Kohtuotsuse põhistus
Resolutiivosa
Pooled
Kohtuasjas C‑224/01,
mille ese on Euroopa Kohtule EÜ artikli 234 alusel Landesgericht für Zivilrechtssachen Wieni (Austria) esitatud taotlus nimetatud kohtus pooleli olevas vaidluses järgmiste poolte vahel:
Gerhard Köbler
ja
Republik Österreich ,
eelotsuse tegemiseks selle kohta, kuidas tõlgendada esiteks EÜ asutamislepingu artiklit 48 (muudetuna EÜ artikkel 39) ja teiseks Euroopa Kohtu praktikat, millele panid aluse eelkõige 5. märtsi 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑46/93 ja C‑48/93: Brasserie du pêcheur ja Factortame (EKL 1996, lk I‑1029) ja 17. septembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑54/96: Dorsch Consult (EKL 1997, lk I‑4961),
EUROOPA KOHUS,
koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed J. P. Puissochet, M. Wathelet, R. Schintgen ja C. W. A. Timmermans (ettekandja), kohtunikud C. Gulmann, D. A. O. Edward, A. La Pergola, P. Jann ja V. Skouris, F. Macken ja N. Colneric, S. von Bahr, J. N. Cunha Rodrigues ja A. Rosas,
kohtujurist: P. Léger,
kohtusekretär: vanemametnik H. A. Rühl,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
olles 8. oktoobri 2002. aasta kohtuistungil ära kuulanud suulised märkused, mille esitasid G. Köbler (esindaja: A. König), Austria valitsus (esindaja: E. Riedl), Saksamaa valitsus (esindaja: A. Dittrich), Prantsuse valitsus (esindaja: R. Abraham), Madalmaade valitsus (esindaja: H. G. Sevenster), Ühendkuningriigi valitsus (esindaja: J. E. Collins, keda abistasid D. Anderson ja M. Hoskins) ning komisjon (esindajad: J. Sack ja H. Kreppel),
olles 8. aprilli 2003. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1Landesgericht für Zivilrechtssachen Wien esitas 7. mai 2001. aasta määrusega, mis jõudis Euroopa Kohtusse sama aasta 6. juunil, EÜ artikli 234 alusel viis eelotsuse küsimust, mis käsitlevad seda, kuidas tõlgendada esiteks EÜ asutamislepingu artiklit 48 (muudetuna EÜ artikkel 39) ja teiseks Euroopa Kohtu praktikat, millele panid aluse eelkõige 5. märtsi 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑46/93 ja C‑48/93: Brasserie du pêcheur ja Factortame (EKL 1996, lk I‑1029) ja 17. septembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑54/96: Dorsch Consult (EKL 1997, lk I‑4961).
2Need küsimused kerkisid üles seoses riigivastutuse tuvastamise nõudega, mille G. Köbler esitas Republik Österreichi (Austria Vabariik) vastu, leides, et kõrgeima halduskohtu – Verwaltungsgerichtshofi otsus rikub ühenduse õigusnormi.
3Gehaltsgesetz 1956 (1956. aasta palgaseadus, BGBl . 1956/54), muudetud 1997. aastal ( BGBl . I 1997/109; edaspidi „GG”), § 48 lõige 3 sätestab:
„Niivõrd, kuivõrd see on kodu‑ või välisriigi teadlase või kunstniku teenistusse võtmiseks vajalik, võib liidupresident ülikooli õppejõu (Bundesgesetz über die Organisation der Universitäten [ülikoolikorraldust käsitlev föderaalne seadus], BGBl. 1993/805, nn UOG 1993 § 21) või ülikooli või kõrgharidusasutuse korralise õppejõu ametisse nimetamisel määrata põhipalga, mis on § 48 lõikes 2 ettenähtust kõrgem.”
4GG § 50 bis lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Ülikooli õppejõud (UOG 1993 § 21) või ülikooli või kõrgharidusasutuse korraline õppejõud, kes on töötanud Austria ülikoolis või kõrgharidusasutuses sellisel ametikohal 15 aastat ja on saanud nelja aasta jooksul § 50 lõikes 4 ette nähtud staažilisa, võib alates hetkest, mil need mõlemad tingimused on täidetud, taotleda erakorralist staažilisa, mille summat võetakse arvesse vanaduspensioni arvutamisel, mille summa omakorda vastab § 50 lõikes 4 ette nähtud staažilisale.”
5G. Köbler on alates 1. märtsist 1986 olnud avalik‑õiguslikus teenistussuhtes Austria riigiga, töötades Innsbruckis (Austria) ülikooli korralise õppejõuna. Ametisse nimetamisel määrati talle ülikooli korralise õppejõu kümnendale palgajärgule vastav töötasu, millele oli lisatud tavaline staažilisa.
6G. Köbler taotles 28. veebruari 1996. aasta kirjas, et talle määrataks GG § 50 bis alusel ülikooli õppejõudude erakorraline staažilisa. Ta toonitas, et ehkki tal tõepoolest ei ole 15 aastat staaži ülikooli õppejõuna Austria ülikoolides, täidaks ta staažinõude, kui arvestataks tema teenistusaega ühenduse teiste liikmesriikide ülikoolides. G. Köbler väitis, et üksnes Austria ülikoolides omandatud 15‑aastase teenistusstaaži nõue – ilma, et arvestataks teistes liikmesriikides omandatud staaži – on alates Austria Vabariigi ühendusega ühinemisest käsitatav ühenduse õiguses õigustamatu kaudse diskrimineerimisena.
7Kohtuvaidluses, milleni viis G. Köbleri esitatud taotlus, esitas Verwaltungsgerichtshof (Austria) Euroopa Kohtule 22. oktoobri 1997. aasta määrusega eelotsusetaotluse, mis registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis numbri C‑382/97 all.
8Euroopa Kohtu kohtusekretär küsis Verwaltungsgerichtshofilt 11. märtsi 1998. aasta kirjas, kas ta peab vajalikuks jääda oma eelotsusetaotluse juurde, arvestades 15. jaanuari 1998. aasta otsust kohtuasjas C‑15/96: Schöning Kougebetopoulou (EKL 1998, lk I‑47).
9Verwaltungsgerichtshof palus 25. märtsi 1998. aasta määrusega kohtuasja pooltel esitada oma seisukoht Euroopa Kohtu kohtusekretäri saadetud küsimuse osas, märkides esialgu, et kõnesoleva eelotsusetaotluse esemeks olev õigusküsimus oli lahendatud G. Köbleri kasuks.
10Verwaltungsgerichtshof võttis 24. juuni 1998. aasta määrusega oma eelotsusetaotluse tagasi ja jättis sama päeva lahendiga G. Köbleri kaebuse rahuldamata, sest erakorraline staažilisa on lojaalsuse eest makstav lisatasu, mille puhul on objektiivselt põhjendatud erandi tegemine töötajate vaba liikumist puudutavatest ühenduse õigusnormidest.
1124. juuni 1998. aasta kohtuotsuses on muu hulgas sedastatud:
„[…] Verwaltungsgerichtshof tunnistas 22. oktoobri 1997. aasta määruses, millega esitati eelotsusetaotlus [kohtuasjas C‑382/97], et „ülikooli korralistele õppejõududele makstav erakorraline staažilisa ei ole lojaalsuse eest makstav lisatasu ega preemia, vaid moodustab osa töötasust ametialase edasijõudmise süsteemi raames.
Sellest õiguslikust seisukohast, mis sõnastati halduskohtumenetluse raames, nii et see ei ole poolte suhtes siduv, on loobutud.
