26aprill 2007 (*1)
„Tööstus- ja kaubandusomand — Kaubamärgiõigus — Ravimid — Paralleelne import — Kaubamärgiga tähistatud toote ümberpakendamine”
Kohtuasjas C-348/04,
mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel Court of Appeal (England & Wales) (Civil Division’i) (Ühendkuningriik) 17. juuni 2004. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 12. augustil 2004, menetluses
Boehringer Ingelheim KG,
Boehringer Ingelheim Pharma GmbH & Co. KG
versus
Swingward Ltd
ja
Boehringer Ingelheim KG,
Boehringer Ingelheim Pharma GmbH & Co. KG
versus
Dowelhurst Ltd
ja
Glaxo Group Ltd,
versus
Swingward Ltd
ja
Glaxo Group Ltd
The Wellcome Foundation Ltd
versus
Dowelhurst Ltd
ja
SmithKline Beecham plc,
Beecham Group plc,
SmithKline & French Laboratories Ltd
versus
Dowelhurst Ltd
ja
Eli Lilly and Co.
versus
Dowelhurst Ltd,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees C. W. A. Timmermans, kohtunikud J. Klučka, J. Makarczyk, G. Arestis ja L. Bay Larsen (ettekandja),
kohtujurist: E. Sharpston,
kohtusekretär: ametnik K. Sztranc-Sławiczek,
arvestades kirjalikus menetluses ja 26. jaanuari 2006. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
olles 6. aprilli 2006. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta ( EÜT 1989, L 40, lk 1 ; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92), muudetud 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga ( EÜT 1994, L 1, lk 3 ; ELT eriväljaanne 11/52, lk 3; edaspidi „direktiiv 89/104”).
2Eelotsusetaotlus esitati kohtuvaidluses ühelt poolt ravimitootjate Boehringer Ingelheim KG, Boehringer Ingelheim Pharma GmbH & Co. KG, Glaxo Group Ltd, The Wellcome Foundation Ltd, SmithKline Beecham plc, Beecham Group plc, SmithKline and French Laboratories Ltd ja Eli Lilly and Co. (edaspidi koos „Boehringer Ingelheim jt”) ja teiselt poolt nende toodete paralleelimportijate ja turustajate Swingward Ltd (edaspidi „Swingward”) ning Dowelhurst Ltd (edaspidi „Dowelhurst”) vahel seoses Boehringer Ingelheim jt toodetud ravimitega, mida Swingward ja Dowelhurst Ühendkuningriiki paralleelselt importisid ja pärast ümberpakendamist ja uue sildiga varustamist turustasid.
3Vastavalt EÜ artiklile 28 on keelatud liikmesriikidevahelised koguselised impordipiirangud ja kõik samaväärse toimega meetmed. EÜ artikli 30 kohaselt on impordi suhtes kehtestatud keelud või piirangud siiski lubatud, kui need on õigustatud tööstus- ja kaubandusomandi kaitsmiseks tingimusel, et need ei kujuta endast suvalise diskrimineerimise vahendit või liikmesriikidevahelise kaubanduse varjatud piiramist.
4Direktiivi 89/104 artikkel 7 pealkirjaga „Kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumine” sätestab:
1„Kaubamärk ei anna selle omanikule õigust keelata kaubamärgi kasutamine seoses kaupadega, mille on kõnealuse kaubamärgi all ühenduse turule viinud kaubamärgi omanik või mis on seal turule viidud tema loaga.
2Lõiget 1 ei kohaldata, kui omanikul on õiguslik [alus] vastu [seista] kaupade [hilisemale] turustamisele, eriti kui kaupade [seisukord] on pärast turuleviimist muutunud või kahjustada saanud.” [täpsustatud tõlge]
5Vastavalt Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artikli 65 lõikele 2 koos selle XVII lisa punktiga 4, muudeti nimetatud lepingu jaoks direktiivi 89/104 artikli 7 lõiget 1 nii, et sõna „ühenduse” asendati sõnaga „lepinguosalise.”
Põhikohtuasjad, eelotsusemenetlus kohtuasjas C-143/00 ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused käesolevas kohtuasjas
6Boehringer Ingelheim jt turustasid põhikohtuasjades kõne all olevaid ravimeid erinevate kaubamärkide all ühenduses, kust Swingward ja Dowelhurst neid ostsid ning Ühendkuningriiki importisid. Ravimite turustamiseks selle liikmesriigi territooriumil muutsid viimati nimetatud äriühingud mõningal määral nende pakendeid ning neile lisatud teabelehti.
