Euroopa Kohtu otsus, 15. juuli 1964.

EUROOPA KOHTU OTSUS

15juuli 1964( * )

Kohtuasjas 6/64,

mille

esemeks on EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel Milano Giudice

Conciliatore esitatud eelotsusetaotlus asutamislepingu artiklite 102,

93, 53 ja 37 tõlgendamiseks nimetatud kohtus pooleliolevas menetluses

järgmiste poolte vahel:

Flaminio Costa

versus

ENEL (Ente nazionale energia elettrica, impresa già della Edison Volta)

EUROOPA KOHUS,

koosseisus:

president A. M. Donner, kodade esimehed

Ch. L. Hammes ja A. Trabucchi, kohtunikud

L. Delvaux, R. Rossi, R. Lecourt (ettekandja) ja

W. Strauss,

kohtujurist: M. Lagrange,

kohtusekretär: A. Van Houtte,

on teinud järgmise

otsuse

[…]

Põhjendused

„Võttes

arvesse 14. oktoobri 1957. aasta seadusega nr 1203 Itaalia

õigusesse inkorporeeritud 25. märtsi 1957. aasta EMÜ

asutamislepingu artiklit 177 ja võttes arvesse väidet, et

6detsembri 1962. aasta seadus nr 1643 ning selle täideviimiseks

antud presidendi dekreedid […] rikuvad eespool nimetatud asutamislepingu

artikleid 102, 93, 53 ja 37”, peatas Milano Giudice Conciliatore

Euroopa Kohtule nõuetekohaselt saadetud 16. jaanuari 1964. aasta

määrusega menetluse ja määras, et toimik edastatakse Euroopa Kohtule.

Artikli 177 kohaldamine

Küsimuse sõnastust käsitlev väide

Väidetakse,

et esitatud küsimusega soovitakse artikli 177 abil saada otsust selle

kohta, kas siseriiklik õigus on kooskõlas asutamislepinguga.

Nimetatud

artikli tingimuste kohaselt peavad siseriiklikud kohtud, kelle otsuste

peale ei saa edasi kaevata, nagu käesoleval juhul, saatma asja Euroopa

Kohtusse eelotsus tegemiseks „asutamislepingu tõlgendamise kohta”, kui

nende menetluses olevas asjas tekib tõlgendamisküsimus.

See

säte ei anna Euroopa Kohtule õigust kohaldada asutamislepingut

teatavate üksikjuhtumite suhtes või otsustada, kas siseriiklik säte on

asutamislepinguga kooskõlas, nagu ta võiks teha vastavalt artiklile 169.

Sellest

hoolimata võib Euroopa Kohus võtta siseriikliku kohtu puudulikult

sõnastatud küsimusest välja üksnes need küsimused, mis on seotud

asutamislepingu tõlgendamisega.

Järelikult

ei pea Euroopa Kohus tegema otsust selle kohta, kas Itaalia seadus on

asutamislepinguga kooskõlas, vaid tal tuleb ainult otsustada eespool

nimetatud artiklite tõlgendamise üle seoses Giudice Conciliatore

esitatud õiguslike asjaoludega.

Väide, et tõlgendus ei ole vajalik

Väidetakse, et Milano kohus on taotlenud asutamislepingu tõlgendust, mis ei ole talle esitatud vaidluse lahendamiseks vajalik.

Et

aga artikkel 177 rajaneb siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu

funktsioonide selgel eristamisel, ei võimalda see artikkel viimasel

uurida kohtuasja asjaolusid ega arvustada tõlgendamistaotluse põhjendusi

või eesmärki.

Väide, et kohus oli kohustatud kohaldama siseriiklikku õigust

Itaalia

valitsus väidab, et Giudice Conciliatore taotlus on „täiesti

vastuvõetamatu”, kuivõrd siseriikliku kohtuna, kes peab kohaldama

siseriiklikku õigust, ei või ta ise toetuda artiklile 177.

Erinevalt

tavalistest rahvusvahelistest lepingutest on EMÜ asutamisleping loonud

omaenda õiguskorra, mis asutamislepingu jõustumisel muutus

liikmesriikide õigussüsteemide lahutamatuks osaks ja mida nende kohtud

on kohustatud kohaldama.