[…]
See näitab, et Gehaltsgesetz 1956 §‑s 50 bis sätestatud erakorraline staažilisa ei ole osa ametisse nimetamisel paratamatult toimuvast „turuväärtuse kindlaksmääramisest”, vaid selle eesmärgiks tuleb pidada suure liikuvusega tööjõuturul tegutsevate teadlaste innustamist karjääri tegemiseks Austria ülikoolides. Kõnealune staažilisa ei saa järelikult olla osa töötasust kui sellisest, kuna lojaalsuse eest makstava lisatasuna eeldab see teatava pikkusega teenistusperioodi korralise õppejõuna Austria ülikoolides. Taoline määratlus ei ole põhimõtteliseks takistuseks sellele, et käsitada erakorralist staažilisa osana igakuisest töötasust ja sellele, et niisugune lojaalsuse eest makstav lisatasu võib seega olla kestvat laadi.
Kuna Austrias on (niivõrd, kuivõrd see puudutab käesolevat asja) föderaalvalitsus ülikoolide osas ainsana vastutav, kohaldatakse Gehaltsgesetz 1956 § 50 bis sätteid – erinevalt eespool viidatud kohtuotsuse [Schöning Kougebetopoulou] aluseks olnud olukorrast – vaid ühe tööandja suhtes. Varasemate teenistusperioodide arvessevõtmine, mida hageja taotles, moodustab ametisse nimetamiseks peetavatel läbirääkimistel osa „turuväärtusest”. Nimetatud varasemate teenistusperioodide arvessevõtmist erakorralise staažilisa jaoks ei ole ette nähtud ka nende Austria teadlaste osas, kes jätkavad Austrias õpetamist pärast tegutsemist välismaal ja selline arvessevõtt oleks vastuolus püüuga hüvitada aastate vältel tööandja suhtes üles näidatud lojaalsust, mis, nagu Euroopa Kohus möönis, õigustab diskrimineerimiskeeluga olemuslikult vastuolus olevat sätet.
Kuna õigus erakorralisele saažilisale, mida hageja väidab endal käesolevas asjas Gehaltsgesetz 1956 § 50 bis alusel olevat, puudutab seadusega lojaalsuse eest ette nähtud lisatasu ja kuna Euroopa Kohus tunnistas, et niisugune süsteem õigustab diskrimineerimiskeelu põhimõttega mõnevõrra vastuolus olevat korda, siis tuleb otsustada, et mainitud diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumisel rajanev hagi ei ole põhjendatud ja järelikult see hagi rahuldamata jätta […]”.
12G. Köbler esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule Republik Österreichi vastu kahjuhüvitusnõude, et talle korvataks erakorralise staažilisa maksmata jätmise tõttu väidetavalt tekkinud kahju. G. Köbler väidab, et Verwaltungsgerichtshofi 24. juuni 1998. aasta otsus rikub vahetult kohaldatavaid ühenduse õigusnorme, nii nagu Euroopa Kohus on neid tõlgendanud kohtuotsustes, milles ta sedastas, et erakorraline staažilisa ei ole lojaalsuse eest makstav lisatasu.
13Republik Österreich väidab, et Verwaltungsgerichtshofi 24. juuni 1998. aasta otsus ei riku vahetult kohaldatavat ühenduse õigust. Lisaks leiab see liikmesriik, et niisuguse viimase kohtuastmena asja lahendava kohtu nagu Verwaltungsgerichtshofi lahend ei tohiks tekitada riigivastutuse alusel kahju hüvitamise kohustust.
14Landesgericht für Zivilrechtssachen Wien, leides, et ühenduse õiguse tõlgendamine tema lahendada olevas kohtuasjas on ebaselge ja et selline tõlgendamine on kohtuasja lahendamiseks vajalik, otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas Euroopa Kohtu praktika, mille järgi riik peab vastutama ühenduse õiguse rikkumise eest, milline ka ei oleks liikmesriigi organ, kellele see rikkumine on omistatav, (eelkõige näiteks eespool viidatud kohtuotsus [Brasserie du pêcheur ja Factortame]), on muu hulgas kohaldatav juhul, kui organi toiming, mida peetakse ühenduse õigusega vastuolus olevaks, on liikmesriigi kõrgeima kohtu (käesolevas asjas Verwaltungsgerichtshof) lahend?
2Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis:
Kas Euroopa Kohtu praktika, mille järgi iga liikmesriigi õiguskorras tuleb määrata, milline kohus on pädev lahendama kohtuasju, kus on vaidluse all eraõiguslikele isikutele ühenduse õiguskorrast tulenevad õigused (eelkõige näiteks [eespool viidatud] kohtuotsus [Dorsch Consult], on muu hulgas kohaldatav juhul, kui organi toiming, mida peetakse ühenduse õigusega vastuolus olevaks, on liikmesriigi kõrgeima kohtu (käesolevas asjas Verwaltungsgerichtshof) lahend?
3Kui vastus teisele küsimusele on jaatav, siis:
Kas Verwaltungsgerichtshofi eespool mainitud otsuses sõnastatud õiguslik seisukoht, mille järgi erakorraline staažilisa on teatav lojaalsuse eest makstav lisatasu, on vastuolus ühenduse õiguse vahetult kohaldatava sättega, eelkõige EÜ asutamislepingu artiklis 48 kehtestatud otsese diskrimineerimise keelu põhimõttega ja selles osas asjassepuutuva Euroopa Kohtu praktikaga?
4Kui vastus kolmandale küsimusele on jaatav, siis:
Kas rikutud ühenduse õigusnorm loob põhikohtuasja hagejale subjektiivseid õigusi?
5Kui vastus neljandale küsimusele on jaatav, siis:
Kas Euroopa Kohtul on eelotsusetaotluse sõnastusest tulenevalt olemas kogu teave, mis võimaldab tal endal otsustada, kas Verwaltungsgerichtshof kuritarvitas kõnesolevas asjas ilmselgelt ja hoomatavalt oma kaalutlusõigust, või jätab ta selle küsimuse eelotsusetaotluse esitanud Austria kohtu lahendada?”
15Esimese ja teise küsimusega, mida tuleb uurida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas põhimõte, mille järgi liikmesriigid on kohustatud hüvitama neile süüks arvatavate ühenduse õiguse rikkumistega eraõiguslikele isikutele põhjustatud kahju, on kohaldatav ka juhul, kui kõnealune rikkumine tuleneb viimase astmena asja lahendanud kohtu lahendist, ja juhul kui vastus on jaatav, siis kas iga liikmesriik määrab vastavalt oma siseriiklikule õiguskorrale, milline kohus on pädev lahendama sellise kahju hüvitamist puudutavad vaidlused.
16G. Köbler, Saksamaa ja Madalmaade valitsus ja komisjon on seisukohal, et kohtule omistatav rikkumine võib kaasa tuua liikmesriigi vastutuse ühenduse õiguse rikkumise eest. Nimetatud valitsused ja komisjon leiavad siiski, et taoline vastutus peaks olema piiratud ja see tuleks seada sõltuvusse erinevatest piiravatest tingimustest lisaks nendele, mis on juba sõnastatud eespool viidatud kohtuotsuses Brasserie du pêcheur ja Factortame.
