Kohtuotsuse põhistus
Resolutiivosa
Pooled
Kohtuasjas C‑29/10,
mille ese on 19. detsembri 1988. aasta esimese protokolli lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsiooni Euroopa Ühenduste Kohtus tõlgendamise kohta alusel Cour d’appel de Luxembourgi (Luksemburg) 13. jaanuari 2010. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 18. jaanuaril 2010, menetluses
Heiko Koelzsch
versus
Luksemburgi Suurhertsogiriik,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed A. Tizzano, J. N. Cunha Rodrigues, K. Lenaerts ja J.‑C. Bonichot, kohtunikud A. Borg Barthet, M. Ilešič, J. Malenovský, U. Lõhmus, P. Lindh ja C. Toader (ettekandja),
kohtujurist: V. Trstenjak,
kohtusekretär: ametnik R. Şereş,
arvestades kirjalikus menetluses ja 26. oktoobri 2010. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
1Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada 19. juunil 1980. aastal Roomas allakirjutamiseks avatud lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsiooni (EÜT 1980, L 266, lk 1; eestikeelne versioon ELT C 169, 8.7.2005, lk 10, edaspidi „Rooma konventsioon”) artikli 6 lõike 2 punkti a, mis käsitleb individuaalseid töölepinguid.
2See taotlus esitati seoses riigivastutust puudutava kaebusega, mille H. Koelzsch esitas Luksemburgi Suurhertsogiriigi vastu ja mille aluseks on Rooma konventsiooni kõnesoleva sätte väidetav rikkumine selle riigi kohtute poolt. Need kohtud pidid lahendama põhikohtuasja kaebuse esitaja kahju hüvitamise hagi Luksemburgis asuva rahvusvaheliste vedude ettevõtja Ove Ostergaard Luxembourg SA, varem Gasa Spedition Luxembourg (edaspidi „Gasa”) vastu, kellega tal oli sõlmitud tööleping.
Õiguslik raamistik
Lepingulistele kohustustele kohaldatavat õigust ning tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvust käsitlevad eeskirjad
3Rooma konventsiooni artikli 3 lõige 1 näeb ette:
„Lepingu suhtes kohaldatakse lepingupoolte valitud õigust. Valik peab olema väljendatud või nähtuma selgesti lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Omal valikul võivad pooled valida kas terve lepingu või üksnes mõne selle osa suhtes kohaldatava õiguse.”
4Rooma konventsiooni artikkel 6 „Individuaalsed töölepingud” sätestab:
„1. Olenemata artikli 3 sätetest ei või töölepingu puhul poolte valitud õigus põhjustada töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud imperatiivsete sätetega, mis õiguse valiku puudumisel kuuluksid kohaldamisele lõike 2 kohaselt.
2Olenemata artikli 4 sätetest kohaldatakse töölepingu suhtes artikli 3 kohase valiku puudumisel:
a) selle riigi õigust, kus töötaja lepingujärgselt oma põhitööd teeb, isegi kui ta ajutiselt töötab mõnes teises riigis, või
b) kui töötaja ei tee oma põhitööd ühes ja samas riigis, siis selle riigi õigust, kus asub tegevuskoht, mille kaudu töötaja on tööle võetud, välja arvatud juhul, kui asjaoludest tervikuna ilmneb, et leping on tugevamalt seotud mõne teise riigiga; sel juhul kohaldatakse lepingu suhtes selle teise riigi õigust.”
5Esimene protokoll 19. juunil 1980. aastal Roomas allakirjutamiseks avatud lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsiooni Euroopa Ühenduste Kohtus tõlgendamise kohta (EÜT 1998, C 27, lk 47; eestikeelne versioon ELT C 169, 8.7.2005, lk 18, edaspidi „Rooma konventsiooni tõlgendamise esimene protokoll”) sätestab artiklis 2:
„Allpool loetletud kohtud võivad taotleda Euroopa Kohtult, et see teeks eelotsuse poolelioleva kohtuasja käigus üleskerkinud küsimuse kohta, mis käsitleb artiklis 1 osutatud dokumentide sätete tõlgendamist, kui see kohus leiab, et kõnealune küsimus on vaja lahendada kohtuotsuse tegemiseks:
[…]
b) lepinguosaliste riikide kohtud apellatsioonikohtuna tegutsedes.”