7Tehtud muudatused olid erinevate juhtude puhul erinevad. Mõnel juhul kinnitati algupärasele pakendile silt sellise olulise teabega nagu paralleelimportija nimi ja tema paralleelse impordi loa number. Seega jäi pakendil nähtavaks lisaks ingliskeelsele ka muukeelne teave ning kaubamärki ei kaetud kinni. Teisel juhul pakiti toode ümber paralleelimportija kujundatud pakenditesse, millele trükiti tootja kaubamärk. Muudel juhtudel pakiti toode ümber paralleelimportija kujundatud pakenditesse, millel ei olnud tootja kaubamärki, vaid toote üldnimetus. Sellisel juhul oli karbis sisalduv anum tähistatud algupärase kaubamärgiga, kuid sellele oli toote üldnimetuse ja tootja nime ning paralleelse impordi loa omaniku nime märkimiseks kinnitatud kleebis.
8Boehringer Ingelheim jt olid nende muudatuste vastu ning esitasid seetõttu High Court of Justice (England & Wales), Chancery Divisionile (Ühendkuningriik) hagid kaubamärgiõiguse rikkumise kohta.
9Leides, et põhikohtuasjade lahendus sõltub ühenduse õiguse tõlgendusest, otsustas viimati nimetatud kohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1.
Kas kaubamärgi omanik võib tugineda oma kaubamärgist tulenevatele õigustele selleks, et lõpetada või takistada oma kauba, mis pärineb ühest liikmesriigist ja mille sihtkohaks on teine liikmesriik, importi või vastu seista nende turustamisele või reklaamile, kui see import, turustamine või reklaam ei mõjuta – vähemalt mitte oluliselt – tema õiguste spetsiifilist eset?
10Nimetatud eelotsusetaotluse alusel tehti 23. aprilli 2002. aasta otsus kohtuasjas C-143/00: Boehringer Ingelheim jt (EKL 2002, lk I-3759) , milles Euroopa Kohus sedastas:
„1.
[…] esimese direktiivi 89/104 […] artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada selliselt, et kaubamärgi omanik võib tugineda oma kaubamärgiõigusele paralleelimportija poolse ravimite ümberpakendamise takistamiseks, välja arvatud siis, kui selle õiguse kasutamine aitab kaasa liikmesriikide turgude kunstlikule eraldamisele.
11High Court of Justice kohaldas eespool viidatud kohtuotsust Boehringer Ingelheim jt ning langetas otsused põhikohtuasja hagejate kasuks.
12Nimetatud siseriikliku kohtu otsuste peale esitati aga eelotsusetaotluse esitanud kohtule apellatsioonkaebus ning viimane jõudis 5. märtsi 2004. aasta otsuses teatavate järeldusteni, mis erinevad High Court of Justice’i järeldustest.
13Neil asjaoludel otsustas Court of Appeal (England & Wales) (Civil Division) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„Ümberpakendatud tooted
Uue sildiga varustatud tooted
Teade
14On oluline meelde tuletada, et kaubamärgi spetsiifiliseks esemeks on tagada selle kaubamärgiga tähistatud toote päritolu ning et toote ümberpakendamisega kolmanda isiku poolt ilma kaubamärgi omaniku loata võib kaasneda tõeline oht sellele päritolutagatisele (vt eespool viidatud kohtuotsus Boehringer Ingelheim jt, punkt 29).
15Euroopa Kohtu praktika kohaselt mõjutab kaubamärgi spetsiifilist eset sellega tähistatud ravimite ümberpakendamine iseenesest, ilma et peaks sealjuures tuvastama paralleelimportija poolse ümberpakendamise konkreetseid tagajärgi (vt eespool viidatud kohtuotsus Boehringer Ingelheim jt, punkt 30).
16Direktiivi 89/104 artikli 7 lõike 2 alusel ei või lubada kaubamärgi omaniku vastuseisu ümberpakendamisele, mis on erand kaupade vabast liikumisest, kui tema poolt selle õiguse kasutamine kujutab endast liikmesriikidevahelise kaubanduse varjatud piiramist EÜ artikli 30 teise lause mõttes (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Boehringer Ingelheim jt, punktid 18 ja 31).
