Euroopa Kohtu otsus, 24. november 1993.

EUROOPA KOHTU OTSUS

24november 1993( * )

Kaupade vaba liikumine – Ostuhinnast madalama hinnaga edasimüügi keeld

Liidetud kohtuasjades C-267/91 ja C-268/91,

mille

esemeks on Euroopa Kohtule EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel

esitatud Tribunal de grande instance de Strasbourg’i (Prantsusmaa)

eelotsusetaotlus nimetatud kohtus pooleliolevas kriminaalasjas

Bernard Keck’i

ja

Daniel Mithouard’i

süüdistuses

eelotsuse tegemiseks ühenduse piires konkurentsi ja vaba liikumist

käsitlevate EMÜ asutamislepingu sätete tõlgendamise küsimustes,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus:

president O. Due, kodade esimehed G. F. Mancini,

J. C. Moitinho de Almeida, M. Díez de Velasco

ja D. A. O. Edward, kohtunikud C. N. Kakouris,

R. Joliet, F. A. Schockweiler, G. C. Rodríguez

Iglesias, F. Grévisse, M. Zuleeg,

P. J. G. Kapteyn ja J. L. Murray,

kohtujurist: W. Van Gerven,

kohtusekretär: vanemametnik D. Louterman-Hubeau,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

• D. Mithouard, esindaja: advokaat M. Meyer, Strasbourg,
• B. Keck, esindaja: advokaat J.-P. Wachsmann, Strasbourg,
• Prantsuse valitsus, esindajad: välisministeeriumi õigusosakonna juhataja asetäitja P. Pouzoulet ja sama ministeeriumi õigusosakonna välisasjade sekretär H. Duchêne,
• Kreeka valitsus, esindaja: riikliku õigusnõukogu abiõigusnõunik

F. P. Georgakopoulos,

• Euroopa

Ühenduste Komisjon, esindajad: õigusnõunik R. Wainwright ja

õigustalituse juures tegutsev liikmesriigi ametnik V. Melgar, keda

abistas advokaat H. Lehman, Pariis,

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles

9märtsi 1993. aasta kohtuistungil ära kuulanud

D. Mithouard’i (esindajad: advokaadid Meyer ja Huet, Strasbourg),

Prantsuse valitsuse ja komisjoni suulised märkused,

olles 28. aprilli 1993. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1 Kahe

otsusega 27. juunist 1991, mis saabusid Euroopa Kohtusse

16oktoobril 1991, esitas Tribunal de grande instance de

Strasbourg EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel kaks eelotsuse

küsimust ühenduse piires konkurentsi ja vaba liikumist käsitlevate

asutamislepingu normide tõlgendamise kohta.

2 Need

küsimused kerkisid kriminaalasjas B. Kecki ja D. Mithouard’i

süüdistuses selles, et müües edasi tooteid muutmata kujul nende

tegelikust ostuhinnast madalama hinnaga, rikkusid nad Prantsuse

2juuli 1963. aasta seaduse nr 63-628 (muudetud

1detsembri 1986. aasta määruse nr 86-1243

artikliga 32) artiklit 1.

3 B. Keck

ja D. Mithouard väitsid enda kaitseks, et nimetatud sätetega ette

nähtud üldine ostuhinnast madalama hinnaga edasimüügi keeld on vastuolus

asutamislepingu artikliga 30 ja ühenduse piires isikute, teenuste

ja kapitali vaba liikumise ja vaba konkurentsi põhimõtetega.

4 Tribunal

de grande instance de Strasbourg, tundes vajadust ühenduse õiguse

teatud sätete tõlgendamise järele, otsustas mõlemad menetlused peatada

ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas

Prantsusmaal 1. detsembri 1986. aasta määruse nr 86-1243

artikliga 32 kehtestatud ostuhinnast madalama hinnaga edasimüügi

keeld on kooskõlas ühisturu piires kaupade, teenuste ja kapitali vaba

liikumise ja vaba konkurentsi ning kodakondsuse alusel

mittediskrimineerimise põhimõtetega, mis on sätestatud 25. märtsi

1957aasta EMÜ asutamislepingu ning eelkõige selle

artiklitega 3 ja 7, kuna Prantsuse õigusaktid võivad konkurentsi

moonutada:

a) esiteks sellega, et nende alusel on karistatav vaid ostuhinnast madalama

hinnaga edasimüük ja need jätavad keelu kohaldamisalast välja tootja,

kes võib turul müüa omaenda toodetud, töödeldud või isegi väga vähe

täiustatud toodet alla tootmishinna;

b) teiseks sellega, et need moonutavad eelkõige piirialadel eri ettevõtjate

vahelist konkurentsi ettevõtjate kodakondsuse ja asukoha alusel?”

