of the European Union required; EUR-Lex is not the authentic record of the Court.