6Rooma konventsioon asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I”) (ELT L 177, lk 6). Seda määrust kohaldatakse lepingutele, mis on sõlmitud alates 17. detsembrist 2009.
7Määruse nr 593/2008 artikkel 8 „Individuaalsed töölepingud” sätestab:
„1. Individuaalne tööleping on reguleeritud õigusega, mille pooled on artikli 3 kohaselt valinud. Selline õiguse valik ei või siiski põhjustada töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis valiku puudumisel oleks olnud kohaldatav vastavalt käesoleva artikli lõigetele 2, 3 ja 4.
2Kui pooled on jätnud individuaalse töölepingu suhtes kohaldatava õiguse valimata, on leping reguleeritud selle riigi õigusega, kus või – kui seda ei ole võimalik kindlaks teha – kust töötaja teeb harilikult oma lepingujärgset tööd. Riiki, kus töötaja harilikult töötab, ei loeta muutunuks, kui töötaja asub ajutiselt tööle teise riiki.
3Juhul kui kohaldatavat õigust ei saa kindlaks määrata lõike 2 kohaselt, on leping reguleeritud selle riigi õigusega, kus asub töötaja tööle võtnud ettevõtja tegevuskoht.
4Kui asjaoludest tervikuna ilmneb, et leping on tihedamalt seotud mõne teise, lõikes 2 või 3 osutamata riigiga, kohaldatakse asjaomase teise riigi õigust.”
8Brüsseli 27. septembri 1968. aasta konventsioon kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32), muudetud 29. novembri 1996. aasta konventsiooniga Austria Vabariigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi ühinemise kohta (EÜT 1997, C 15, lk 1) (edaspidi „Brüsseli konventsioon”), sätestab artiklis 5:
„Isiku, kelle alaline elukoht on osalisriigis, võib teises osalisriigis kaevata:
1) lepingutega seotud asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus; töölepingu puhul on selleks kohaks paik, kus töötaja tavaliselt töötab; kui töötaja ei tööta tavaliselt ainult ühes riigis, võib tööandja kaevata ka selle paiga kohtusse, kus asub või asus töötaja tööle võtnud ettevõte [...]”.
9Brüsseli konventsioon asendati nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT L 12, 16.1.2001, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42).
10Määruse nr 44/2001 artikkel 19 sätestab:
„Tööandja, kelle elu- või asukoht on liikmesriigis, võib kaevata kas:
1) selle liikmesriigi kohtusse, kus on tema alaline elukoht, või
2) teises liikmesriigis:
a) selle paiga kohtusse, kus töötaja tavaliselt töötab, või selle paiga kohtusse, kus ta viimati töötas, või
b) kui töötaja ei tööta või ei töötanud tavaliselt ainult ühes riigis, siis selle maa kohtutesse, kus asub või asus töötaja tööle võtnud ettevõte.”
11Luksemburgi 18. mai 1979. aasta seadus töötajate esindusorganite reformi kohta ( Mémorial A 1979, nr 45, lk 948) sätestab artikli 34 lõikes 1:
„Töötajate esindusorganite liikmete ja asendusliikmete töölepingut ei või nende mandaadi kestuse ajal üles öelda; töötajate esindaja töölepingu ülesütlemine tööandja poolt tuleb lugeda tühiseks.”
12Saksa seadus kaitse kohta töölepingu ülesütlemisel (Kündigungsschutzgesetz) sätestab § 15 lõikes 1:
„Töötajate esindusorgani liikme töölepingu ülesütlemine […] on õigusvastane, välja arvatud juhul, kui teatud asjaolud võimaldavad tööandjal töölepingu mõjuvatel põhjustel üles öelda etteteatamistähtaega järgimata ja kui ettevõtete korraldamise seaduse [Betriebsverfassungsgesetz] § 103 kohaselt nõutav luba on antud või asendatud kohtuotsusega. Pärast mandaadi kestuse lõppemist on töötajate esindusorgani liikme töölepingu ülesütlemine õigusvastane […], välja arvatud juhul, kui teatud asjaolud võimaldavad tööandjal töölepingu mõjuvatel põhjustel üles öelda etteteatamistähtaega järgimata; need sätted ei ole kohaldatavad, kui liikmestaatuse lõppemine tuleneb kohtuotsusest.