17Selle kohta märgivad Saksamaa ja Madalmaade valitsus, et mainitud kohtuotsuse mõttes eksisteerib „piisavalt selge rikkumine” vaid juhul, kui kohtulahendiga eiratakse kohaldatavat ühenduse õigust iseäranis jämedalt ja ilmselgelt. Saksamaa valitsuse väitel on õigusnormi rikkumine iseäranis jäme ja ilmselge vaid siis, kui ühenduse õiguse tõlgendust või kohaldamata jätmist ei ole võimalik esiteks objektiivselt põhjendada ja teiseks, kui seda tuleb subjektiivselt pidada tahtlikuks rikkumiseks. Niisugused piiravad kriteeriumid on õigustatud, et kaitsta kohtulahendite seadusjõu põhimõtet ja kohtuvõimu sõltumatust. Lisaks on kord, mis piirab riigivastutust vigaste kohtulahenditega põhjustatud kahju eest, Saksamaa valitsuse sõnul vastavuses liikmesriikide seaduste ühise üldprintsiibiga EÜ artikli 288 mõttes.
18Saksamaa ja Madalmaade valitsus väidavad, et liikmesriigi vastutust tuleks piirata vaid selliste kohtulahenditega, mille peale ei saa edasi kaevata – eelkõige seetõttu, et EÜ artikkel 234 asetab eelotsuse esitamise kohustuse üksnes niisuguseid lahendeid tegevatele kohtutele. Madalmaade valitsus leiab, et riigivastutus peaks saama tekkida vaid eeldusel, et eelotsusetaotluse esitamise kohustust on ilmselgelt ja jämedalt rikutud.
19Komisjon väidab, et kohtulahendite alusel tekkivat riigivastutust on piiratud kõigis liikmesriikides ja see on vajalik lõplike kohtulahendite seadusjõu ja seega ka õigusrahu kaitseks. Seetõttu pooldab komisjon, et ühenduse õigust peetaks „piisavalt selgelt rikutuks” vaid juhul, kui siseriiklik kohus kuritarvitab ilmselgelt oma pädevust või eirab selgelt ühenduse õiguse mõtet ja ulatust. Käesoleval juhul on Verwaltungsgerichtshofi väidetav eksimus vabandatav ja taoline vabandatavus on üks kriteeriumeid, mis võimaldab järeldada, et küsimuse all ei ole õiguse piisavalt selge rikkumine (vt 4. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑424/97: Haim, EKL 2000, lk I‑5123, punkt 43).
20Republik Ö sterreich ja Austria valitsus (edaspidi koos „Austria Vabariik”) ja Prantsuse ning Ühendkuningriigi valitsus väidavad, et kohtule omistatav ühenduse õiguse rikkumine ei saa kaasa tuua liikmesriigi vastutust. Nad põhjendavad oma seisukohta argumentidega, mis rajanevad kohtulahendite seadusjõul, õiguskindluse põhimõttel, kohtute sõltumatusel, kohtuvõimu positsioonil ühenduse õiguskorras ja võrdlusel menetlustega, mida on võimalik kasutada Euroopa Kohtus ühenduse vastutuse rakendamiseks EÜ artikli 288 alusel.
21Austria Vabariik väidab muu hulgas, et viimase astmena asja lahendanud kohtu õigusliku hinnangu uuesti läbivaatamine oleks kokkusobimatu sellise kohtu toimimisega, sest tema lahendite eesmärk on kohtuvaidluse lõplik lahendamine. Arvestades lisaks, et Verwaltungsgerichtshof analüüsis oma 24. juuni 1998. aasta otsuses põhjalikult ühenduse õigust, on ühenduse õigusega kooskõlas välistada veel üks edasikaebevõimalus Austria kohtutes. Veel väidab Austria kohus, et liikmesriigi vastutuse rakendamise tingimused ei või erineda tingimustest, mida kohaldatakse ühenduse vastutusele sarnastel asjaoludel. Kui võtta arvesse, et EÜ artikli 288 teist lõiku ei saa kohaldada, kui ühenduse õigust rikub Euroopa Kohus, sest nii palutaks tal otsustada küsimuse üle, mis on seotud tema enda põhjustatud kahjuga ja ta oleks seega ühtaegu nii kohus kui ka kohtuasja pool, siis ei saa ka viimase kohtuastmena asja lahendanud kohtu põhjustatud kahju tuua kaasa liikmesriigi vastutust.
22Austria Vabariik väidab ka, et EÜ artikli 234 eesmärk ei ole anda õigusi eraõiguslikele isikutele. Euroopa Kohtus pooleli olevas eelotsusemenetluses ei või põhikohtuasja pooled eelotsuse küsimusi muuta ega paluda neid esemetuks tunnistada (vt 9. detsembri 1965. aasta otsus kohtuasjas 44/65: Singer, EKL 1965, lk 1191). Üksnes niisuguse sätte rikkumine, mille eesmärk on anda eraõiguslikele isikutele õigusi, võib sõltuvalt asjaoludest tuua kaasa liikmesriigi vastutuse. Nii ei saa sellist vastutust rakendada seetõttu, et viimase astmena asja lahendav kohus rikkus EÜ artiklit 234.
23Prantsuse valitsus väidab, et selle tunnistamine, et ühenduse õiguse väidetav ebaõige kohaldamine siseriikliku kohtu lõpliku lahendiga toob kaasa õiguse kahju hüvitamisele, on vastuolus lõpliku kohtulahendi seadusjõu põhimõttega, nii nagu seda on käsitlenud Euroopa Kohus oma 1. juuni 1999. aasta otsuses kohtuasjas C‑126/97: Eco Swiss (EKL 1999, lk I‑3055). Prantsuse valitsus toonitab muu hulgas, et jõustunud kohtulahendite puutumatuse põhimõte on õigusriigil ja kohtulahendite austamisel rajanevates õigussüsteemides põhjapaneva tähtsusega. Niisiis, kui tunnistataks, et kohtuasutusepoolne ühenduse õiguse rikkumine toob kaasa liikmesriigi vastutuse, seataks õigusriik ja kohtulahendite niisugune austamine ohtu.
24Ühendkuningriigi valitsus väidab, et põhimõttena ja arvestamata erandit, mis seondub eelkõige mõne sellise põhiõiguse rikkumisega, mis on kaitstud 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (edaspidi „EIÕK”), ei saa riigi vastu kohtulahendite tõttu esitada mingit vastutuse tuvastamise nõuet. Ühendkuningriigi valitsus lisab, et riigivastutuse põhimõtte taustal olev ühenduse normidega antud õiguste tõhusa kaitse põhimõte on kaugel sellest, et olla absoluutne; nimetatud valitsus viitab sellega seoses õigust lõpetavatele tähtaegadele. Sellele põhimõttele saab riigi vastu kahjuhüvitisnõuet esitades tugineda vaid harvadel juhtudel ja teatavate rangelt määratletud siseriiklike kohtulahendite puhul. Vigase kohtulahendi tõttu tekkinud kahju hüvitamise õiguse tunnustamisest tulenevad eelised on seega piiratud. Ühendkuningriigi valitsus leiab, et tuleks leida nende eeliste ja teatavate vägagi suurte probleemkohtade vaheline tasakaal.
25Ühendkuningriigi valitsus tugineb sellega seoses esiteks õiguskindluse ja kohtulahendi seadusjõu põhimõttele. Seadusega on takistatud kohtulahendite küsimuse alla seadmine muidu, kui neid apellatsiooni korras edasi kaevates. Küsimus on selle poole kaitsest, kelle kasuks asi lahendatakse, ja õiguskindlusega seotud üldise huvi tagamisest. Euroopa Kohus on varem näidanud üles valmidust piirata tõhusa kaitse põhimõtte ulatust, et kindlustada „siseriikliku kohtusüsteemi aluseks olevaid põhimõtteid, sh õiguskindluse põhimõtet ja jõustunud kohtulahendi austamist, mis on esimesena mainitud põhimõtte väljendus” (eespool viidatud kohtuotsus Eco Swiss, punktid 43–48). Kohtuvõimu veast johtuva riigivastutuse tunnistamine tekitaks kõnealuse valitsuse sõnul õigusliku segaduse ohu ja jätaks kohtuvaidluse pooled oma olukorra suhtes teadmatusse.
