Euroopa Kohtu otsus, 10. mai 1995.

EUROOPA KOHTU OTSUS

10mai 1995( * )

Teenuste osutamise vabadus – EMÜ asutamislepingu artikkel 59 – Telefoni teel finantsteenuste pakkumise keeld

Kohtuasjas C-384/93,

mille

esemeks on Euroopa Kohtule EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel

esitatud College van Beroep voor het Bedrijfsleven’i taotlus nimetatud

kohtus pooleliolevas kohtuvaidluses järgmiste poolte vahel:

Alpine Investments BV

ja

Minister van Financiën,

eelotsuse tegemiseks EMÜ asutamislepingu artikli 59 tõlgendamise kohta,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus:

president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed

F. A. Schockweiler, P. J. G. Kapteyn ja

C. Gulmann, kohtunikud G. F. Mancini,

J. C. Moitinho de Almeida, J. L. Murray,

D. A. O. Edward (ettekandja) ja J.‑P. Puissochet,

kohtujurist: F. G. Jacobs,

kohtusekretär: ametnik L. Hewlett,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

• Alpine

Investments BV, esindajad: advokaadid G. van der Wal ja

W. B. J. van Overbeek, Hoge Raad der Nederlanden,

• Madalmaade valitsus, esindaja: välisministeeriumi õigusnõunik A. Bos,
• Kreeka valitsus, esindajad: riikliku õigusnõukogu abiõigusnõunik

V. Kontolaimos ja riikliku õigusnõukogu volitatud esindaja

V. Pelekou,

• Ühendkuningriigi valitsus, Treasury Solicitor’s Department’i ametnik

J. D. Colahan ja barrister P. Duffy,

• Euroopa

Ühenduste Komisjon, esindajad: õigustalituse ametnikud B. Smulders

ja P. van Nuffel,

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles

29novembri 1994. aasta kohtuistungil ära kuulanud Alpine

Investments BV, Madalmaade valitsuse (esindaja: välisministeeriumi

õigusnõunik J. S. van den Oosterkamp), Belgia valitsuse

(esindaja: välisministeeriumi haldusdirektor J. Devadder), Kreeka

valitsuse, Ühendkuningriigi valitsuse (esindaja: barrister C. Vajda) ja Euroopa Ühenduste Komisjoni suulised märkused,

olles 26. jaanuari 1995. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1 College

van Beroep voor het Bedrijfsleven (edaspidi „College van Beroep”)

esitas 28. aprilli 1993. aasta määrusega, mis saabus Euroopa

Kohtusse sama aasta 6. augustil, EMÜ asutamislepingu

artikli 177 alusel mitu eelotsuse küsimust asutamislepingu

artikli 59 tõlgendamise kohta.

2 Need

küsimused kerkisid hagi raames, mille esitas Alpine Investments BV

Madalmaade rahandusministeeriumi keelu peale võtta eraisikutega ilma

nende eelneva kirjaliku nõusolekuta ühendust telefoni teel, et pakkuda

neile erinevaid finantsteenuseid (tegevus, mida nimetatakse cold calling ).

3 Põhikohtuasja

hageja Alpine Investments BV (edaspidi „Alpine Investments”) on

Madalmaade õiguse alusel asutatud äriühing, kelle registrijärgne asukoht

on Madalmaades ja kes on spetsialiseerunud kaupade futuurlepingutele.

4 Kaupade

futuurlepingu pooled kohustuvad ostma ja müüma teatud koguse kindla

kvaliteediga kaupa hinnaga ja kuupäeval, mis määratakse kindlaks lepingu

sõlmimise hetkel. Pooltel ei ole siiski kavatsust kaupa tegelikult

vastu võtta ega kätte toimetada, vaid nad sõlmivad lepingu ainult

lootuses kasutada ära hinnakõikumisi lepingu sõlmimise hetke ja kauba

kättetoimetamise kuu vahelisel perioodil, mis on võimalik, kui

futuuriturul sõlmitakse enne kauba kättetoimetamise kuu algust esimesele

tehingule vastupidine tehing.