Pärast mandaadi lõppemist on töölepingu ülesütlemine keelatud ühe aasta jooksul.”
13Gasa võttis veokijuht H. Koelzschi, elukoht Osnabrück (Saksamaa), 16. oktoobril 1998 Luksemburgis allkirjastatud töölepinguga tööle rahvusvaheliste vedude autojuhina. See tööleping sisaldab klauslit, mis viitab Luksemburgi 24. mai 1989. aasta töölepinguseadusele (Loi du 24 mai 1989 sur le contrat de travail, Mémorial A 1989, nr 35, lk 612), samuti klauslit selle riigi kohtute erandliku kohtualluvuse kohta.
14Gasa on Taani õiguse alusel asutatud äriühingu Gasa Odense Blomster amba tütarettevõtja. Tema tegevusala on lillede ja muude taimede vedu Odensest (Taani) erinevatesse sihtkohtadesse eeskätt Saksamaal, kuid ka teistes Euroopa riikides, ning seda veoautodega, mis seisavad vahepeal Saksamaal, nimelt Kasselis, Neukirchen-Vluynis ja Osnabrückis. Viimati mainitud liikmesriigis ei ole Gasal ei registrijärgset asukohta ega äriruume. Veoautod on kantud Luksemburgi autoregistrisse ja autojuhid on liitunud Luksemburgi sotsiaalkindlustussüsteemiga.
15Pärast teadet Gasa restruktureerimise ja Saksamaalt lähtuvate vedude vähendamise kohta moodustasid selle äriühingu töötajad 13. jaanuaril 2001 Saksamaal töötajate esindusorgani („Betriebsrat”), mille asendusliikmeks H. Koelzsch 5. märtsil 2001 valiti.
16Gasa direktor ütles 13. märtsi 2001. aasta kirjaga H. Koelzschi töölepingu üles alates 15. maist 2001.
17Kõigepealt vaidlustas kaebuse esitaja töölepingu ülesütlemise õiguspärasuse Saksamaal, Arbeitsgericht Osnabrückis, kes leidis 4. juuli 2001. aasta otsuses, et tal puudub ruumiline pädevus. H. Koelzsch esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse Landesarbeitsgericht Osnabrückile, kuid apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata.
18H. Koelzsch esitas seejärel Tribunal du travail de Luxembourgile Gasa õigusjärglase Ove Ostergaard Luxembourg SA vastu kahju hüvitamise hagi töölepingu õigusvastase ülesütlemise tõttu ning saamata jäänud töötasu maksmise nõude. Ta väitis, et hoolimata Luksemburgi õiguse kui lex contractus ’e valikust on vaidlusele kohaldatavad töötajate esindusorgani („Betriebsrat”) liikmeid kaitsvad Saksa õiguse imperatiivsed sätted Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 1 tähenduses, kuna Saksa õigus oleks lepingu suhtes kohaldatav õigus juhul, kui pooled ei ole valikut teinud. Niisiis on tema töölepingu ülesütlemine õigusvastane, kuna kaitset töölepingu ülesütlemise eest reguleeriva Saksa seaduse § 15 keelab „Betriebsrati” liikmete töölepingu ülesütlemise ning Bundesarbeitsgerichti (liitvabariigi töökohus) praktika kohaselt kehtib see keeld ka asendusliikmete suhtes.
19Tribunal du travail de Luxembourg leidis 4. märtsi 2004. aasta otsuses, et vaidluse suhtes on kohaldatav üksnes Luksemburgi õigus ja kohaldas seetõttu 18. mai 1979. aasta seadust töötajate esindusorganite reformi kohta.