26Teiseks väidab Ühendkuningriigi valitsus, et see nõrgendaks kohtuvõimu autoriteeti, kui kohtu viga võiks tulevikus tuua kaasa kahju hüvitamise hagi. Kolmandaks väidab Ühendkuningriigi valitsus, et kohtuvõimu sõltumatus on kõigi liikmesriikide põhiseaduslike kordade alusprintsiip, mida ei saa sellegipoolest kunagi pidada enesestmõistetavaks. Kohtute toimingutest johtuva liikmesriigi vastutuse tunnistamine tooks kaasa ohu, et see sõltumatus seatakse küsimuse alla.
27Neljandaks tähendab see, et siseriiklikele kohtutele jäetakse pädevus lahendada ise kohtuasjad, milles kuulub kohaldamisele ühenduse õigus, Ühendkuningriigi valitsuse arvates selle tunnistamist, et kõnealused kohtud teevad aeg‑ajalt vigu, mille peale ei ole võimalik edasi kaevata või mida ei saa muul viisil parandada. Taolist puudust on alati peetud aktsepteeritavaks. Ühendkuningriigi valitsus väidab sellega seoses, et juhul, kui kohtuvõimu viga võib kaasa tuua riigivastutuse, nii et Euroopa Kohus võib olla sunnitud otsustama seda asjaolu puudutava eelotsuse küsimuse üle, on Euroopa Kohtul mitte ainult pädevus otsustada siseriiklike kõrgemate kohtute otsuste õigsuse üle, vaid ka pädevus hinnata kõnealuste kohtute võimalike eksimuste kaalu ja vabandatavust. Tagajärjed, mida niisugune olukord toob kaasa Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute elutähtsale suhtele, on kõike muud kui positiivsed.
28Viiendaks väidab Ühendkuningriik, et võib olla keeruline kindlaks määrata taolise riigivastutust puudutava kohtuasja lahendamiseks pädevat kohut, seda eriti Ühendkuningriigis, kui arvestada viimase unitaarset kohtusüsteemi ja stare decisis põhimõtte ranget kohaldamist. Kuuendaks väidab Ühendkuningriik, et kui kohtu viga toob kaasa riigivastutuse, siis tuleks ühenduse kohtu vea korral rakendada ühenduse vastutust samal viisil ja tingimustel.
29Mis puudutab konkreetsemalt teist eelotsuse küsimust, siis toovad nii G. Köbler kui ka Austria ja Saksamaa valitsus esile, et iga liikmesriigi siseriiklikus õiguskorras tuleb määrata pädevad kohtud nende kohtuasjade läbivaatamiseks, kus on vaidluse all eraõiguslikele isikutele ühenduse õigusest tulenevad õigused. Sellele küsimusele tuleks seega vastata jaatavalt.
30Olgu esmalt meenutatud, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et asutamislepingu süsteemile on omane põhimõte, et liikmesriik peab vastutama talle süüks arvatavate ühenduse õiguse rikkumistega üksikisikutele põhjustatud kahju eest (19. novembri 1991. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑6/90 ja C‑9/90: Francovich jt, EKL 1991, lk I‑5357, punkt 35; eespool viidatud kohtuotsus Brasserie du pêcheur ja Factortame, punkt 31; 26. märtsi 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑392/93: British Telecommunications, EKL 1996, lk I‑1631, punkt 38; 23. mai 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑5/94: Hedley Lomas, EKL 1996, lk I‑2553, punkt 24; 8. oktoobri 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑178/94, C‑179/04 ja C‑188/94–C‑190/94: Dillenkofer jt, EKL 1996, lk I‑4845, punkt 20; 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑127/95: Norbrook Laboratories, EKL 1998, lk I‑1531, punkt 106, ja eespool viidatud kohtuotsus Haim, punkt 26).
31Euroopa Kohus on lisaks leidnud, et see põhimõte kehtib kõikidel juhtumitel, mil liikmesriik rikub ühenduse õigust, milline ka ei oleks liikmesriigi organ, kelle tegu või tegevusetus liikmesriigi kohustuste rikkumise põhjustas (eespool viidatud kohtuotsus Brasserie du pêcheur ja Factortame, punkt 32; 1. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑302/97: Konle, EKL 1999, lk I‑3099, punkt 62, ja eespool viidatud kohtuotsus Haim, punkt 27).
32Et rahvusvahelises õiguskorras vaadeldakse ühtse tervikuna riiki, kelle vastutus rahvusvahelise kohustuse täitmata jätmise eest on tõusetunud, ükskõik, kas kahju põhjustanud rikkumine on omistatav seadusandlikule, täidesaatvale või kohtuvõimule, peab see ühenduse õiguskorras olema nii seda enam, et kõik riigiorganid, sealhulgas seadusandlik võim, on oma ülesannete täitmisel kohustatud järgima norme, mis on kehtestatud ühenduse õigusega ja mis võivad vahetult reguleerida üksikisikute olukorda (eespool viidatud kohtuotsus Brasserie du pêcheur ja Factortame, punkt 34).
33Arvestades sellega seoses eelkõige keskset rolli, mis on kohtutel üksikisikutele ühenduse õigusnormidest tulenevate õiguste kaitsmisel, siis muutuks nende õigusnormide täielik toime küsitavaks ja nendega antud õiguste kaitse nõrgeneks, kui oleks välistatud, et üksikisikud võivad teatud tingimustel saada hüvitist, kui nende õigusi on kahjustatud viimase astmena asja lahendava siseriikliku kohtu lahendi tõttu, millega on rikutud ühenduse õigust.
34Sellega seoses olgu rõhutatud, et viimase astmena asja lahendav kohus on juba määratluse poolest viimane kohtuaste, milles eraõiguslikud isikud võivad tugineda neile ühenduse õigusest tulenevatele õigustele. Kuna nende õiguste rikkumist mainitud kohtu lõplikuks muutunud lahendiga ei saa reeglina enam heastada, ei või eraõiguslikelt isikutelt võtta võimalust tugineda riigivastutusele, et saavutada sel viisil oma õiguste kohtulik kaitse.
35Just selleks, et vältida eraõiguslikele isikutele ühenduse õigusega antud õiguste eiramist, lasub kohtutel, kelle lahendite peale ei saa siseriikliku õiguse alusel edasi kaevata, EÜ artikli 234 kolmanda lõigu alusel eelotsusetaotluse esitamise kohustus.
36Eraõiguslike isikute ühenduse õigusele tuginevate õiguste kaitsest tulenevate nõuete kohaselt peab eraõiguslikel isikutel järelikult olema võimalus saada siseriiklikus kohtus hüvitist kahju eest, mis on põhjustatud sellega, et viimase astmena asja lahendava kohtu lahend rikub nende õigusi (vt selle kohta eespool viidatud kohtulahend Brasserie du pêcheur ja Factortame, punkt 35).
37Osa käesoleva menetluse raames märkused esitanud valitsustest väitis, et põhimõtet, mille kohaselt riik vastutab eraõiguslikele isikutele ühenduse õiguse rikkumisega põhjustatud kahju eest, ei saa kohaldada viimase astmena asja lahendava siseriikliku kohtu lahendite suhtes. Selle kohta esitatud argumendid rajanesid muu hulgas õiguskindluse põhimõttel, konkreetsemalt lõpliku kohtulahendi seadusjõul, kohtute sõltumatusel ja autoriteedil ning sellel, et puudub pädev kohus, et lahendada niisuguste lahendite tõttu tekkinud riigivastutusega seonduvaid vaidlusi.