5 Alpine

Investments pakub kaupade futuurlepingute alal kolme liiki teenuseid:

portfelli haldamine, investeerimisnõuanded ja klientide tellimuste

edasiandmine maakleritele, kes tegutsevad kaupade futuuriturgudel nii

ühenduses kui väljaspool seda. Tal on kliente mitte ainult Madalmaades,

vaid ka Belgias, Prantsusmaal ja Ühendkuningriigis. Siiski ei ole tal

ühtegi tegevuskohta väljaspool Madalmaid.

6 Põhikohtuasja

asjaolude asetleidmise hetkel reguleeris finantsteenuseid Madalmaades

30oktoobri 1985. aasta Wet Effectenhandel (väärtpaberitega

kauplemise seadus, edaspidi „WEH”). Selle seaduse artikli 6

lõige 1 keelas kõigil isikutel olla vahendajaks

väärtpaberitehingutes, kui neil ei ole vastavat luba. Artikli 8

lõige 1 lubas rahandusministril eritingimustel sellest keelust

erandeid teha. Siiski võis artikli 8 lõike 2 kohaselt

kehtestada erandile „piiranguid ja tingimusi, et võidelda ebasoovitavate

suundade vastu väärtpaberikaubanduses”.

7 Põhikohtuasja

kostja, st rahandusminister, tegi 6. septembril 1991 äriühingule

Alpine Investments erandi, et viimane saaks esitada tellimusi ühele

konkreetsele maaklerile, kes oli Merill Lynch Inc. Erandis oli

täpsustatud, et Alpine Investments peab järgima kõiki eeskirju, mis

rahandusminister võib lähitulevikus tema ja ta potentsiaalsete klientide

kontakteerumise kohta vastu võtta.

8 Rahandusminister

tegi 1. oktoobril 1991 üldise otsuse keelata kõikidel

finantsvahendajatel, kes pakuvad investeeringuid kaubabörsivälises

futuuridega kauplemises, võtta oma potentsiaalsete klientidega ühendust cold calling ’u meetodil.

9 Madalmaade

valitsuse sõnutsi võeti see otsus vastu arvukate kaebuste tulemusena,

mis rahandusminister sai 1991. aasta jooksul investeerijatelt, kes

olid selles valdkonnas teinud ebaõnnestunud investeeringuid. Kuna neid

kaebusi esitasid osaliselt ka teiste liikmesriikide investeerijad,

laiendas minister keeldu teenustele, mida Madalmaade ettevõtjad osutasid

teistes riikides, et kaitsta Madalmaade rahandussektori mainet.

10 Neil

asjaoludel keelas rahandusminister 12. novembril 1991 Alpine

Investments’il võtta potentsiaalsete klientidega ühendust telefoni teel

või isiklikult, välja arvatud juhul, kui viimased on eelnevalt andnud

sõnaselgelt ja kirjalikult teada, et lubavad endaga sel viisil ühendust

võtta.

11 Alpine Investments esitas vaide ministri otsuse peale, mis keelas cold calling ’u.

Kuna selle tagajärjel asendati talle tehtud erand 14. jaanuaril

1992 teise erandiga, mis lubas tal teha tellimusi ühele teisele

maaklerile, kelleks oli Rodham ja Renshaw Inc., ning kuna selle erandi

puhul oli tal samuti keelatud tegeleda cold calling ’uga, esitas ta 13. veebruaril 1992 uue vaide.

12 Rahandusminister

jättis oma 29. aprilli 1992. aasta otsusega Alpine

Investments’i vaide rahuldamata. Sama aasta 26. mail esitas Alpine

Investments kaebuse College van Beroep’ile.

13 Kuna Alpine Investments rõhutas eelkõige, et cold calling ’u

keeld on vastuolus asutamislepingu artikliga 59, sest puudutab

teistes liikmesriikides kui Madalmaad asuvaid potentsiaalseid kliente,

esitas College van Beroep Euroopa Kohtule selle sätte kohta mitu

küsimust:

„1. Kas

EMÜ asutamislepingu artiklit 59 tuleb tõlgendada nii, et see

hõlmab ka teenuseid, mida teenuste osutaja pakub telefoni teel ja ka

osutab liikmesriigist, kus ta asub, (potentsiaalsetele) klientidele, kes

asuvad mõnes teises liikmesriigis?