5 Põhikohtuasja

faktilised asjaolud, menetluse käik ja Euroopa Kohtule esitatud

kirjalikud märkused on ulatuslikumalt esitatud kohtuistungi ettekandes.

Kohtutoimiku materjalid leiavad alljärgnevalt käsitlemist vaid niivõrd,

kuivõrd see on Euroopa Kohtu arutluskäigu seisukohalt vajalik.

6 Alustuseks

tuleb märkida, et asutamislepingu sätted, mis käsitlevad isikute,

teenuste ja kapitali vaba liikumist ühenduse piires, ei ole kaupade

turustamist puudutava üldise ostuhinnast madalama hinnaga edasimüügi

keelu osas asjakohased ega ole seega põhikohtuasja vaidlusesemega

seotud.

7 Asutamislepingu

artiklis 7 sätestatud mittediskrimineerimise põhimõtte osas nähtub

eelotsusetaotlustest, et siseriiklikul kohtul on kahtlusi, kas

ostuhinnast madalama hinnaga edasimüügi keeld on selle sättega

kooskõlas, sest keeld võib seada ettevõtjad, kellele see laieneb,

halvemasse olukorda võrreldes konkurentidega, kes tegutsevad

liikmesriikides, kus ostuhinnast madalama hinnaga edasimüük on lubatud.

8 Sellegipoolest

ei kujuta fakt, et erinevates liikmesriikides müügiga tegelevatele

ettevõtjatele laienevad erinevad õigusaktid, millest mõned lubavad ja

mõned keelavad ostuhinnast madalama hinnaga edasimüüki, endast

diskrimineerimist asutamislepingu artikli 7 mõttes, kuna

siseriiklikud õigusaktid, mis on põhikohtuasjas vaidlusalused, laienevad

riigi territooriumil toimuvale mis tahes müügitegevusele, olenemata

sellega tegelevate isikute kodakondsusest (vt 14. juuli 1988. aasta

otsus kohtuasjas 308/86: Lambert, EKL 1988, lk 4369).

9 Lõpuks

ilmneb eelotsuse küsimusest, et siseriiklik kohus soovib saada

selgitusi asjassepuutuvate õigusnormide võimaliku konkurentsivastase

mõju kohta, tuginedes eranditult asutamislepingu artiklis 3

sätestatud ühenduse alustaladele, ent osutamata ühelegi asutamislepingu

erisättele, millega neid põhimõtteid konkurentsi valdkonnas

rakendatakse.

10 Võttes

neil asjaoludel arvesse Euroopa Kohtule esitatud kirjalikke ja suulisi

argumente ning soovides anda eelotsust taotlevale kohtule vajalikku

vastust, tuleb ostuhinnast madalama hinnaga edasimüügi keeldu käsitleda

kaupade vaba liikumise vaatenurgast.

11 Asutamislepingu

artikli 30 alusel on liikmesriikide vahel keelatud koguselised

impordipiirangud ja kõik samaväärse toimega meetmed. Väljakujunenud

kohtupraktika kohaselt on iga meede, mis võib otse või kaudselt,

tegelikult või võimalikult takistada ühendusesisest kaubandust,

koguselise piiranguga samaväärse toimega meede.

12 Tuleb

sedastada, et ostuhinnast madalama hinnaga edasimüüki keelavate

siseriiklike õigusaktide eesmärk ei ole reguleerida liikmesriikide

kaubavahetust.

13 Kahtlemata

võivad niisugused õigusaktid müüdavaid koguseid ja järelikult ka

teistest liikmesriikidest pärit toodete müügikoguseid vähendada sel

määral, kui need jätavad ettevõtja ilma ühest müügiedendamise meetodist.

Sellegipoolest jääb alles küsimus, kas niisugune võimalus on piisav

selleks, et kvalifitseerida asjassepuutuvad õigusaktid meetmeteks,

millel on koguselise impordipiiranguga samaväärne toime.