38Selle kohta tuleb meelde tuletada, et lõpliku kohtuotsuse seadusjõu põhimõtte olulisus on vaieldamatu (vt eespool viidatud kohtuotsus Eco Swiss, punkt 46). Selleks et tagada nii õiguse ja õigussuhete stabiilsus kui ka korrakohane õigusemõistmine, on oluline, et kohtulahendeid, mis on jõustunud peale olemasolevate edasikaebevõimaluste ammendamist või selleks sätestatud tähtaegade möödumist, ei oleks enam võimalik vaidlustada.
39On siiski alust leida, et selle põhimõtte tunnustamine, mille kohaselt liikmesriik vastutab viimases astmes asja lahendava siseriikliku kohtu lahendi eest, ei sea iseenesest kahtluse alla viimases astmes tehtud lõpliku kohtulahendi seadusjõudu. Liikmesriigi vastutuse tuvastamise menetluse eesmärk ei ole sama ja selle menetluse pooled ei ole tingimata samad kui seadusjõu omandanud lõpliku kohtulahendi aluseks olnud kohtuasja pooled. Isik, kes on riigivastutuse tuvastamise menetluses hageja, saavutab edukaks osutumise korral selle, et riigilt mõistetakse tema kasuks välja hüvitis kantud kahju eest, ent kahju tekitanud lõpliku kohtulahendi seadusjõudu seetõttu tingimata küsimuse alla ei seata. Ühenduse õiguskorrale omane riigivastutuse põhimõte nõuab igal juhul kahju taolist hüvitamist, ent mitte kahju tekitanud kohtulahendi uut läbivaatamist.
40Eelnevast järeldub, et lõpliku kohtulahendi seadusjõu põhimõte ei takista tunnustamast põhimõtet, mille järgi viimase astmena asja lahendava kohtu lahend toob kaasa riigivastutuse.
41Ka kohtu sõltumatusel ja autoriteedil rajanevaid argumente ei saa pidada põhjendatuks.
42Kohtu sõltumatuse osas olgu täpsustatud, et kõnealune vastutuse põhimõte ei puuduta kohtuniku isiklikku, vaid riigivastutust. Niisiis ei tundu, et võimalus, et ühenduse õigusega vastuolus olevad kohtulahendid toovad teatud tingimustel kaasa riigivastutuse, kujutaks endast erilist ohtu viimase astmena asja lahendava kohtu sõltumatusele.
43Mis puudutab argumenti, et eksisteeriks oht kahjustada viimase astmena asja lahendava kohtu autoriteeti, kui tema lõplikuks muutunud lahendeid saaks kaudselt küsimuse alla seada menetluses, mis võimaldab neist lahenditest lähtuvalt kohaldada riigivastutust, siis tuleb märkida, et õiguskaitsevahendit, mis teatud tingimustel võimaldab vigase kohtulahendiga tekitatud kahjustavate tagajärgede korvamist, võib sama hästi pidada õiguskorra kvaliteeti ja seega lõpuks ka kohtuvõimu autoriteeti edendavaks.
44Mitu valitsust väitis ka, et riigivastutuse põhimõtte kohaldamist viimase astmena asja lahendava siseriikliku kohtu lahendite suhtes takistab keerukus, mis on seotud niisuguse lahendiga tekitatud kahju hüvitamise arutamiseks pädeva kohtu määramisega.
45Sellega seoses olgu märgitud, et kuna eelkõige põhjustel, mis on seotud vajadusega tagada eraõiguslikele isikutele ühenduse õigusest tulenevate õiguste kaitse, tuleb viimase astmena asja lahendava siseriikliku kohtu lahendite suhtes kohaldada ühenduse õiguskorrale omast riigivastutuse põhimõtet, siis peavad liikmesriigid võimaldama huvitatud isikutel sellele põhimõttele tugineda, andes nende käsutusse sobiva õiguskaitsevahendi. Selle põhimõtte rakendamist ei või seada ohtu sellega, et puudub pädev kohus.
46Väljakujunenud kohtupraktika järgi tuleb vastavasisuliste ühenduse õigusnormide puudumisel iga liikmesriigi siseriiklikus õiguskorras määrata pädevad kohtud ja kehtestada menetlusnormid nende kohtuasjade läbivaatamiseks, mille eesmärk on tagada isikute ühenduse õigusest tulenevate õiguste täielik kaitse (vt 16. detsembri 1976. aasta otsus kohtuasjas 33/76: Rewe, EKL 1976, lk 1989, punkt 5; 16. detsembri 1976. aasta otsus kohtuasjas 45/76: Comet, EKL 1976, lk 2043, punkt 13; 27. veebruari 1980. aasta otsus kohtuasjas 68/79: Just, EKL 1980, lk 501, punkt 25; eespool viidatud kohtuotsus Francovich jt, punkt 42, ja 14. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑312/93: Peterbroeck, EKL 1995, lk I‑4599, punkt 12).
47Võttes arvesse, et liikmesriigid peavad igal juhtumil tagama ühenduse õiguskorrast tulenevate subjektiivsete õiguste tõhusa kaitse, ei ole Euroopa Kohtu pädevuses sekkuda kohtualluvuse küsimuste lahendamisse, mida siseriikliku kohtukorralduse tasandil võib tõstatada teatavate ühenduse õigusel rajanevate õiguslike olukordade kvalifitseerimine (18. jaanuari 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑446/93: SEIM, EKL 1996, lk I‑73, punkt 32, ja eespool viidatud kohtuotsus Dorsch Consult, punkt 40).
48Veel tuleb lisada, et kuigi siseriiklikes õiguskordades on küll võidud, lähtudes lõpliku kohtulahendi seadusjõu või kohtute sõltumatusega seotud kaalutlustest, kehtestada kohati ka rangeid piiranguid võimaluse osas tugineda vigase kohtulahendi alusel riigivastutusele, ei ole need kaalutlused taolist võimalust siiski absoluutselt välistanud. Riigivastutuse põhimõtte kohaldamist kohtulahenditele on ühes või teises vormis aktsepteerinud enamik liikmesriike, nagu märgib ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 77–82, ehkki seda on tehtud küll piiravatel ja erinevatel tingimustel.
49Lisaks on sama teemat jätkates asjakohane märkida, et EIÕK ja täpsemalt selle artikkel 41 lubab Euroopa Inimõiguste Kohtul mõista põhiõigust rikkunud riigilt välja kahju, mida viimane on sellise rikkumisega kahjustatud isikule tekitanud. Nimetatud kohtu praktikast tuleneb, et taoline hüvitis võidakse samuti välja mõista, kui rikkumine tuleneb viimase astmena asja lahendava siseriikliku kohtu lahendi sisust (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 21. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas Dulaurans vs . Prantsusmaa, veel avaldamata).
50Eeltoodust tuleneb, et põhimõte, mille järgi liikmesriigid on kohustatud hüvitama neile süüks arvatavate ühenduse õiguse rikkumistega eraõiguslikele isikutele põhjustatud kahju, on kohaldatav ka siis, kui kõnealune rikkumine tuleneb viimase astmena asja lahendava kohtu lahendist. Iga liikmesriigi siseriiklikus õiguskorras tuleb määrata, milline kohus on pädev lahendama niisuguse hüvitamisega seotud vaidlusi.