Luues piiramata

kestusega ühenduse, millel on omaenda institutsioonid, juriidilise isiku

staatus, õigusvõime ja võime esindada end rahvusvahelisel tasandil,

täpsemalt öeldes reaalne pädevus, mis tuleneb riikide pädevuse

piiramisest või volituste üleandmisest ühendusele, on liikmesriigid

piiranud oma suveräänseid õigusi, ehkki vähestes valdkondades, ja loonud

seega õiguse, mis on kohaldatav nii nende kodanike kui ka nende endi

suhtes.

Ühenduse sätete integreerimisest iga

liikmesriigi õigusesse ning üldisemalt võttes asutamislepingu

sõnastusest ja mõttest järeldub, et liikmesriigid ei või oma ühepoolset

ja hilisemat meedet pidada ülimuslikuks õiguskorra suhtes, mille nad on

vastu võtnud vastastikkuse alusel. Seetõttu ei või selline meede olla

vastuolus kõnealuse õiguskorraga.

Ühenduse

õiguse kehtivus ei või varieeruda riigiti vastavalt hiljem vastuvõetud

siseriiklikele seadustele, ilma et see ei kahjustaks asutamislepingu

artikli 5 lõikes 2 sätestatud eesmärkide saavutamist ega tekitaks

artikliga 7 keelatud diskrimineerimist.

Kui

ühenduse asutamislepinguga võetud kohustusi võib küsitavaks muuta

allakirjutanud riikide hilisemate õigusaktidega, ei ole need

tingimusteta, vaid üksnes tinglikud.

Kui

asutamisleping annab riikidele õiguse toimida ühepoolselt, teeb ta seda

selgete erisätetega (näiteks artikkel 15, artikli 93 lõige 3, artiklid

223–225).

Liikmesriikide taotlused

asutamislepingust erandite tegemiseks sõltuvad loa andmise menetlusest

(näiteks artikli 8 lõige 4, artikli 17 lõige 4, artiklid 25, 26, 73,

artikli 93 lõike 2 kolmas lõik ja artikkel 226), mis kaotaks mõtte, kui

liikmesriigid võiksid oma kohustustest tavalise seaduse abil lahti

öelda.

Ühenduse õiguse ülimuslikkust

kinnitab artikkel 189, mille järgi määrus on „siduv” ja „vahetult

kohaldatav kõikides liikmesriikides”.

See

säte, mille suhtes ei kehti mingeid erandeid, oleks täiesti mõttetu, kui

riik võiks ühepoolselt kõrvaldada selle mõju õigusakti abil, mida saaks

vastandada ühenduse õigusaktidele.

Kõigist

neist märkustest tuleneb, et asutamislepingu kui iseseisva õigusallika

alusel loodud õigusele ei saa kohus selle õiguse erilise ja ainulaadse

olemuse tõttu eelistada mis tahes siseriiklikke õigusnorme, ilma et see

õigus minetaks ühenduse õigusele omase olemuse ja ilma et seataks

kahtluse alla ühenduse enda õiguslik alus.

Kui

riigid annavad asutamislepingust tulenevad õigused ja kohustused oma

siseriiklikust õiguskorrast üle ühenduse õiguskorda, tähendab see

iseenesest nende suveräänsete õiguste püsivat piiramist, mille suhtes ei

saa ülimuslik olla hilisem ühepoolne ühenduse mõistega kokkusobimatu

• akt. Kui tekivad küsimused seoses

asutamislepingu tõlgendamisega, tuleb järelikult mis tahes

siseriiklikust seadusest hoolimata kohaldada artiklit 177.

Giudice

Conciliatore esitatud küsimused artiklite 102, 93, 53 ja 37 kohta on

suunatud esiteks sellele, et uurida, kas need sätted on vahetu

õigusmõjuga ja loovad üksikisiku õigusi, mida siseriiklikud kohtud

peavad kaitsma, ja kui nii, siis milline on nende sisu.

Artikli 102 tõlgendamine

Artikkel

102 näeb ette, et kui „on alust eeldada”, et õigusnormi vastuvõtmine

võib põhjustada „kahjustusi”, konsulteerib normi vastu võtta kavatsev

liikmesriik komisjoniga; komisjon võib liikmesriikidele soovitada

eeldatava kahjustuse vältimiseks kohaseid meetmeid.

Selle

õigusaktide ühtlustamisele pühendatud peatükki paigutatud artikli

eesmärk on takistada eri riikide õigusaktide erinevuste süvenemist

asutamislepingu eesmärkide suhtes.

Kõnealuse sätte alusel on liikmesriigid piiranud oma algatusvabadust, olles nõustunud alluma vajalikule nõuandemenetlusele.