17Kui kaubamärgi omanik kasutab oma õigust seista vastu ümberpakendamisele, kujutab see endast sellist varjatud piiramist viimati nimetatud sätte mõttes juhul, kui see aitab kaasa liikmesriikide turgude kunstlikule eraldamisele ja kui ümberpakendamine toimub lisaks selliselt, et kaubamärgi omaniku seaduslikud huvid on kaitstud, mis tähendab eelkõige seda, et ümberpakendamine ei mõjuta ravimi algset seisukorda ega ole selline, mis kahjustaks kaubamärgi mainet (vt eespool viidatud kohtuotsus Boehringer Ingelheim jt, punkt 32).
18Kaubamärgi omaniku vastuseis ravimite ümberpakendamisele aitab kaasa liikmesriikide turgude kunstlikule eraldamisele juhul, kui ravimite ümberpakendamine on vajalik paralleelselt imporditud toote turustamiseks importivas riigis (eespool viidatud kohtuotsus Boehringer Ingelheim jt, punkt 33).
19Seega tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kaubamärgi omanik võib keelata kaubamärgiga tähistatud ravimi igasuguse ümberpakendamisega kaasnevad muudatused – mis võivad juba oma olemusest tulenevalt seada ohtu selle ravimi algse seisukorra –, välja arvatud juhul, kui ümberpakendamine on vajalik paralleelselt imporditud toodete turustamiseks ning sellele lisaks on kaubamärgi omaniku seaduslikud huvid kaitstud (eespool viidatud kohtuotsused Bristol-Myers Squibb jt, punkt 57, ja Boehringer Ingelheim jt, punkt 34).
20Samuti tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab paralleelimportija, kes pakendab kaubamärgiga tähistatud ravimid ümber, kaubamärgi omanikku eelnevalt ümberpakendatud ravimite turule viimisest teavitama. Lisaks peab ta kaubamärgi omaniku nõudel esitama talle enne turule viimist ümberpakendatud toote näidise. Viimati nimetatud tingimus võimaldab kaubamärgi omanikul veenduda selles, et toodet ei ole ümber pakendatud nii, et see mõjutab otseselt või kaudselt toote algset seisukorda ja et ümberpakendamise järgne esitus ei ole selline, mis võiks kahjustada kaubamärgi mainet. Samuti võimaldab see tingimus kaubamärgi omanikul end paremini võltsijate tegevuse eest kaitsta (eespool viidatud kohtuotsused Bristol-Myers Squibb jt, punkt 78, ja Boehringer Ingelheim jt, punkt 61).
21Seetõttu sedastas Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuse Bristol-Myers Squibb jt punktis 79:
„[…] direktiivi [89/104] artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada selliselt, et juhul kui importija pakendas ravimi ümber ja tähistas selle uuesti kaubamärgiga, võib kaubamärgi omanik õigustatult vastu seista selle hilisemale turustamisele, välja arvatud kui
22Esmalt tuleb vastata küsimusele 2a.
23Euroopa Kohus tõi eespool viidatud kohtuotsuse Boehringer Ingelheim jt punktis 6 esile asjaolu, et ravimite importimiseks Ühendkuningriiki muudeti teataval määral igat põhikohtuasjas kõnealuse ravimi pakendit ning sellele lisatud teabelehte.
24Viidatud kohtuotsuse punktis 7 on sedastatud, et viis, mil erinevate kõnealuste ravimite pakendit muudeti, erinevate juhtude puhul varieerub. Mõnel juhul kinnitati algupärasele pakendile silt sellise olulise teabega nagu paralleelimportija nimi ja tema paralleelse impordi loa number. Seega jääb pakendil nähtavaks lisaks ingliskeelsele ka muukeelne teave ning kaubamärki ei kaeta kinni. Teisel juhul pakiti toode ümber paralleelimportija kujundatud pakenditesse, millele trükiti kaubamärk. Muudel juhtudel pakiti toode ümber pakenditesse, mille kujundas paralleelimportija ning millel puudus kaubamärk. Selle asemel trükiti karbile toote üldnimetus. Karbis sisalduv anum on tähistatud algupärase kaubamärgiga, kuid sellele oli toote üldnimetuse ja tootja nime ning paralleelse impordi loa omaniku nime märkimiseks kinnitatud kleebis. Kõigil ümberpakendamise juhtudel sisaldavad karbid patsientidele mõeldud teabelehte, mis on koostatud inglise keeles ning millel on kõnealune kaubamärk.
25Samuti tuleb märkida, et kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Boehringer Ingelheim jt, käsitles High Court of Justice’i esitatud seitsmes küsimus sõnaselgelt seda, kas eelneva teavitamise tingimust, mida on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 20, kohaldatakse kaubamärgi kõigi kasutusviiside suhtes, kaasa arvatud toote uue sildiga varustamine, või kas seda kohaldatakse vaid teatavate kasutusviiside suhtes.