51Mis puudutab tingimusi, mille täidetuse korral on liikmesriik kohustatud hüvitama talle süüks arvatavate ühenduse õiguse rikkumistega eraõiguslikele isikutele põhjustatud kahju, siis tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et neid on kolm: rikutud õigusnorm peab andma õigusi üksikisikutele, rikkumine peab olema piisavalt selge ning liikmesriigile pandud kohustuse rikkumise ja kahjustatud isikute kantud kahju vahel peab olema otsene põhjuslik seos (eespool viidatud kohtuotsus Haim, punkt 36).
52Samu tingimusi kohaldatakse riigivastutusele kahju eest, mis on põhjustatud viimase astmena asja lahendava siseriikliku kohtu lahendiga, mis rikub ühenduse õigusnormi.
53Mis puudutab konkreetsemalt nimetatud tingimustest teist ja selle kohaldamist, et tõendada viimase astmena asja lahendava siseriikliku kohtu lahendi tõttu tekkivat võimalikku riigivastutust, siis tuleb arvestada õigusmõistmise funktsiooni eripära ja õiguskindluse legitiimsete nõuetega, nagu rõhutasid ka käesolevas asjas märkused esitanud liikmesriigid. Niisuguse lahendiga toime pandud ühenduse õiguse rikkumine toob riigivastutuse kaasa ainult erandjuhul, kui kohtunik eiras ilmselgelt kohaldatavat õigust.
54Hüvitisnõuet menetleval liikmesriigi kohtul tuleb arvestada kõiki tegureid, mis iseloomustavad talle lahendamiseks antud olukorda, et teha kindlaks, kas see tingimus on täidetud.
55Nende tegurite hulka kuuluvad eelkõige rikutud õigusnormi selguse ja täpsuse aste, rikkumise tahtlikkus, õigusnormi rikkumise vabandatavus või vabandamatus, asjakohasel juhul seisukoht, mille on võtnud ühenduse institutsioon, samuti see, kui kõnesolev kohus on jätnud täitmata tal EÜ artikli 234 kolmanda lõigu alusel lasuva kohustuse taotleda eelotsust.
56Igal juhul on ühenduse õiguse rikkumine piisavalt selge juhul, kui kõnealust lahendit tehes on jäetud ilmselgelt tähelepanuta Euroopa Kohtu asjassepuutuv kohtupraktika (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Brasserie du pêcheur ja Factortame, punkt 57).
57Käesoleva kohtuotsuse punktis 51 meenutatud kolm tingimust on vajalikud ja piisavad, et eraõiguslikul isikul tekiks õigus kahju hüvitamisele, välistamata siiski, et riigivastutust võib siseriikliku õiguse alusel kohaldada vähem piiravatel tingimustel (vt eespool viidatud kohtuotsus Brasserie du pêcheur ja Factortame, punkt 66).
58Arvestamata seda, et õigus kahju hüvitamisele tekib vastavate tingimuste täidetuse korral vahetult ühenduse õiguse alusel, peab riik põhjustatud kahju tagajärjed kõrvaldama siseriikliku vastutusõiguse raames, kusjuures siseriiklikes õigusaktides sätestatud kahju hüvitamise tingimused ei tohi olla ebasoodsamad kui samalaadsete siseriiklike nõuetega seotud tingimused ning need ei tohi olla sellised, et hüvitise saamine oleks praktikas võimatu või ülemäära raske (eespool viidatud kohtuotsus Francovich jt, punktid 41–43, ja Norbrook Laboratories, punkt 111).
59Eelkäsitletust lähtudes tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et põhimõte, mille järgi liikmesriigid on kohustatud hüvitama neile süüks arvatavate ühenduse õiguse rikkumistega eraõiguslikele isikutele põhjustatud kahju, on kohaldatav ka juhul, kui kõnealune rikkumine tuleneb viimase astmena asja lahendanud kohtu lahendist, kui rikutud õigusnormi eesmärk on anda õigusi üksikisikutele, rikkumine on piisavalt selge ning kõnealuse rikkumise ja kahjustatud isikute kantud kahju vahel on otsene põhjuslik seos. Kui rikkumine tuleneb niisugusest lahendist, siis peab siseriiklik kohus selleks, et määrata kindlaks, kas rikkumine on piisavalt selge, õigusemõistmise funktsiooni eripära arvesse võttes uurima, kas nimetatud rikkumine on oma laadilt ilmne. Iga liikmesriigi siseriiklikus õiguskorras tuleb määrata, milline kohus on pädev lahendama niisuguse hüvitamisega seotud vaidlusi.
60Esmalt olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktika järgi ei ole Euroopa Kohtul EÜ artikli 234 kohaldamise raames pädevust otsustada siseriikliku õigusnormi kooskõla üle ühenduse õigusega. Euroopa Kohus võib siiski siseriikliku kohtu esitatud küsimuste sõnastusest viimase poolt esitatud andmeid arvestades välja tuua, millised elemendid on seotud ühenduse õiguse tõlgendamisega, et aidata siseriikliku kohtu menetluses olev kohtuasi lahendada (vt eelkõige 3. märtsi 1994. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑332/92, C‑333/92 ja C‑335/92: Eurico Italia jt, EKL 1994, lk I‑711, punkt 19).
61Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas EÜ asutamislepingu artiklit 48 ja nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (EÜT L 257, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 15) artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega keelatakse niisuguse erakorralise staažilisa maksmine GG §‑s 50 bis sätestatud tingimustel, mis Verwaltungsgerichtshofi 24. juuni 1998. aasta otsuses antud tõlgenduse kohaselt kujutab endast lojaalsuse eest makstavat lisatasu.
62G. Köbler väidab esiteks, et GG §‑s 50 bis ette nähtud erakorraline staažilisa ei ole lojaalsuse eest makstav lisatasu, vaid töötasu tavapärane osa, mida Verwaltungsgerichtshof on tema väitel ka varem tunnistanud. Lisaks ei ole ükski Austria kohus kuni Verwaltungsgerichtshofi 24. juuni 1998. aasta otsuseni käsitanud kõnealust staažilisa lojaalsuse eest makstava lisatasuna.
63Järgmiseks väidab G. Köbler, et kõnesoleva küsimuse kohta puudub Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika isegi eeldusel, et kõnealune staažilisa oleks lojaalsuse eest makstav lisatasu ja et sellega võiks õigustada kaudset diskrimineerimist. Neil tingimustel ületas Verwaltungsgerichtshof G. Köbleri väitel oma pädevust, kui ta võttis eelotsusetaotluse tagasi ja langetas ise otsuse, sest ühenduse õiguskorda kuuluvate mõistete tõlgendamine ja määratlemine on Euroopa Kohtu ainupädevuses.
64Lõpuks väidab G. Köbler, et erakorralise staažilisa määramise kriteeriumid välistavad selle, et tema suhtes aset leidnud kaudne diskrimineerimine võiks olla õigustatud. Kõnealune staažilisa tuleb tema sõnul määrata sõltumata sellest, millises Austria ülikoolis taotleja ametis oli, samuti ei ole G. Köbleri väitel nõutud, et taotleja oleks tegelenud 15 aasta jooksul jätkuvalt sama aine õpetamisega.
65Austria Vabariik toob esile, et Euroopa Kohus ei või tõlgendada siseriiklikku õigust ja väidab, et kolmandat eelotsuse küsimust tuleb mõista nii, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib saada asutamislepingu artikli 48 tõlgendust. Austria Vabariik väidab sellega seoses, et mainitud säte ei ole takistuseks töötasu süsteemile, mis võimaldab ametikohale kandideeriva isiku palga määramiseks arvestada muude kodu‑ või välismaiste tööandjate juures töötades omandatud pädevust, ning mis näeb lisaks ette hüvitise, mida on võimalik määratleda lojaalsuse eest makstava lisatasuna, mille saamine on seotud kindlaksmääratud teenistusajaga sama tööandja juures.