Sidudes

end ühemõtteliselt kohustusega eelnevalt konsulteerida komisjoniga

kõigil neil juhtudel, kui kavandatud õigusaktid võivad tekitada kas või

tühise kahjustusohu, on riigid võtnud endale ühenduse ees kohustuse, mis

seob neid kui riike, kuid ei loo üksikisiku õigusi, mida siseriiklikud

kohtud peavad kaitsma.

Komisjon omalt poolt

on kohustatud tagama selle artikli sätete järgimise, kuid see kohustus

ei anna üksikisikule võimalust ühenduse õigusele toetudes ja artikli 177

alusel väita, et asjaomane riik on jätnud oma kohustused täitmata või

et komisjon on oma kohustust rikkunud.

Artikli 93 tõlgendamine

Artikli

93 lõigete 1 ja 2 järgi kontrollib komisjon koostöös liikmesriikidega

pidevalt „neis riikides olemasolevaid abisüsteeme”, pidades silmas

ühisturu toimimiseks vajalike meetmete võtmist.

Artikli

93 lõike 3 kohaselt tuleb komisjoni igast abi määramise või muutmise

plaanist informeerida piisavalt aegsasti; asjaomane liikmesriik ei tohi

rakendada kavatsetud meetmeid enne, kui ühenduse menetlus ja vajaduse

korral Euroopa Kohtu menetlus on lõpetatud.

Need

asutamislepingu „Riigiabi” jaos sisalduvad sätted on kavandatud ühelt

poolt selleks, et järk-järgult kõrvaldada olemasolev abi, ja teiselt

poolt selleks, et takistada liikmesriikidel oma sisepoliitikas

kehtestada uut, „ükskõik missugusel kujul antavat abi”, mis tõenäoliselt

võib otseselt või kaudselt märkimisväärsel viisil soosida teatavaid

ettevõtjaid või kaupu ja mis kas või potentsiaalselt ähvardab kahjustada

konkurentsi.

Artiklis 92 on liikmesriigid

tunnistanud sellise abi ühisturuga kokkusobimatuks ja seega kaudselt

kohustunud sellest hoiduma, kui asutamislepingu sätetest ei tulene

teisiti; seevastu on nad artiklis 93 üksnes nõustunud sellega, et

järgivad olemasoleva abi kaotamiseks ja uue kasutuselevõtuks kohaseid

menetlusi.

Kohustudes sõnaselgelt „piisavalt

aegsasti” informeerima komisjoni igasugusest plaanitud abist ja

soostudes artiklis 93 sätestatud menetlustega, on riigid võtnud endale

ühenduse ees kohustuse, mis on neile kui riikidele siduv, kuid ei loo

üksikisiku õigusi, välja arvatud artikli 93 lõike 3 viimase sättega

ettenähtud juhul, mis ei ole käesolevas kohtuasjas küsimuse all.

Komisjon

on omalt poolt kohustatud tagama kõnealuse artikli sätete järgimise ja

selle artikliga pannakse talle kohustus koostöös liikmesriikidega

pidevalt kontrollida olemasolevaid abisüsteeme. See kohustus ei anna aga

üksikisikule võimalust ühenduse õigusele toetudes ja artikli 177 alusel

väita, et asjaomane riik on jätnud oma kohustused täitmata või et

komisjon on oma kohustust rikkunud.

Artikli 53 tõlgendamine

Artikliga

53 kohustuvad liikmesriigid, kui asutamislepingu sätetest ei tulene

teisiti, mitte võtma oma territooriumil kasutusele mingeid uusi

piiranguid teiste liikmesriikide kodanike asutamisõigusele.

Seega täidetakse riikide võetud kohustus õiguslikult nii, et riigid hoiduvad meetmete võtmisest.

See on tingimusteta kohustus, mille täitmine või mõju ei sõltu ühestki riigi või komisjoni võetavast meetmest.

Kohustus

on seega õiguslikult täielik ja järelikult võib sellel olla vahetu

õigusmõju liikmesriikide ja üksikisikute vahelistes suhetes.

Selline

sõnaselge keeld, mis jõustus koos asutamislepinguga kogu ühenduses ja

sai seega liikmesriikide õigussüsteemide lahutamatuks osaks, moodustab

osa nende riikide õigusest ja puudutab otseselt nende kodanikke, kelle

huvides ta on loonud üksikisiku õigused, mida siseriiklikud kohtud

peavad kaitsma.

Artikli 53 kohta taotletud tõlgendus nõuab, et artiklit käsitletaks seoses asutamisõigust käsitleva peatükiga, kuhu ta kuulub.