20Cour d’appel de Luxembourg jättis selle otsuse oma 26. mai 2005. aasta otsusega muutmata, kuna ta pidas H. Koelzschi taotlust kohaldada kõnesolevat Saksa seadust kõigi oma nõuete suhtes uueks taotluseks ja tunnistas selle seetõttu vastuvõetamatuks. Cour de cassation de Luxembourg jättis selle otsuse peale esitatud edasikaebuse 15. juuni 2006. aasta otsusega rahuldamata.
21Kui esimene menetlus Luksemburgi kohtutes oli lõppenud, esitas H. Koelzsch kohtute õigusvastasele tegevusele viidates 1. märtsil 2007 Luksemburgi Suurhertsogiriigi vastu kaebuse kahju hüvitamiseks vastavalt 1. septembri 1988. aasta seaduse riigi ja kohalike omavalitsusüksuste tsiviilvastutuse kohta (loi du 1 er septembre 1988 relative à la responsabilité civile de l’État et des collectivités publiques, Mé morial A 1988, nr 51, lk 1000) artikli 1 esimesele lõigule.
22H. Koelzsch väitis, et kõnesolevate kohtuotsustega rikuti Rooma konventsiooni artikli 6 lõikeid 1 ja 2 seeläbi, et kaitset töölepingu ülesütlemise eest reguleeriva Saksa seaduse imperatiivsed sätted tunnistati tema töölepingule mittekohaldatavaks, ning lükati tagasi tema taotlus esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimus, et kohtuasja asjaolusid silmas pidades täpsustada mõistet „koht, kus töötaja oma põhitööd teeb”.
23Tribunal d’arrondissement de Luxembourg (Luksemburg) tunnistas kaebuse 9. novembri 2007. aasta otsusega vastuvõetavaks, kuid jättis selle põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Kohaldatava õiguse kindlaksmääramise küsimuse kohta märkis see kohus, et H. Koelzschi ja tema tööandja vahelist vaidlust menetlenud kohtud leidsid õigesti, et töölepingu pooled on määranud kohaldatavaks õiguseks Luksemburgi õiguse, nii et Rooma konventsiooni artikli 6 lõiget 2 ei saa arvesse võtta. Lisaks märkis ta, et töötajate esindusorganeid reguleerivad tööandja asukohariigi imperatiivsed sätted.
24H. Koelzsch esitas selle kohtuotsuse peale 17. juunil 2008 apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.
25Cour d’appel de Luxembourg leiab, et apellatsioonkaebuse esitaja kriitika selle kohta, kuidas Luksemburgi kohtud on tõlgendanud Rooma konventsiooni artikli 6 lõiget 1, ei tundu olevat täiesti põhjendamatu, kuna kohtud ei teinud kindlaks, millist õigust oleks selle sätte alusel kohaldatud, kui pooled ei oleks kohaldatavat õigust valinud.
26Ta märgib, et kui Luksemburgi õigust tuleb poolte õiguse valiku puudumisel pidada lepingule kohaldatavaks õiguseks, siis ei ole vaja võrrelda Luksemburgi õigust ja kaebuse esitaja viidatud Saksa õiguse sätteid, et teha kindlaks, kumb on töötajale soodsam Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 1 mõttes. Seevastu kui poolte õiguse valiku puudumisel tuleb lepingule kohaldatavaks õiguseks pidada Saksa õigust, siis ei peaks see, et töölepingu ülesütlemist reguleerivad Luksemburgi õigusnormid on imperatiivsed, takistama kohaldamast Saksa õigusnorme, mis tagavad töötajate esindusorgani liikmetele erikaitse töölepingu ülesütlemise eest.
27Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et vastupidi Tribunal d’arrondissement’ kohtuotsuses valitud lahendusele ei võimalda Rooma konventsiooni artikli 6 lõikes 2 ette nähtud seotuse kriteeriumid, eelkõige põhitöökohariigi kriteerium, Saksa õigust kui lex contractus ’t kohe alguses kõrvale jätta.
28Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et ühtluse tagamise vajadus räägib selle poolt, et tõlgendada Rooma konventsiooni artikli 6 lõikes 2 kasutatud mõistet „selle riigi õigus, kus töötaja oma põhitööd teeb”, lähtudes Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõikes 1 kasutatud mõistest ja võttes arvesse sõnastust, mida on kasutatud määruse nr 44/2001 artiklis 19 ja määruse nr 593/2008 artiklis 8, mis viitavad mitte üksnes riigile, kus tööd tehakse, vaid ka riigile, kust töötaja tööd teeb.
29Neil asjaoludel otsustas Cour d’appel de Luxembourg menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas kollisiooninormi, mis on määratletud […] Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punktis a, milles on nähtud ette, et töölepingu suhtes kohaldatakse selle riigi õigust, kus töötaja lepingujärgselt oma põhitööd teeb, tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui töötaja töötab mitmes riigis, kuid tuleb süstemaatiliselt tagasi ühte nendest, tuleb seda riiki pidada riigiks, kus töötaja teeb oma põhitööd?”
30Kuna küsimuse on esitanud apellatsioonikohus, on vastavalt Rooma konventsiooni tõlgendamise esimesele protokollile, mis jõustus 1. augustil 2004, Euroopa Kohus pädev eelotsusetaotluse kohta otsust tegema.
31Esitatud küsimusele vastamiseks tuleb tõlgendada Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punktis a ette nähtud reeglit, eelkõige kriteeriumi „riik, kus töötaja oma põhitööd teeb”.
32Sellega seoses olgu märgitud, nagu ka Euroopa Komisjon õigesti rõhutab, et seda kriteeriumi tuleb tõlgendada autonoomselt, nii et selle viitenormi sisu ja ulatust ei saa kindlaks määrata asja menetleva kohtu asukohariigi õiguse alusel, vaid seda tuleb teha vastavalt ühtsetele ja autonoomsetele kriteeriumidele, et tagada Rooma konventsiooni täielik toime, pidades silmas konventsiooniga taotletavaid eesmärke (vt analoogia alusel 13. juuli 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑125/92: Mulox IBC, EKL I‑4075, punktid 10 ja 16).
33Peale selle ei või niisugune tõlgendus jätta arvestamata tõlgendust, mis käsitleb Brüsseli konventsiooni artikli 5 punktis 1 ette nähtud kriteeriume, kui need määravad kindlaks kohtualluvuse kindlakstegemise reeglid samades küsimustes ja kasutavad samalaadseid mõisteid. Rooma konventsiooni preambulist nähtub, et konventsioon sõlmiti jätkamaks rahvusvahelise eraõiguse vallas õigusnormide ühtlustamist, mis sai alguse Brüsseli konventsiooni vastuvõtmisega (vt 6. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑133/08: ICF, EKL 2009, lk I‑9687, punkt 22).
34Mis puudutab Rooma konventsiooni artikli 6 sisu, siis olgu meenutatud, et see kehtestab kohtualluvuse erieeskirjad, mis on seotud individuaalsete töölepingutega. Need eeskirjad moodustavad erandi konventsiooni artiklites 3 ja 4 ette nähtud üldistest eeskirjadest, mis käsitlevad vabadust valida kohaldatav õigus ja sellise valiku puudumisel kohaldatava õiguse kindlaksmääramise kriteeriume.
35Konventsiooni artikli 6 lõige 1 piirab vabadust valida kohaldatav õigus. See sätestab, et lepingupooled ei või omavahelise kokkuleppega välistada imperatiivsete sätete kohaldamist, mis kohaldatava õiguse valiku puudumisel kuuluksid lepingu suhtes kohaldamisele.
36Konventsiooni artikli 6 lõige 2 näeb ette spetsiifilised seotuse kriteeriumid: riik, kus töötaja „teeb oma põhitööd” (punkt a) või selle puudumisel „tegevuskoht, mille kaudu töötaja on tööle võetud” (punkt b). Lisaks näeb see lõige ette, et neid kahte seotuse kriteeriumi ei kohaldata, kui asjaoludest tervikuna ilmneb, et tööleping on tugevamalt seotud mõne teise riigiga – sel juhul kohaldatakse lepingu suhtes selle teise riigi õigust.