66Austria Vabariik selgitab, et võttes arvesse, et G. Köbler oli korralise ülikooliõppejõuna avalik‑õiguslikus teenistussuhtes, on tema tööandja Austria riik. Seega, kui õppejõud liigub ühest Austria ülikoolist teise, siis tema tööandja ei muutu. Austria Vabariik märgib, et Austrias on ka eraülikoole. Neis töötavad õppejõud on vastava asutuse, mitte Austria riigi teenistuses, nii et nende töösuhtele ei kohaldata GG sätteid.
67Komisjon tõdeb omalt poolt, et GG § 50 bis teeb asutamislepingu artiklit 48 rikkudes vahet Austria ülikoolides ja muude liikmesriikide ülikoolides läbitud teenistusperioodide vahel.
68Komisjoni arvates on alust tõdeda, et Verwaltungsgerichtshof jättis oma lõpliku hinnangu andmisel tähelepanuta eespool viidatud kohtuotsuse Schöning Kougebetopoulou ulatuse. Komisjon leiab siseriikliku õiguse tõlgendamisega seonduvaid uusi asjaolusid arvestades, et nimetatud kohus oleks pidanud jääma esitatud eelotsusetaotluse juurde, sõnastades selle ümber. Euroopa Kohus ei ole komisjoni sõnul kunagi otsesõnu otsustanud, et lojaalsuse eest makstav lisatasu võib õigustada teistest liikmesriikidest pärit töötajate suhtes diskrimineerivat sätet.
69Lisaks väidab komisjon, et isegi kui põhikohtuasjas kõne all olevat erakorralist staažilisa tuleb pidada lojaalsuse eest makstavaks lisatasuks, ei saa sellega õigustada töötajate vaba liikumise takistust. Komisjon leiab, et põhimõtteliselt ei ole ühenduse õigusega vastuolus see, et tööandja püüab kvalifitseeritud töötajaid enda juures hoida, määrates oma töötajatele palgakõrgendust või makstes lisatasu vastavalt ettevõttes töötatud ajale. GG §‑s 50 bis ette nähtud „lojaalsuse eest makstav lisatasu” erineb siiski lisatasudest, mille mõju avaldub üksnes ettevõttesiseselt, sest ta toimib konkreetse liikmesriigi tasandil, välistades teised liikmesriigid ja mõjutades seega vahetult õppejõudude vaba liikumist. Lisaks ei konkureeri Austria ülikoolid ainult teiste liikmesriikide ülikoolidega, vaid ka omavahel. Mainitud teist tüüpi konkurentsi kõnealune säte siiski ei mõjuta.
70Erakorraline staažilisa, mida Austria riik kui tööandja maksab ülikooli õppejõududele GG § 50 bis alusel, on juba isegi staaži pikkusest sõltuvale põhipalgale lisanduv rahaline eelis. Ülikooliõppejõud saab seda staažilisa, kui ta on töötanud sellel ametikohal Austria ülikoolis vähemalt 15 aastat ja kui ta on saanud vähemalt nelja viimase aasta jooksul tavalist staažilisa.
71GG § 50 bis välistab seega igasuguse võimaluse arvestada selles ette nähtud erakorralise staažilisa määramisel ülikooli õppejõu tegevusperioode muus liikmesriigis kui Austria Vabariik.
72Olgu tõdetud, et taoline kord võib takistada töötajate vaba liikumist kahel viisil.
73Esiteks tuleb see kord kahjuks muude liikmesriikide kui Austria Vabariigi kodanikest töötajatele, sest nende töötajate puhul keeldutakse tunnustamast teistes liikmesriikides ülikooli õppejõuna läbitud teenistusperioode üksnes seetõttu, et need ei ole läbitud Austria ülikoolides (vt selle kohta sarnase Kreeka õigusnormiga seoses 12. märtsi 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑187/96: komisjon vs . Kreeka, EKL 1998, lk I‑1095, punktid 20 ja 21).
74Teiseks piirab tingimusteta keeldumine tunnustada perioode, mille vältel ülikooli õppejõud on töötanud muus liikmesriigis kui Austria Vabariik, Austrias elavate töötajate liikumisvabadust, kuna see võib sundida neid loobuma selle õiguse teostamiseks riigist lahkumast. Kui nad pöörduvad tagasi Austria Vabariiki, siis ei arvestata nende töökogemust õppejõuna muu liikmesriigi kui Austria ülikoolis ehk sarnast tegevust GG §‑s 50 bis ette nähtud erakorralise staažilisa jaoks.
75Neid kaalutlusi ei mõjuta Austria Vabariigi välja toodud asjaolu, et teise riiki läinud õppejõudude töötasu on sageli suurem kui Austria ülikooli õppejõudude saadav töötasu, isegi arvestades viimaste erakorralist staažilisa, sest GG § 48 lõige 3 võimaldab esimestele maksta kõrgemat põhipalka, et soodustada välisõppejõudude palkamist.
76Ühelt poolt pakub GG § 48 lõige 3 pelga võimaluse ega garanteeri, et välisülikooli õppejõud saab alates Austria ülikoolis õppejõu ametisse nimetamisest suuremat töötasu kui samaväärse kogemusega Austria õppejõud. Teisalt on lisatasu, mida GG § 48 lõige 3 maksta võimaldab, hoopis teist laadi kui erakorraline staažilisa. Kõnesolev õigusnorm ei hoia järelikult ära seda, et GG § 50 bis mõjul koheldakse teise riiki läinud õppejõude võrreldes Austria õppejõududega ebavõrdselt, ja loob seega takistuse asutamislepingu artikliga 48 tagatud töötajate vabale liikumisele.
77Taoline meede nagu GG §‑s 50 bis ette nähtud erakorralise staažilisa määramine võib takistada töötajate vaba liikumist, mis on asutamislepingu artikli 48 ja määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 1 järgi põhimõtteliselt keelatud. Niisugune meede on vastuvõetav ainult juhul, kui see järgib asutamislepinguga kooskõlas olevat legitiimset eesmärki ja kui seda õigustab ülekaalukas üldine huvi. Lisaks peab selle kohaldamine niisugusel juhul olema taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ega või minna kaugemale, kui on eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt eelkõige 31. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑19/92: Kraus, EKL 1993, lk I‑1663, punkt 32; 30. novembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑55/94: Gebhard, EKL 1995, lk I‑4165, punkt 37, ja 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑415/93: Bosman, EKL 1995, lk I‑4921, punkt 104).
78Verwaltungsgerichtshof sedastas 24. juuni 1998. aasta kohtuotsuses, et GG §‑s 50 bis ette nähtud erakorraline staažilisa on siseriikliku õiguse järgi mõeldud tunnustama lojaalsust, mida Austria ülikooliõppejõud on üles näidanud oma ainsa tööandja ehk Austria riigi suhtes.
79Järelikult tuleb uurida, kas tõsiasja, et siseriikliku õiguse alusel kujutab kõnealune staažilisa endast lojaalsuse eest makstavat lisatasu, võib pidada ühenduse õiguses sellele osutavaks, et see juhindub ülekaalukast üldisest huvist ja võib õigustada vaba liikumise takistust, mida kõnealune lisatasu endast kujutab.
80Sellega seoses tuleb esmalt märkida, et Euroopa Kohtul ei ole veel olnud juhust otsustada, kas lojaalsuse eest makstav lisatasu võib õigustada töötajate vaba liikumise takistust.