Pärast

artiklit 52, mille kohaselt kaotatakse järk-järgult „piirangud, mis

kitsendavad liikmesriigi kodaniku asutamisvabadust teise liikmesriigi

territooriumil”, jätkab peatükk artiklis 53 sättega, et liikmesriigid ei

võta „oma territooriumil kasutusele mingeid uusi piiranguid teiste

liikmesriikide kodanike asutamisõigusele”.

Seega on küsimus selles, millistel tingimustel on teiste liikmesriikide kodanikel asutamisõigus.

Seda

käsitleb artikli 52 teine lõik, kus sätestatakse, et asutamisvabadus

hõlmab õiguse alustada ja jätkata tegutsemist füüsilisest isikust

ettevõtjana ning asutada ja juhtida ettevõtjaid „neil tingimustel, mida

oma kodanike jaoks sätestab selle riigi õigus, kus niisugune asutamine

toimub”.

Järelikult piisab artikli 53

järgimiseks sellest, et ükski uus meede ei kehtesta teiste

liikmesriikide kodanike asutamisõigusele rangemaid norme, kui on ette

nähtud oma kodanikele, sõltumata ettevõtjate õiguslikust vormist.

Artikli 37 tõlgendamine

Artikli

37 lõige 1 sätestab, et liikmesriigid kohandavad „kaubandusliku

iseloomuga riigimonopole” järk-järgult nii, et kaupade hankimis- ja

turustamistingimuste suhtes ei oleks diskrimineerimist liikmesriikide

kodanike vahel.

Artikli lõike 2 järgi on

liikmesriigid kohustatud hoiduma kehtestamast uusi meetmeid, mis on

vastuolus artikli 37 lõikes 1 sätestatud põhimõtetega.

Sellega

on liikmesriigid võtnud endale kahekordse kohustuse: esiteks aktiivse

kohustuse kohandada riigimonopole, teiseks passiivse kohustuse vältida

igasuguseid uusi meetmeid.

Taotletud

tõlgendus on seotud teise kohustusega koos nende esimese kohustuse

aspektidega, mis on vajalikud kõnealuseks tõlgenduseks.

Artikli 37 lõige 2 sisaldab tingimusteta keeldu: mitte kohustust midagi teha, vaid kohustust hoiduda millegi tegemisest.

Selle kohustuse suhtes ei kehti mingeid erandeid, mille järgi kohustuse täitmine võiks sõltuda siseriiklikust õigusaktist.

See keeld on olemuselt selline, millel võib olla vahetu õigusmõju liikmesriikide ja üksikisikute vahelistes õigussuhetes.

Niisugune

selgelt väljendatud keeld, mis jõustus koos asutamislepinguga kogu

ühenduses ja sai seega liikmesriikide õigussüsteemi lahutamatuks osaks,

moodustab osa nende riikide õigusest ja puudutab vahetult nende

kodanikke, kelle huvides ta on loonud üksikisiku õigused, mida

siseriiklikud kohtud peavad kaitsma.

Sõnastuse

keerukus ja tõsiasi, et artikli 37 lõiked 1 ja 2 kattuvad, tingivad

vajaduse käsitleda neid tõlgendamisel osana peatükist, kuhu nad

kuuluvad.

See peatükk käsitleb „liikmesriikidevaheliste koguseliste piirangute kõrvaldamist”.

Artikli

37 lõikes 2 osutatakse „lõikes 1 sätestatud põhimõtetele” selleks, et

takistada „kaupade hankimis- ja turustamistingimuste” suhtes uue

„diskrimineerimise tekitamist liikmesriikide kodanike vahel”.

Pärast

sellist eesmärgi täpsustamist kirjeldatakse artikli 37 lõikes 1 selle

eesmärgiga vastuolus olla võivaid vahendeid, selleks et neid ära

keelata.

Artikli 37 lõikes 2 sisalduva viite

kohaselt on artikli 37 lõikes 1 täpsustatud uued monopolid või organid

keelatud, kui nad kalduvad tekitama uusi diskrimineerimisjuhtumeid

kaupade hankimis- ja turustamistingimuste suhtes.

Seepärast

tuleb põhikohtuasja arutaval kohtul kõigepealt uurida, kas selle

eesmärgi saavutamist on pärsitud, s.o kas uus diskrimineerimine

liikmesriikide kodanike vahel seoses kaupade hankimis- ja

turustamistingimustega tuleneb vaidlustatud meetmest endast või on selle

tagajärg.