37Cour d’appel de Luxembourg soovib oma eelotsusetaotlusega sisuliselt teada, kumb kahest kriteeriumist on kohaldatav põhikohtuasjas kõne all olevale töölepingule.
38Luksemburgi Suurhertsogiriigi arvates tuleneb Rooma konventsiooni artikli 6 sõnastusest, et eelotsusetaotluses silmas peetud olukord, kus on tegemist tööga transpordisektoris, on olukord, millele viitab artikli 6 lõike 2 punktis b ette nähtud kriteerium. Kui pidada sellisele lepingule kohaldatavaks artikli 6 lõike 2 punktis a ette nähtud seotuse reeglit, muudaks see sisutühjaks lõike 2 punkti b, mis käsitleb nimelt juhtumit, kui töötaja ei tee oma põhitööd ühes ja samas riigis.
39Põhikohtuasja kaebuse esitaja, Kreeka valitsuse ja komisjoni arvates tuleneb aga Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1 käsitlevast Euroopa Kohtu praktikast, et kriteeriumi „koht, kus töötaja oma põhitööd teeb” süstemaatiline tõlgendamine viib selleni, et lubatakse selle reegli kohaldamist ka juhul, kui töö tegemine toimub mitmes liikmesriigis. Nad märgivad, et selle koha konkreetseks kindlaksmääramiseks on Euroopa Kohus võtnud aluseks koha, kust töötaja peamiselt oma kohustusi tööandja ees täidab (eespool viidatud kohtuotsus Mulox IBC, punktid 21–23), või koha, mis on tegelik kese, kus töötaja tegeleb oma kutsealase tegevusega (9. jaanuari 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑383/95: Rutten, EKL 1997, lk I‑57, punkt 23), või äriruumide puudumisel koha, kus töötaja teeb tööd enamuse oma tööajast (27. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑37/00: Weber (EKL 2002, lk I‑2013, punkt 42).
40Selle kohta nähtub M. Giuliano ja P. Lagarde’i aruandest, mis käsitleb lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsiooni (EÜT C 282, 31.10.1980, lk 1), et konventsiooni artikkel 6 on koostatud eesmärgiga „leida sobivam regulatsioon olukordadele, kus lepingupoolte huvid ei ole samal tasandil, ning tagada kohane kaitse lepingupoolele, keda tuleb pidada lepingusuhtes sotsiaalselt ja majanduslikult nõrgemaks pooleks”.
41Euroopa Kohus on neist põhimõtetest lähtunud ka töölepinguid puudutavate kohtualluvuseeskirjade tõlgendamisel, mis on ette nähtud Brüsseli konventsioonis. Euroopa Kohus on otsustanud, et sellises olukorras nagu põhikohtuasjas, kus töötaja teeb tööd rohkem kui ühes osalisriigis, tuleb võtta nõuetekohaselt arvesse vajadust tagada kohane kaitse töötajale kui nõrgemale lepingupoolele (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Rutten, punkt 22, ja 10. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑437/00: Pugliese, EKL 2003, lk I‑3573, punkt 18).
42Sellest järeldub, et kuivõrd Rooma konventsiooni artikli 6 eesmärk on tagada kohane kaitse töötajale, tuleb seda sätet mõista nii, et see tagab pigem tema töötamiskohariigi kui tööandja asukohariigi õiguse kohaldamise. Nimelt täidab töötaja esimesena mainitud riigis oma majanduslikku ja sotsiaalset funktsiooni ning riigi poliitiline ja töökeskkond mõjutab töötegemist, nagu rõhutas kohtujurist oma ettepaneku punktis 50. Seetõttu tuleb võimalusel tagada selle riigi õiguses ette nähtud töökaitse-eeskirjade järgimine.
43Rooma konventsiooni artikli 6 eesmärki arvesse võttes tuleb tõdeda, et selle artikli lõike 2 punktis a kasutatud kriteeriumi „riik, kus töötaja oma põhitööd teeb” tuleb tõlgendada laialt, kuid kui asja lahendaval kohtul ei ole võimalik põhitöö tegemise riiki kindlaks määrata, tuleb kohaldada sama artikli lõike 2 punktis b ette nähtud kriteeriumi „tegevuskoht, mille kaudu töötaja on tööle võetud”.