26Eespool viidatud kohtuotsuse Boehringer Ingelheim jt punktis 55 nentis Euroopa Kohus, et oma viienda kuni seitsmenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus saada täpsustusi selle tingimuse osas, mille kohaselt peab paralleelimportija kaubamärgi omanikule eelnevalt ümberpakendatud toote turule viimisest teatama.
27Viidatud kohtuotsuse punktis 68 tõdetakse, et paralleelimportija peab igal juhul selleks, et tal oleks õigus kaubamärgiga tähistatud ravimeid ümber pakendada, täitma eelneva teatamise kohustuse.
28Eeltoodust järeldub, et eespool viidatud kohtuotsuses Boehringer Ingelheim jt luges Euroopa Kohus ümberpakendamise mõiste alla uue sildiga varustamise, mis oli kahtlemata üks kõnealuste ravimite pakendite vaidlusaluseid muutmisviise, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus kirjeldas.
29Sellega seoses tuleb märkida, et kaubamärgiga tähistatud ravimite varustamine uue sildiga mõjutab sarnaselt nende uue pakendiga kaubamärgi spetsiifilist eset, ilma et peaks sealjuures tuvastama paralleelimportija poolse toimingu konkreetseid tagajärgi.
30Nimelt põhjustab kaubamärgiga tähistatud ravimi igasuguse uue pakendi või sildiga kaasnev muudatus juba oma olemusest tulenevalt tõelist ohtu päritolutagatisele, mida soovitakse kaubamärgiga anda. Seetõttu võib kaubamärgi omanik keelata sellise muudatuse, välja arvatud juhul, kui uus pakend või uus silt on vajalik paralleelselt imporditud toodete turustamiseks ning sellele lisaks on kaubamärgi omaniku seaduslikud huvid kaitstud.
31Sellest tuleneb, et eespool viidatud kohtuotsuses Bristol-Myers Squibb jt direktiivi 89/104 artikli 7 lõike 2 tõlgendamise kohta ette nähtud viit tingimust, mis sel juhul, kui need on täidetud, ei luba kaubamärgi omanikul importija poolt ümberpakendatud ravimi hilisemale turustamisele õiguspäraselt vastu seista, kohaldatakse ka siis, kui ümberpakendamine seisneb sildi kinnitamises algupärasele pakendile.
32Seetõttu tuleb küsimusele 2a vastata, et direktiivi 89/104 artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgi omanik võib õigustatult vastu seista teisest liikmesriigist algupärases sise- ja välispakendis, millele importija on kinnitanud välise lisasildi, imporditud ravimi hilisemale turustamisele, välja arvatud kui:
Küsimused 1b ja 2c, mis käsitlevad ümberpakendamise vajalikkuse tingimuse kohaldamist ümberpakendamise viisi ja stiili suhtes
33Nagu nähtub küsimuse 2a kohta sedastatust, võib kaubamärgi omanik õigustatult vastu seista ravimi täiendavale turustamisele, kui paralleelimportija on kasutanud selle toote jaoks uut pakendit, millele on uuesti märgitud ka kaubamärk, või on kinnitanud toote pakendile sildi, välja arvatud siis, kui on täidetud viis tingimust, millega on tõendatud, et kui kaubamärgi omanik kasutab kaubamärgiõigust, et vastu seista selliselt ümberpakendatud toodete turustamisele, aitab see kaasa liikmesriikide turgude kunstlikule eraldamisele.
34Boehringer Ingelheim jt kohtuotsuse kohaselt tuleb nõuet, mille kohaselt peab ümberpakendamine olema vajalik toote turustamiseks importivas liikmesriigis, kohaldada ka viisi ja stiili suhtes, mida paralleelimportija ümberpakendamisel kasutab. Swingward ja Dowelhurst ning Euroopa Ühenduste Komisjon väidavad vastupidi, et see nõue puudutab ainuüksi ümberpakendamise fakti ja mitte selle teostamise viisi ega stiili.
35Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 19 on märgitud, võib kaubamärgi omanik keelata kaubamärgiga tähistatud ravimi igasuguse ümberpakendamisega kaasnevad muudatused, välja arvatud juhul, kui ümberpakendamine on vajalik paralleelselt imporditud toodete turustamiseks ning kaubamärgi omaniku seaduslikud huvid on sellele lisaks kaitstud.