2. Kas

eelmainitud artikli sätted laienevad ka tingimustele ja/või

piirangutele, mis reguleerivad kõnealust seaduslikku kutsetegevust või

ettevõtlust teenuste osutaja asukohaliikmesriigis, kuid mida ei

kohaldata samal viisil ja määral nimetatud kutsetegevusele või

ettevõtlusele kõnesolevate teenuste (potentsiaalsete) tarbijate

asukohaliikmesriigis ning mis võivad seetõttu teenuste osutamisel

(potentsiaalsetele) klientidele, kelle asukoht on mõnes teises

liikmesriigis, olla teenuste osutajale takistuseks, mida ei kohaldata

nendele, kes osutavad sarnaseid teenuseid ja kelle asukoht on selles

teises liikmesriigis?

Kui vastus teisele küsimusele on jaatav, siis:

3. a)

Kas tarbijakaitse ja Madalmaade finantsteenuste maine hoidmise huve,

millel rajaneb säte, mille eesmärk on võidelda ebasoovitavate suundadega

väärtpaberikaubanduses, võib pidada üldise huvi olulisteks

kaalutlusteks, mis õigustavad eelmises küsimuses nimetatud takistust?

b) Kas erandnorm, mis keelab tegevuse, mida kutsutakse cold calling , on objektiivselt vajalik selleks, et kaitsta eelmainitud huvisid, ja proportsionaalne taotletud eesmärgiga?” 14 Esiteks

tuleb märkida, et kui eeldada, et kaupade futuuriturgudel sõlmitud

tehingutele saab kohaldada nõukogu 10. mai 1993. aasta

direktiivi 93/22/EMÜ väärtpaberiturul pakutavate investeerimisteenuste

kohta (EÜT L 141, lk 27), siis see on vastu võetud pärast

põhikohtuasja asjaolude asetleidmist. Lisaks ei kohaldata nõukogu

20detsembri 1985. aasta direktiivi 85/577/EMÜ tarbija

kaitsmise kohta väljaspool äriruume sõlmitud lepingute korral (EÜT L

372, lk 31) ei telefoni teel sõlmitud lepingutele ega

väärtpaberilepingutele (artikli 3 lõike 2 punkt e).

15 Euroopa

Kohtule esitatud küsimusi tuleb seega arutada vaid asutamislepingu

sätetest lähtudes, mida kohaldatakse teenuste osutamise vabaduse

valdkonnas. Siinkohal on selge, et kuna Alpine Investments osutab

teenuseid tasu eest, siis on need tõepoolest niisugused teenused, mida

hõlmab EMÜ asutamislepingu artikkel 60.

16 Oma esimeses ja teises küsimuses tahab eelotsust taotlev kohus sisuliselt teada, kas cold calling ’u

keelamine kuulub asutamislepingu artikli 59 kohaldamisalasse.

Jaatava vastuse korral soovib ta oma kolmandas küsimuses teada, kas see

keeld on ikkagi õigustatud.

Esimene küsimus

17 Siseriikliku kohtu esimene küsimus koosneb kahest osast.

18 Esiteks

küsib ta, kas asjaolu, et kõnesolevad teenused on lihtsalt pakkumised

ja neil ei ole veel kindlat adressaati, takistab asutamislepingu

artikli 59 kohaldamist.

19 Selles

osas tuleb rõhutada, et teenuste osutamise vabadus muutub illusoorseks,

kui siseriiklikud õigusnormid võivad teenuste pakkumist vabalt piirata.

Teenuste osutamise vabadust käsitlevate sätete kohaldamine ei saa seega

sõltuda sellest, kas eelnevalt on juba olemas kindel adressaat.

20 Teiseks

tuleb selgitada, kas artikkel 59 puudutab teenuseid, mida nende

osutaja pakub telefoni teel isikutele, kes asuvad mõnes muus

liikmesriigis, ning mida ta osutab ümber paiknemata sellest

liikmesriigist, kus ta ise asub.

21 Antud

juhul pakub ühes liikmesriigis asuv teenuste osutaja teenuseid

tarbijale, kes asub teises liikmesriigis. Artikli 59 sõnastustest

selgub, et just seetõttu ongi tegemist teenuste osutamisega selle sätte

tähenduses.