44Eeltoodust järeldub, et Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punktis a ette nähtud kriteerium kuulub kohaldamisele ka sellisel juhul, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus töötaja teeb tööd rohkem kui ühes osalisriigis, kui asja lahendaval kohtul on võimalik kindlaks määrata riik, millega sellel tööl on oluline seos.
45Käesoleva otsuse punktis 39 viidatud Euroopa Kohtu praktika, mis on asjakohane Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 analüüsimisel, on seisukohal, et kui tööülesandeid täidetakse rohkem kui ühes liikmesriigis, tuleb kriteeriumi „riik, kus töötaja oma põhitööd teeb” tõlgendada laialt ja mõista viitavana kohale, kus või kust töötaja tegelikult tööd teeb või – tegevuskeskme puudumise korral – täidab peamise osa oma ülesannetest.
46Selline tõlgendus on pealegi kooskõlas uue sätte sõnastusega, mis käsitleb individuaalsete töölepingutega seonduvaid kollisiooninorme ja on kehtestatud määrusega nr 593/2008, mis ei ole käesolevas asjas ajaliselt kohaldatav. Selle määruse artikkel 8 näeb ette, et kui pooled on jätnud individuaalse töölepingu suhtes kohaldatava õiguse valimata, on leping reguleeritud selle riigi õigusega, kus või – kui seda ei ole võimalik kindlaks teha – kust töötaja teeb harilikult oma lepingujärgset tööd. See õigus jääb kohaldatavaks ka siis, kui töötaja asub ajutiselt tööle teise riiki. Lisaks tuleb selle sätte tõlgendamisel lähtuda favor laboratoris põhimõttest, kuna nõrgemat lepingupoolt tuleb kaitsta soodsamate kollisiooninormidega, nagu on märgitud selle määruse põhjenduses 23.
47Eeltoodust järeldub, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punktis a ette nähtud seotuse kriteeriumi tõlgendada laialt, et teha kindlaks, kas põhikohtuasja kaebuse esitaja tegi oma põhitööd ühes osalisriigis, ja määrata kindlaks, millises neist.
48Pidades silmas põhikohtuasjas kõne all oleva töö laadi, mida tehakse rahvusvaheliste vedude sektoris, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul võtta arvesse kõiki töötaja tegevust iseloomustavaid asjaolusid, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 93–96.
49Eelkõige tuleb tal kindlaks teha, millises riigis asub koht, kust töötaja täidab veoülesandeid, saab oma ülesanneteks juhiseid ja korraldab oma tööd, samuti koht, kus asuvad töövahendid. Samuti tuleb tal kindlaks teha, millistes kohtades veod peamiselt toimuvad ja millistes kohtades laaditakse maha kaubad ning millisesse kohta pöördub töötaja tagasi pärast oma ülesannete täitmist.
50Neil asjaoludel tuleb esitatud küsimusele vastata, et Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et kui töötaja teeb tööd rohkem kui ühes osalisriigis, on selle sätte mõttes riigiks, kus töötaja lepingujärgselt oma põhitööd teeb, riik, kus või kust töötaja – võttes arvesse kõiki kõnesolevat tegevust iseloomustavaid asjaolusid – täidab peamise osa oma kohustustest tööandja ees.
51Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Resolutiivosa
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
19juunil 1980. aastal Roomas allakirjutamiseks avatud lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et kui töötaja teeb tööd rohkem kui ühes osalisriigis, on selle sätte mõttes riigiks, kus töötaja lepingujärgselt oma põhitööd teeb, riik, kus või kust töötaja – võttes arvesse kõiki kõnesolevat tegevust iseloomustavaid asjaolusid – täidab peamise osa oma kohustustest tööandja ees.
Tekstas iš mūsų archyvo (Europos Sąjungos leidinių biuro „Cellar“ duomenys). Commission Decision 2011/833/EU — free reuse incl. commercial; attribution to EUR-Lex / Court of Justice of the European Union required; EUR-Lex is not the authentic record of the Court.