36Vajalikkuse tingimus on täidetud siis, kui importiva liikmesriigi õigusnormid või tava takistavad selle riigi turul nimetatud toodete turustamist samas pakendis, milles neid turustatakse eksportivas liikmesriigis (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Upjohn, punktid 37–39 ja 43).
37Seevastu ei ole vajalikkuse tingimus täidetud juhul, kui toote ümberpakendamise põhjuseks on ainult paralleelimportija eesmärk saada majanduslikku kasu (vt eespool viidatud kohtuotsus Upjohn, punkt 44).
38Seega puudutab nimetatud tingimus vaid toote ümberpakendamise fakti, sealhulgas valikut uue pakendi või uue sildi vahel, mis on ette võetud selleks, et võimaldada selle toote turustamist importiva riigi turul, ja mitte ümberpakendamise viisi ja stiili (vt ka EFTA kohtu 8. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas E-3/02: Paranova vs . Merck, Report of the EFTA Court, 2004, lk 1, punktid 41–45).
39Järelikult tuleb küsimustele 1b ja 2c vastata, et tingimus, mille kohaselt ravimi ümberpakendamine kas uude pakendisse, millele on uuesti märgitud ka kaubamärk, või selle toote pakendile uue sildi kinnitamine peab olema vajalik toote hilisemaks turustamiseks importivas liikmesriigis ja mis on üks neist tingimustest, mis täidetuna takistab kaubamärgi omanikku vastavalt direktiivi 89/104 artikli 7 lõikele 2 turustamisele vastu seismast, puudutab vaid ümberpakendamise fakti ja mitte selle teostamise viisi või stiili.
Küsimused 1c ja 2d tingimuse kohta, mille kohaselt ei või ümberpakendatud toote esitus olla selline, mis võib kahjustada kaubamärgi mainet
40Käesoleva kohtuotsuse punktidest 21 ja 32 nähtub, et direktiivi 89/104 artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgi omanik võib õigustatult vastu seista ravimi täiendavale turustamisele, kui paralleelimportija on kasutanud selle toote jaoks uut pakendit, millele on uuesti trükitud ka kaubamärk, või on kinnitanud toote pakendile sildi, välja arvatud siis, kui on täidetud viis tingimust, sealhulgas ka tingimus, et ümberpakendatud toote esitus ei või olla selline, mis võib kahjustada kaubamärgi ja selle omaniku mainet. Seega ei või pakend või silt olla katkine, halva kvaliteediga või määrdunud.
41Tuleb märkida, nagu väidavad ka Boehringer Ingelheim jt ning komisjon, et selle tingimuse kohaldamist, mille kohaselt ei või ümberpakendatud toote esitus olla selline, mis võib kahjustada kaubamärgi ja selle omaniku mainet, ei saa piirata ainuüksi juhtudega, mil pakend on katkine, halva kvaliteediga või määrdunud.
42Nimelt kui Euroopa Kohus sedastas eespool viidatud kohtuotsuse Bristol-Myers Squibb jt punktis 76, et katkine, halva kvaliteediga või määrdunud pakend võib kahjustada kaubamärgi mainet, tõi ta vaid esile mõne võimaliku juhu, mil ümberpakendatud toote sobimatu esitus võib kaubamärgi ja selle omaniku mainet kahjustada.
43Nii võib ümberpakendatud ravimi esitus olla sobimatu ja sellega kahjustada kaubamärgi mainet näiteks juhul, kui ravimi pakend või silt ei ole küll katkine, halva kvaliteediga või määrdunud, aga on selline, et mõjutab kaubamärgi väärtust, kahjustades selle tootega kaasnevat tõsiseltvõetavuse ja kvaliteedi imagot ning usaldust, mis asjaomasel avalikkusel selle suhtes on (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Bristol-Myers Squibb jt, punkt 76, ja 4. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C-337/95: Parfums Christian Dior, EKL 1997, lk I-6013 , punkt 45).
44Seetõttu tuleb küsimustele 1c ja 2d vastata, et tingimus, mille kohaselt ei või ümberpakendatud toote esitus olla selline, mis võib kahjustada kaubamärgi ja selle omaniku mainet ja mis on vajalik tingimus selleks, et kaubamärgi omanik ei saaks vastavalt direktiivi 89/104 artikli 7 lõikele 2 õigustatult vastu seista ravimi hilisemale turustamisele, kui paralleelimportija on kasutanud selle toote jaoks uut pakendit, millele on uuesti trükitud ka kaubamärk, või on kinnitanud toote pakendile sildi, ei ole piiratud ainuüksi juhtudega, mil pakend on katkine, halva kvaliteediga või määrdunud.