22 Järelikult

tuleb esimesele küsimusele vastata, et asutamislepingu artiklit 59

tuleb tõlgendada nii, et see puudutab teenuseid, mida teenuste osutaja

pakub telefoni teel ja ka osutab ümber paiknemata sellest

liikmesriigist, kus ta ise asub, (potentsiaalsetele) klientidele, kes

asuvad mõnes teises liikmesriigis.

Teine küsimus

23 Oma

teises küsimuses tahab siseriiklik kohus teada, kas liikmesriigi

õigusnorm, mis keelab selle territooriumil asuvatel teenuste osutajatel

oma teenuste pakkumiseks helistada potentsiaalsetele klientidele, kes ei

ole selleks soovi avaldanud ja kes asuvad mõnes teises liikmesriigis,

kujutab endast teenuste osutamise vabaduse piirangut asutamislepingu

artikli 59 tähenduses.

24 Kõigepealt

tuleb rõhutada, et kõnesolevat keeldu kohaldatakse piiriüleste

teenusepakkumiste puhul.

25 Et vastata siseriikliku kohtu küsimusele, tuleb arutada järgemööda kolme probleemi.

26 Esiteks

tuleb teha kindlaks, kas keeld võtta telefoni teel ühendust

potentsiaalsete klientidega, kes asuvad mõnes teises liikmesriigis ega

ole selleks eelnevat nõusolekut andnud, võib olla teenuste osutamise

vabaduse piirang. Selles osas juhib eelotsusetaotluse esitanud kohus

Euroopa Kohtu tähelepanu asjaolule, et nendele teenuste osutajatele, kes

asuvad samades liikmesriikides, kus potentsiaalsed teenuste tarbijad,

ei kehti tingimata sama keeld või vähemalt mitte samadel tingimustel.

27 Tuleb

märkida, et ainuüksi asjaolu põhjal, et teised liikmesriigid kohaldavad

samalaadsete teenuste osutajatele vähem rangeid õigusnorme kui need,

mis kehtivad antud territooriumil, ei saa otsustada, et selline keeld,

millega on tegemist käesoleva põhikohtuasja puhul, on teenuste osutamise

vabaduse piirang artikli 59 tähenduses (vt selle kohta

14juuli 1994. aasta otsus kohtuasjas C­379/92: Peralta,

EKL 1994, lk I-3453, punkt 48).

28 Siiski

jätab selline keeld kõnesolevad ettevõtjad ilma kiire ja vahetu

turunduse ja teistes liikmesriikides asuvate potentsiaalsete klientidega

ühenduse võtmise meetodist. Seetõttu võib see olla piiriüleste teenuste

osutamise vabaduse piirang.

29 Teiseks

tuleb kaaluda, kas seda järeldust võib muuta asjaolu, et kõnesoleva

keelu on kehtestanud liikmesriik, kus asub teenuste osutaja, ja mitte

liikmesriik, kus asub potentsiaalne teenuste tarbija.

30 Asutamislepingu

artikli 59 esimene lõik keelab üldiselt ühenduse piires kõik

teenuste osutamise vabaduse piirangud. Järelikult puudutab see säte

mitte ainult vastuvõturiigi kehtestatud piiranguid, vaid ka

päritoluriigi piiranguid. Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et

ettevõtja võib suhetes oma asukohajärgse liikmesriigiga tugineda

teenuste osutamise vabadusele, kui teenuseid osutatakse isikutele, kes

asuvad mõnes teises liikmesriigis (vt 17. mai 1994. aasta

otsus kohtuasjas C-18/93: Corsica Ferries, EKL 1994,

lk I-1783, punkt 30; eespool viidatud kohtuotsus Peralta,

punkt 40; 5. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas

C­381/93: komisjon v . Prantsusmaa, EKL 1994, lk I-5145, punkt 14).

31 Sellest tuleneb, et ainult seepärast, et cold calling ’u

meetodi keelu kehtestas liikmesriik, kus teenuste osutaja asub, ei jää

see veel asutamislepingu artikli 59 kohaldamisalast välja.