14 Kuna

ettevõtjad tuginevad üha sagedamini asutamislepingu artiklile 30,

et vaidlustada mis tahes ettekirjutusi, mis kitsendavad nende

kauplemisvabadust, seda isegi siis, kui need ettekirjutused ei ole

suunatud teistest liikmesriikidest pärit kaupadele, peab Euroopa Kohus

vajalikuks oma sellekohane praktika uuesti läbi vaadata ning seda

täpsustada.

15 Cassis

de Dijon’i kohtuasjas tehtud otsuse (20. veebruari

1979aasta otsus kohtuasjas 120/78: Rewe-Zentral, EKL 1979,

lk 649) kohaselt kujutavad kõik kaupade vabale liikumisele seatud

tõkked, mis tulenevad õigusaktide ühtlustamise puudumisel teistest

liikmesriikidest pärit ja seaduslikult toodetud ja turustatud kaupadele

nõudeid (näiteks nimetuse, kuju, mõõtmete, kaalu, sisalduse, esitluse,

märgistuse, pakendamise osas) kehtestavatest õigusaktidest, endast

samaväärse toimega meetmeid, mis on artikli 30 alusel keelatud,

isegi kui neid nõudeid kohaldatakse vahet tegemata kõikidele toodetele,

välja arvatud juhul, kui nende kohaldamise tingivad üldised huvid, mis

on kaupade vaba liikumise põhimõtte suhtes ülimuslikud.

16 Seevastu

erinevalt senisest kohtupraktikast tuleb tõdeda, et teistest

liikmesriikidest pärit toodetele teatud müügitingimusi piiravate või

keelavate siseriiklike sätete kohaldamine ei saa otseselt või kaudselt,

tegelikult või potentsiaalselt takistada liikmesriikidevahelist

kaubandust Dassonville’i kohtuasjas tehtud otsuse mõttes (11. juuli

1974aasta otsus kohtuasjas 8/74, EKL 1974, lk 837),

tingimusel et neid sätteid kohaldatakse kõikidele asjaomastele

ettevõtjatele, kes tegutsevad riigi territooriumil, ning et need

mõjutavad õiguslikult ja faktiliselt ühtemoodi kodumaiste ja teistest

liikmesriikidest pärit toodete turustamist.

17 Kui

need tingimused on täidetud, siis sedalaadi õigusnormide kohaldamine

nende kaupade müügile, mis on pärit teistest liikmesriikidest ja mis

vastavad selle riigi nõuetele, ei takista ega häiri oma olemuselt turule

juurdepääsu rohkem kui kodumaiste kaupade puhul. Niisugused õigusnormid

jäävad seega asutamislepingu artikli 30 kohaldamisalast välja.

18 Järelikult

tuleb siseriiklikule kohtule vastata, et EMÜ asutamislepingu

artiklit 30 tuleb tõlgendada nii, et see ei ole kohaldatav

liikmesriigi õigusaktide suhtes, mis üldisel viisil keelavad edasimüügi

ostuhinnast madalama hinnaga.

Kohtukulud

19 Euroopa

Kohtule märkusi esitanud Prantsuse valitsuse, Kreeka valitsuse ja

Euroopa Ühenduste Komisjoni kohtukulusid ei hüvitata. Et põhikohtuasja

poolte jaoks on käesolev menetlus siseriiklikus kohtus poolelioleva asja

üks staadium, otsustab kulude jaotuse siseriiklik kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS,

vastuseks

Tribunal de grande instance de Strasbourg’i 27. juuni

1991aasta kahe otsusega esitatud küsimustele, otsustab:

EMÜ

asutamislepingu artiklit 30 tuleb tõlgendada nii, et see ei ole

kohaldatav liikmesriigi õigusaktide suhtes, mis üldisel viisil keelavad

edasimüügi ostuhinnast madalama hinnaga.

Due

Mancini Moitinho de Almeida

Díez de Velasco

Edward Kakouris

Joliet

Schockweiler Rodríguez Iglesias

Grévisse

Zuleeg Kapteyn

Murray

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 24. novembril 1993 Luxembourgis.

Kohtusekretär

President

J.‑G. Giraud

O. Due

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.