45Nagu komisjon oma kirjalikes märkustes õigesti väidab, siis asjaolu, et paralleelimportija ei märgi kaubamärki uuele väliskarbile ( de-branding ), märgib karbile kas oma logo või kasutab oma kujundust ( house-style ) või kasutab paljude erinevate toodete jaoks mõeldud oma kujundust ( co-branding ), nagu ka see, kui lisasilt on paigutatud nii, et see varjab kas täielikult või osaliselt omaniku kaubamärki või lisasildil ei ole mainitud, et kõnealune kaubamärk kuulub kaubamärgi omanikule või paralleelimportija nimi on trükitud suurtähtedega, võib põhimõtteliselt kahjustada kaubamärgi mainet.
46Ometi, nii nagu küsimus selle kohta, kas reklaam võib tekitada mulje, et edasimüüja ja kaubamärgi omaniku vahel on ärisuhe, ja kujutada endast seetõttu õiguslikku alust direktiivi 89/104 artikli 7 lõike 2 mõttes (vt 23. veebruari 1999. aasta otsus kohtuasjas C-63/97: BMW, EKL 1999, lk I-905 , punktid 51 ja 55), kui ka küsimus selle kohta, kas käesoleva otsuse eelmises punktis kirjeldatud asjaolud võivad kaubamärgi mainet kahjustada, on faktiküsimus, mille lahendab iga üksiku juhu asjaolusid arvestades siseriiklik kohus.
47Seetõttu tuleb küsimustele 1d ja 2e vastata, et küsimus, kas asjaolu, et paralleelimportija
võib kaubamärgi mainet kahjustada, on faktiküsimus, mille lahendab iga üksiku juhu asjaolusid arvestades siseriiklik kohus.
48Nagu käesoleva kohtuotsuse punktides 2 ja 8 on mainitud, on põhikohtuasjade poolteks ühelt poolt ravimitootjad ja teiselt poolt ravimite paralleelimportijad ning turustajad, kelle vastu esimesed esitasid hagi nende kaubamärgiõiguste rikkumise tõttu, sest kõnealused importijad olid tootjate toodetud ravimeid Ühendkuningriiki paralleelselt importinud ja seal neid pärast ümberpakendamist ja uue sildiga varustamist turustanud.
49Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 15 on meenutatud, mõjutab kaubamärgi spetsiifilist eset sellega tähistatud ravimite ümberpakendamine iseenesest, ilma et peaks sealjuures tuvastama paralleelimportija poolse ümberpakendamise konkreetseid tagajärgi.
50Käesoleva kohtuotsuse punktidest 31–33 nähtub eelkõige, et kaubamärgi omanik võib direktiivi 89/104 artikli 7 lõike 2 alusel õigustatult vastu seista ravimi hilisemale turustamisele, kui paralleelimportija on ravimi ümberpakendanud, kasutades uut pakendit, millele on uuesti trükitud ka kaubamärk, või on kinnitanud toote algupärasele pakendile sildi, välja arvatud juhul, kui on täidetud käesoleva kohtuotsuse punktis 32 toodud tingimused.
51Kui nende tingimuste, mis täidetuna takistavad kaubamärgi omanikku ümberpakendatud ravimite turustamisele õigustatult vastu seismast, täitmise tõendamise kohustusele kohaldatakse liikmesriikide õigust, võib selle tagajärg olla kaubamärgi omanike varieeruv kaitse sõltuvalt asjaomasest seadusest. Sel juhul ei saavutataks direktiivi 89/104 põhjenduses 9 „äärmiselt oluliseks” loetud eesmärki tagada „kõigi liikmesriikide õigussüsteemides samasugune kaitse” (vt selle kohta 18. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-405/03: Class International, EKL 2005, lk I-8735 , punkt 73).
52Eeltoodut arvestades tuleb tõdeda, et kui sellistes olukordades nagu põhikohtuasjades on tõendatud, et paralleelselt imporditud ravimid on ümber pakendatud, peavad paralleelimportijad tõendama, et on täidetud käesoleva kohtuotsuse punktis 32 toodud tingimused, mis täidetuna takistavad kaubamärgi omanikku nende ravimite hilisemale turustamisele õigustatult vastu seismast (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Class International, punkt 74).