32 Lõpuks

tuleb kaaluda mõningaid Madalmaade valitsuse ja Ühendkuningriigi

valitsuse esitatud argumente.

33 Viimased

rõhutavad, et kõnesolev keeld ei kuulu asutamislepingu artikli 59

kohaldamisalasse, sest see on üldiselt kohaldatav meede, ei ole

diskrimineeriv ning selle eesmärk või tagajärg ei ole siseriikliku turu

asetamine soodsamasse olukorda võrreldes teiste liikmesriikide teenuste

osutajatega. Kuna see keeld puudutab aga vaid teenuste pakkumise viisi,

on see sarnane müügiviisi reguleerivate meetmetega, mis ei ole

diskrimineerivad ega kuulu otsuse Keck ja Mithouard (24. novembri

1993aasta otsus kohtuasjas C-267/91 ja C-268/91, EKL 1993,

lk I ­6097, punkt 16) kohaselt EMÜ asutamislepingu

artikli 30 kohaldamisalasse.

34 Neid argumente ei saa toetada.

35 Kuigi

on tõsi, et selline keeld, millega on antud põhikohtuasjas tegemist, on

üldist laadi ega ole diskrimineeriv ning selle eesmärk ega tagajärg ei

ole siseriikliku turu asetamine soodsamasse olukorda võrreldes teiste

liikmesriikide teenuste osutajatega, ei tähenda see veel, et see keeld

ei saaks moodustada, nagu eespool märgitud (vt punkt 28),

piiriüleste teenuste osutamise vabaduse piirangut.

36 Selline

keeld ei sarnane õigusnormidega, mis puudutavad niisuguseid

müügimeetodeid, mida kohtuotsuses Keck ja Mithouard peeti

asutamislepingu artikli 30 kohaldamisalasse mittekuuluvaiks.

37 Nimetatud

kohtupraktika kohaselt ei saa liikmesriikidevahelist kaubavahetust

takistada see, kui teistest liikmesriikidest pärit toodetele

kohaldatakse siseriiklikke õigusnorme, mis piiravad või keelavad

importiva liikmesriigi territooriumil teatud müügimeetodeid, kui neid

kohaldatakse esiteks kõikidele riigi territooriumil tegutsevatele

ettevõtjatele ning teiseks, kui need mõjutavad õiguslikult ja

faktiliselt ühtemoodi kodumaiste ja teistest liikmesriikidest pärit

toodete turustamist. Selle põhjuseks on asjaolu, et oma olemuselt ei

piira see viimaste juurdepääsu importiva liikmesriigi turule ega takista

sellist juurdepääsu rohkem, kui see takistab kodumaiste toodete puhul.

38 Keelu,

millega on antud juhul tegemist, on aga kehtestanud liikmesriik, kus

asuvad teenuste osutajad, ning see puudutab mitte ainult pakkumisi, mis

tehakse isikutele, kes asuvad selle liikmesriigi territooriumil või

paiknevad teenuste tarbimiseks ümber, vaid ka pakkumisi, mis tehakse

teiste liikmesriikide territooriumil asuvatele isikutele. Seega sõltub

juurdepääs teenuste turule teistes liikmesriikides otseselt sellest

keelust. Niisiis võib see takistada teenustega kauplemist ühenduse

piires.

39 Teisele

küsimusele tuleb seega vastata, et liikmesriigi õigusnorm, mis keelab

oma territooriumil asuvatel teenuste osutajatel oma teenuste pakkumiseks

helistada teistes liikmesriikides asuvatele potentsiaalsetele

klientidele, kes ei ole selleks soovi avaldanud, kujutab endast teenuste

osutamise vabaduse piirangut asutamislepingu artikli 59

tähenduses.

Kolmas küsimus

40 Oma kolmandas küsimuses soovib siseriiklik kohus teada, kas cold calling ’u

keelamine on põhjendatud ülekaaluka üldise huviga ning kas seda võib

pidada objektiivselt vajalikuks ja taotletud eesmärgiga

proportsionaalseks.

41 Madalmaade valitsus rõhutab, et cold calling ’u

keelamisega kaubabörsivälises futuuridega kauplemises püütakse esiteks

hoida Madalmaade finantsturgude mainet ja teiseks kaitsta

investeerijaid.