Jääb üle vaagida artikli 37 lõikes 1 ettenähtud vahendeid.

See

lõige ei keela riigimonopolide kui niisuguste loomist, vaid keelustab

ainult „kaubandusliku iseloomuga” riigimonopolid ja needki üksnes juhul,

kui nad ähvardavad tekitada kõnealuseid diskrimineerimisjuhtumeid.

Selle

keelu alla langemiseks peavad esiteks kõnealuste riigimonopolide ja

organite eesmärgiks olema tehingud kaupadega, mis on

liikmesriikidevahelise konkurentsi ja kaubanduse objekt, ja teiseks

peavad nad etendama olulist osa sellises kaubanduses.

Põhikohtuasja

arutav kohus peab igal üksikjuhul hindama, kas vaadeldav

majandustegevus on seotud sellise kaubaga, mis oma laadi ja tema suhtes

kehtivate tehniliste või rahvusvaheliste eeskirjade tõttu võib

liikmesriikide kodanike omavahelises impordis või ekspordis etendada

olulist osa.

Kohtukulud

Euroopa

Majandusühenduse Komisjoni ja Euroopa Kohtule märkusi esitanud Itaalia

valitsuse kohtukulusid ei hüvitata. Et põhikohtuasja poolte jaoks on

käesolev menetlus Milano Giudice Conciliatore’s poolelioleva asja üks

staadium, otsustab kohtukulude jaotuse nimetatud kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS,

võttes arvesse menetlusdokumente,

kuulanud ära ettekandja-kohtuniku ettekande,

kuulanud ära põhikohtuasja poolte, Euroopa Majandusühenduse Komisjoni ja Itaalia valitsuse märkused,

kuulanud ära kohtujuristi ettepaneku,

võttes arvesse Euroopa Majandusühenduse asutamislepingu artikleid 37, 53, 93, 102 ja 177,

võttes arvesse protokolli Euroopa Majandusühenduse Kohtu põhikirja kohta,

võttes arvesse Euroopa Ühenduste Kohtu kodukorda,

vastuseks artiklil 177 põhinevale väitele vastuvõetamatuse kohta, otsustab:

Et

hilisem ühepoolne meede ei või olla ülimuslik ühenduse õiguse suhtes,

on Milano Giudice Conciliatore esitatud küsimused vastuvõetavad niivõrd,

kui need on käesolevas asjas seotud EMÜ asutamislepingu sätete

tõlgendamisega.

Euroopa Kohus otsustab samuti:

1Artikkel 102 ei sisalda mingeid sätteid, mis võivad luua üksikisiku õigusi, mida siseriiklikud kohtud peavad kaitsma.

2Artikli 93 need osad, millega küsimus on seotud, ei sisalda samuti selliseid sätteid.

3Artikkel 53 on ühenduse õigusnorm, mis võib luua üksikisiku õigusi, mida siseriiklikud kohtud peavad kaitsma.

See

artikkel keelab igasuguse uue meetme, mis kehtestab teiste

liikmesriikide kodanike asutamisõigusele rangemad normid, kui on ette

nähtud oma kodanikele, sõltumata ettevõtjate õiguslikust vormist.

4. Artikli

37 lõige 2 on tervikuna ühenduse õigusnorm, millega võidakse luua

üksikisiku õigusi, mida siseriiklikud kohtud peavad kaitsma.

Mis

puutub esitatud küsimusse, siis keelab kõnealune lõige kehtestada

artikli 37 lõike 1 põhimõtetega vastuolus olevaid uusi meetmeid, s.o

meetmeid, mille eesmärk või toime tekitab uue diskrimineerimise

liikmesriikide kodanike vahel seoses kaupade hankimis- ja

turustamistingimustega monopolide või organite kaudu, millel peavad

esiteks olema eesmärgiks tehingud kaupadega, mis on

liikmesriikidevahelise konkurentsi ja kaubanduse objekt, ja mis teiseks

peavad etendama olulist osa sellises kaubanduses.

Veel otsustab Euroopa Kohus:

Käesoleva menetluse kohtukulude jaotuse otsustab Milano Giudice Conciliatore.

Otsuse langetas Euroopa Kohus 15. juulil 1964 Luxembourgis.

Donner

Hammes

Trabucchi

Delvaux

Rossi Lecourt

Strauss

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 15. juulil 1964 Luxembourgis.

Kohtusekretär

President

A. Van Houtte

A. M. Donner

* Kohtumenetluse keel: itaalia.