53Tingimuse puhul, mille kohaselt tuleb tõendada, et ümberpakendamine ei mõjuta pakendis oleva toote algset seisukorda, piisab siiski, et paralleelimportija esitab tõendid, mille alusel võib mõistlikult eeldada, et see tingimus on täidetud. Seda enam kehtib see ka tingimuse osas, mille kohaselt ei või ümberpakendatud toote esitus olla selline, mis võib kahjustada kaubamärgi ja selle omaniku mainet. Kui importija esitab tõendid viimati nimetatud tingimuse täitmise kohta, tuleb kaubamärgi omanikul, kes saab kõige paremini hinnata seda, kas ümberpakendamine võib tema ja ta kaubamärgi mainet kahjustada, esimesel võimalusel tõendada, et neile on kahju tekkinud.
54Järelikult tuleb küsimustele 1a ja 1e ning 2b vastata, et sellistes olukordades nagu põhikohtuasjades peavad paralleelimportijad tõendama, et on täidetud tingimused, mille kohaselt:
ja mis täidetuna takistavad kaubamärgi omanikku ümberpakendatud ravimite hilisemale turustamisele õigustatult vastu seismast.
Tingimuse puhul, mille kohaselt tuleb tõendada, et ümberpakendamine ei mõjuta pakendis oleva toote algset seisukorda, piisab, et paralleelimportija esitab tõendid, mille alusel võib mõistlikult eeldada, et see tingimus on täidetud. Seda enam kehtib see ka tingimuse osas, mille kohaselt ei või ümberpakendatud toote esitus olla selline, mis võib kahjustada kaubamärgi ja selle omaniku mainet. Kui importija esitab tõendid viimati nimetatud tingimuse täitmise kohta, tuleb kaubamärgi omanikul, kes saab kõige paremini hinnata seda, kas ümberpakendamine võib tema ja ta kaubamärgi mainet kahjustada, tõendada, et neile on kahju tekkinud.
55Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab paralleelimportija igal juhul selleks, et tal oleks õigus kaubamärgiga tähistatud ravimeid ümber pakendada, täitma eelneva teatamise kohustuse. Kui paralleelimportija seda kohustust ei täida, võib kaubamärgi omanik ümberpakendatud ravimi turustamisele vastu seista. Paralleelimportija peab ise kaubamärgi omanikule kavatsetud ümberpakendamisest teatama. Ei ole piisav, kui kaubamärgi omanikku teavitavad teised allikad, nagu näiteks ametiasutus, kes annab importijale paralleelse impordi loa (eespool viidatud kohtuotsus Boehringer Ingelheim jt, punktid 63 ja 64).
56Sellest järeldub, et kui paralleelimportija jättis kaubamärgi omanikule ümberpakendatud ravimist eelnevalt teatamata, rikub ta kaubamärgi omaniku õigusi selle ravimi iga järgneva impordi korral seni, kuni ta ei ole sellest omanikule teatanud.
57Küsimuse osas, kas kaubamärgi omanikul on paralleelimportija poolt toime pandud rikkumise tõttu õigus rahalisele hüvitisele samal alusel kui võltsitud kaupade puhul, väidavad Boehringer Ingelheim jt, et eelnevalt teatamata jätmise puhul tuleb määrata sama sanktsioon, mis võltsitud kaupade turustamise puhul. Swingward ja Dowelhurst leiavad, et eelnevalt teatamata jätmine ei anna alust selliseks rahaliseks hüvitiseks, mida arvestatakse samamoodi nagu juhul, kui kaupu oleks võltsitud. Komisjon märgib, et eelnevalt teatamata jätmise kompensatsioon tuleks arvestada rahalise hüvitamise viise käsitlevate siseriiklike põhimõtete alusel, kui need ei ole vastuolus ühenduse õiguse ja rahvusvahelise õigusega, ning eelkõige, kui need on kooskõlas võrdväärsuse, kasuliku mõju ja proportsionaalsuse põhimõtetega.
58Sellega seoses tuleb meenutada, et liikmesriigid peavad neile EÜ artikli 249 kolmanda lõiguga antud tegutsemisvabaduse raames valima kõige sobivamad vormid ja meetmed, et tagada direktiivide kasulik mõju, arvestades nende eesmärki (vt 8. aprilli 1976. aasta otsus kohtuasjas 48/75: Royer, EKL 1976, lk 497 , punkt 75, 12. septembri 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-58/95, C-75/95, C-112/95, C-119/95, C-123/95, C-135/95, C-140/95, C-141/95, C-154/95 ja C-157/95: Gallotti jt, EKL 1996, lk I-4345 , punkt 14, ning 4. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C-212/04: Adeneler jt, EKL 2006, lk I-6057 , punkt 93).