42 Kõigepealt

tuleb märkida, et finantsturud mängivad majandussubjektide rahastamises

olulist rolli ja et arvestades kaupade futuurlepingute spekulatiivset

ja keerukat olemust, põhineb nende turgude nõuetekohane toimimine

suuresti investorite usaldusel. See usaldus sõltub eriti kutsetegevust

puudutavate õigusnormide olemasolust, mille eesmärk on tagada

finantsvahendajate pädevus ja usaldusväärsus, sest investorite käekäik

sõltub nendest väga suurel määral.

43 Lisaks

on tõsi, et kuigi tarbijakaitset teistel territooriumidel ei pea tagama

Madalmaade ametiasutused, mõjutab selle kaitse iseloom ja ulatus siiski

otseselt Madalmaade finantsteenuste head mainet.

44 Siseriikliku

finantssektori hea maine hoidmine võib niisiis olla ülekaalukas üldine

huvi, mis võib õigustada finantsteenuste osutamise vabaduse piiranguid.

45 Mis

puudutab kõnesoleva piirangu proportsionaalsust, siis tuleb meenutada,

et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad teenuste osutajatele

seatud nõuded olema taotletava eesmärgi seisukohast sobivad ega tohi

minna kaugemale, kui on selle saavutamiseks vajalik (vt 25. juuli

1991aasta otsus kohtuasjas C-288/89: Collectieve

Antennevoorziening Gouda jt, EKL 1991, lk I-4007,

punkt 15).

46 Nagu Madalmaade valitsus cold calling ’u

suhtes täiesti õigesti märkis, ei saa eraisik, kes ei ole

telefonivestluseks ette valmistatud, hankida teavet talle pakutavate

tehingute iseloomust tulenevate riskide kohta ega võrrelda pöörduja

teenuste kvaliteeti ja hinda konkurentide omadega. Kuna kaupade

futuuriturg on väga spekulatiivne ja raskesti mõistetav investoritele,

kes seda valdkonda hästi ei tunne, tuleks neid säästa kõige

agressiivsematest müügimeetoditest.

47 Alpine Investments arvab, et cold calling ’u

keelamine Madalmaade valitsuse poolt ei ole siiski vajalik, sest

teenuste osutaja liikmesriik peaks usaldama vastuvõtjariigi

järelevalvet.

48 See

argument tuleb tagasi lükata. Nimelt on liikmesriik, kust helistatakse,

parimas olukorras, et cold calling ’ut reguleerida. Isegi kui vastuvõtjariik soovib cold calling ’u

keelata või kehtestada sellele mõningad tingimused, ei saa ta takistada

ega kontrollida telefonikõnesid, mis tulevad mõnest teisest

liikmesriigist, tegemata selle riigi pädevate ametiasutustega koostööd.

49 Järelikult ei saa cold calling ’u

keelamist liikmesriigi poolt, kust helistatakse, eesmärgiga kaitsta

investorite usaldust selle liikmesriigi finantsturgude vastu, pidada

turgude usaldusväärsuse tagamise eesmärgi saavutamisel sobimatuks.

50 Alpine

Investments esitab muu hulgas vastuväite, et üldine keeld, mille

kohaselt ei tohi klientidega ühendust võtta telefoni teel, ei ole

Madalmaade ametiasutuste taotletavate eesmärkide seisukohast vajalik.

Tarbija tõhusaks kaitsmiseks piisaks sellest, kui maaklerfirmad

registreeriksid kohustuslikus korras need ootamatud telefonikõned.

Sellised normid on muuseas vastu võtnud Ühendkuningriigi Securities and

Futures Authority (väärtpaberi- ja futuurtehingute järelevalvet teostav

ametiasutus).

51 Seda

seisukohta ei saa toetada. Nagu kohtujurist oma ettepaneku

punktis 88 õigesti märkis, ei tähenda asjaolu, et üks liikmesriik

kehtestab vähem ranged eeskirjad kui mõni teine, veel seda, et viimased

on ebaproportsionaalsed ja seega ühenduse õigusega vastuolus.