59Seega juhul, kui – nagu ka põhikohtuasjas – ühenduse õigusega ei ole ette nähtud konkreetseid sanktsioone juhtudeks, kui on tuvastatud kuritarvitamisi, peavad siseriiklikud ametiasutused võtma vastu asjakohased meetmed olukorra lahendamiseks, kusjuures need meetmed ei pea olema mitte üksnes proportsionaalsed, vaid ka piisavalt tõhusad ja hoiatava mõjuga, et tagada direktiivi 89/104 täielik toime (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Adeneler jt, punkt 94).
60Tuleb meenutada, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 21, piisab eespool viidatud kohtuotsuse Bristol-Myers Squibb jt punktis 79 toodud tingimustest ühe täitmata jätmisest selleks, et kaubamärgi omanik võiks ümberpakendatud ravimite hilisemale turustamisele õigustatult vastu seista.
61Sellest järeldub, et kaubamärgi omaniku õigus seada keeld selliste ravimite paralleelimportijale, mis küll ei ole võltsitud, kuid mida turustati, täitmata kaubamärgi omaniku eelneva teavitamise kohustust, ei erine õigusest, mis on kaubamärgi omanikul seoses võltsitud kaupadega.
62Kummalgi kirjeldatud juhul ei oleks neid kaupu tohtinud asjaomasel turul turustada.
63Siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt on kaubamärgi omanikul juhul, kui paralleelimportija turustas kaupu, mis ei olnud võltsitud, ilma kaubamärgi omanikku eelnevalt teavitamata, õigus saada rahalist hüvitist samadel alustel kui võltsimisjuhtumi puhul, ei näi iseenesest ka olevat vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Siiski peab siseriiklik kohus määrama rahalise hüvitise suuruse juhtumipõhiselt, võttes eelkõige arvesse kaubamärgiõiguse omanikule paralleelimportija poolse rikkumisega põhjustatud kahju ulatust ja järgides proportsionaalsuse põhimõtet.
64Arvestades eeltoodut, tuleb kolmandale küsimusele vastata, et kui paralleelimportija jättis kaubamärgi omanikule ümberpakendatud ravimist eelnevalt teatamata, rikub ta kaubamärgi omaniku õigusi selle toote iga järgneva impordi korral seni, kuni ta pole sellest kaubamärgi omanikule teatanud. Nimetatud rikkumise sanktsioon ei pea olema mitte üksnes proportsionaalne, vaid ka piisavalt tõhus ja hoiatava mõjuga, et tagada direktiivi 89/104 täielik toime. Siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt on sellise rikkumise korral kaubamärgi omanikul õigus saada rahalist hüvitist samadel alustel kui võltsimisjuhtumi puhul, ei näi iseenesest olevat vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Siiski peab siseriiklik kohus määrama rahalise hüvitise suuruse juhtumipõhiselt, võttes eelkõige arvesse kaubamärgiõiguse omanikule paralleelimportija poolse rikkumisega põhjustatud kahju ulatust ja järgides proportsionaalsuse põhimõtet.
65Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kohtukulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
võib kaubamärgi mainet kahjustada, on faktiküsimus, mille lahendab iga üksiku juhu asjaolusid arvestades siseriiklik kohus.
ja mis täidetuna takistavad kaubamärgi omanikku ümberpakendatud ravimite hilisemale turustamisele õigustatult vastu seismast.
Tingimuse puhul, mille kohaselt tuleb tõendada, et ümberpakendamine ei mõjuta pakendis oleva toote algset seisukorda, piisab, et paralleelimportija esitab tõendid, mille alusel võib mõistlikult eeldada, et see tingimus on täidetud. Seda enam kehtib see ka tingimuse osas, mille kohaselt ei või ümberpakendatud toote esitus olla selline, mis võiks kahjustada kaubamärgi ja selle omaniku mainet. Kui importija esitab tõendid viimati nimetatud tingimuse täitmise kohta, tuleb kaubamärgi omanikul, kes saab kõige paremini hinnata seda, kas ümberpakendamine võib tema ja ta kaubamärgi mainet kahjustada, esimesel võimalusel tõendada, et neile on kahju tekkinud.
Allkirjad
(*1) Kohtumenetluse keel: inglise.
Tekstas iš mūsų archyvo (Europos Sąjungos leidinių biuro „Cellar“ duomenys). Commission Decision 2011/833/EU — free reuse incl. commercial; attribution to EUR-Lex / Court of Justice of the European Union required; EUR-Lex is not the authentic record of the Court.