52 Alpine Investments rõhutab lõpetuseks, et cold calling ’u

keeld on üldise iseloomuga ega võta seetõttu arvesse üksikute

ettevõtjate käitumist ja kehtestab seega ilma vajaduseta kohustuse ka

ettevõtjatele, kelle peale tarbijad ei ole kunagi kaevanud.

53 Ka see argument tuleb tagasi lükata. Cold calling ’u

keelu kitsendamine sel viisil, et seda rakendatakse minevikukäitumise

pärast vaid mõnede ettevõtjate puhul, ei pruugi olla piisav, et

saavutada eesmärk taastada ja hoida investorite üldist usaldust

siseriikliku väärtpaberituru vastu.

54 Igal

juhul on kõnesolevatel õigusnormidel piiratud kohaldamisala. Esiteks

keelab see ainult võtta ühendust potentsiaalsete klientidega telefoni

teel või isiklikult ilma nende eelneva kirjaliku nõusolekuta, muud

kontakteerumismeetodid on endiselt lubatud. Teiseks mõjutab see meede

suhteid potentsiaalsete, aga mitte olemasolevate klientidega, kellele

jääb võimalus anda kirjalik nõusolek edasiste kõnede suhtes. Lõpuks on

see keeld võtta telefoni teel ühendust, kui selleks ei ole soovi

avaldatud, piiratud vaid turuga, kus tuvastati kuritarvitusi, antud

juhul kaupade futuurlepingute turuga.

55 Eelnevaid kaalutlusi arvestades ei ole ilmnenud, et cold calling ’u keeld oleks taotletava eesmärgi suhtes ebaproportsionaalne.

56 Seega

tuleb kolmandale küsimusele vastata, et asutamislepingu

artikliga 59 ei ole vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis selleks,

et kaitsta investorite usaldust siseriiklike finantsturgude vastu,

keelab helistamise potentsiaalsetele teistes liikmesriikides asuvatele

klientidele, kes ei ole selleks soovi avaldanud, selleks et neile

pakkuda kaupade futuurlepingutesse investeerimise teenuseid.

Kohtukulud

57 Euroopa

Kohtule märkusi esitanud Belgia valitsuse, Madalmaade valitsuse, Kreeka

valitsuse ja Ühendkuningriigi valitsuse, samuti Euroopa Ühenduste

Komisjoni kohtukulusid ei hüvitata. Et põhikohtuasja poolte jaoks on

käesolev menetlus siseriiklikus kohtus poolelioleva asja üks staadium,

otsustab kulude jaotuse siseriiklik kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS,

vastuseks

College van Beroep voor het Bedrijfsleven’i 28. aprilli

1993aasta määrusega esitatud küsimustele, otsustab:

1. EMÜ

asutamislepingu artiklit 59 tuleb tõlgendada nii, et see puudutab

teenuseid, mida teenuste osutaja pakub telefoni teel ja ka osutab ümber

paiknemata sellest liikmesriigist, kus ta asub, potentsiaalsetele

klientidele, kes asuvad mõnes teises liikmesriigis.

2Liikmesriigi

õigusnorm, mis keelab oma territooriumil asuvatel teenuste osutajatel

oma teenuste pakkumiseks helistada teistes liikmesriikides asuvatele

potentsiaalsetele klientidele, kes ei ole selleks soovi avaldanud,

kujutab endast teenuste osutamise vabaduse piirangut asutamislepingu

artikli 59 tähenduses.

3Asutamislepingu

artikliga 59 ei ole vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis selleks,

et kaitsta investorite usaldust siseriiklike finantsturgude vastu,

keelab helistamise potentsiaalsetele teistes liikmesriikides asuvatele

klientidele, kes ei ole selleks soovi avaldanud, selleks et neile

pakkuda kaupade futuurlepingutesse investeerimise teenuseid.

Rodríguez Iglesias

Shockweiler

Kapteyn

Gulmann

Mancini

Moitinho de Almeida

Murray

Edward

Puissochet

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 10. mail 1995 Luxembourgis.

Kohtusekretär

President

R. Grass

G. C. Rodríguez Iglesias

* Kohtumenetluse keel: hollandi.