81Eespool viidatud kohtuotsuse Schöning Kougebetopoulou punktis 27 ja 30. novembri 2000. aasta otsuse kohtuasjas C‑195/98: Österreichischer Gewerkschaftsbund (EKL 2000, lk I‑10497) punktis 49 lükkas Euroopa Kohus tagasi argumendid, mille olid selles osas esitanud Saksamaa ja Austria valitsus. Euroopa Kohus leidis selles otsuses, et kõnealuste õigusnormidega ei peetud ühelgi juhul silmas töötaja tunnustamist tööandja suhtes üles näidatud lojaalsuse eest, sest palgalisa, mida see töötaja oma staaži eest sai, oli määratud erinevate tööandjate juures läbitud teenistusaastate alusel. Kuna nende kohtuotsuste aluseks olnud asjades ei kujutanud palgalisa endast lojaalsuse eest makstavat lisatasu, ei olnud Euroopa Kohtul vaja uurida, kas selline lisatasu võiks iseenesest õigustada töötajate vaba liikumise takistust.
82Kõnesolevas asjas sedastas Verwaltungsgerichtshof oma 24. juuni 1998. aasta kohtuotsuses, et GG §‑s 50 bis ette nähtud erakorraline staažilisa tunnustab töötajat ühe tööandja suhtes üles näidatud lojaalsuse eest.
83Ehkki ei ole võimalik välistada, et töötajate lojaalsuse tagamine tööandja suhtes ülikooli teadus‑ ja õppepoliitika raames on ülekaalukas üldine huvi, tuleb siiski märkida, et arvestades vaidlusaluse meetme erijooni, ei saa sellega loodavat takistust taolise eesmärgiga õigustada.
84Ühelt poolt töötavad kõik Austria avalik‑õiguslike ülikoolide õppejõud küll sama tööandja ehk Austria riigi heaks, ent nad on ametis eri ülikoolides. Ülikooli õppejõudude tööjõuturul ei konkureeri erinevad Austria ülikoolid mitte ainult teiste liikmesriikide ja kolmandate riikide ülikoolidega, vaid ka omavahel. Viimasena mainitud konkurentsitüübi kohta olgu öeldud, et põhikohtuasjas kõne all olev meede ei ole sobiv, et soodustada õppejõu lojaalsust selle Austria ülikooli suhtes, kus ta on ametis.
85Teisalt, kuigi erakorralise staažilisa eesmärk on tunnustada töötajat tööandja suhtes üles näidatud lojaalsuse eest, siis selle tagajärjeks on muu hulgas tunnustada Austria ülikoolide õppejõude, kes jätkavad oma ametikohustuste täitmist Austria territooriumil. Kõnealune staažilisa võib järelikult mõjutada seda, kas need õppejõud valivad ametikoha Austria ülikoolis või muu liikmesriigi ülikoolis.
86Põhikohtuasjas kõne all oleva staažilisa ainus tagajärg ei ole seega töötaja tunnustamine tööandja suhtes üles näidatud lojaalsuse eest. See toob samuti kaasa õppejõudude tööturu lõhestamise Austria territooriumil ja läheb vastuollu töötajate vaba liikumise põhimõtte endaga.
87Eeltoodust tuleneb, et niisugune meede nagu GG §‑s 50 bis ette nähtud erakorraline staažilisa on töötajate vaba liikumise takistus, mida ei saa õigustada ülekaaluka üldise huviga.
88Kolmandale eelotsuse küsimusele tuleb järelikult vastata, et EÜ asutamislepingu artiklit 48 ja määruse nr 1612/68 artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et need on takistuseks sellele, et GG §‑s 50 bis sätestatud tingimustel määratakse erakorraline staažilisa, mis Verwaltungsgerichtshofi 24. juuni 1998. aasta kohtuotsuses antud tõlgenduse järgi on lojaalsuse eest makstav lisatasu.
89Neljanda ja viienda küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas põhikohtuasjas toob asjaolu, et Verwaltungsgerichtshof rikkus oma 24. juuni 1998. aasta kohtuotsusega ühnduse õigust, kaasa liikmesriigi vastutuse.
90Neljanda küsimuse osas väidavad G. Köbler, Saksamaa valitsus ja komisjon, et asutamislepingu artikkel 48 on vahetult kohaldatav ja loob eraõiguslikele isikutele subjektiivseid õigusi, mida siseriiklikud ametiasutused ja kohtud on kohustatud kaitsma.
91Austria Vabariik tõdeb, et neljandale küsimusele tuleb vastata ainult siis, kui Euroopa Kohus ei vasta eelnevatele küsimustele tema välja pakutud viisil. Et neljas küsimus oli esitatud vaid puhuks, kui kohus vastab jaatavalt kolmandale küsimusele, mille ta tunnistas vastuvõetamatuks, siis teeb Austria Vabariik Euroopa Kohtule ettepaneku jätta neljas küsimus vastuseta. Lisaks toob Austria Vabariik esile, et see küsimus ei ole selge, sest eelotsus ei sisalda seda puudutavat põhistust.
92Mis puudutab viiendat küsimust, siis väidab G. Köbler, et sellele tuleb vastata jaatavalt, sest Euroopa Kohtule on teada kõik asjaolud, mis võimaldavad tal ise otsustada, kas Verwaltungsgerichtshof kuritarvitas põhikohtuasjas ilmselgelt ja hoomatavalt oma kaalutlusõigust.
93Austria Vabariik on seisukohal, et on liikmesriigi kohtu ülesanne kohaldada tingimusi, mille alusel tuvastatakse liikmesriigi vastutus eraõiguslikele isikutele ühenduse õiguse rikkumisega põhjustatud kahju eest.
94Juhuks, kui Euroopa Kohus vastab siiski ise küsimusele, kas Austria Vabariik on vastutav, väidab viimane esiteks, et EÜ asutamislepingu artikli 177 (nüüd EÜ artikkel 234) eesmärk ei ole anda õigusi eraõiguslikele isikutele. Ta leiab sellest tulenevalt, et niisugune vastutuse tingimus ei ole täidetud.
95Teiseks on vaieldamatu, et siseriiklikel kohtutel on nende lahendada oleva kohtuasja puhul ulatuslik kaalutlusõigus selle üle otsustamisel, kas neil tuleb eelotsusetaotlus esitada või mitte. Austria Vabariik väidab sellega seoses, et arvestades, et Euroopa Kohus leidis eespool viidatud kohtuotsuses Schöning Kougebetopoulou, et lojaalsuse eest makstav lisatasu ei ole põhimõttelises vastuolus töötajate vaba liikumist käsitlevate sätetega, järeldas Verwaltungsgerichtshof õigesti, et ta võis tema lahendada olevas vaidluses ise otsustada ühenduse õigusega seotud küsimuste üle.
96Kolmandaks, eeldusel, et Euroopa Kohus tunnistab, et Verwaltungsgerichtshof ei järginud oma 24. juuni 1998. aasta otsuses ühenduse õigust, ei saa viimati nimetatud kohtu toimimisviisi ühelgi juhul kvalifitseerida ühenduse õiguse selge rikkumisena.
97Neljandaks väidab Austria Vabariik, et asjaolu, et Verwaltungsgerichtshof võttis Euroopa Kohtule suunatud eelotsusetaotluse tagasi, ei saa mingil juhul olla põhjuslikus seoses konkreetselt G. Köbleri esitatud kahjunõudega. Niisugune argumentatsioon rajaneb täiesti vastuvõetamatul eeldusel, et Euroopa Kohus oleks eelotsusetaotluse menetlusse jäämise korral eelotsusega tingimata kinnitanud G. Köbleri õiguslikku seisukohta. Teiste sõnadega tähendaks see, et ajavahemikul 1995. aasta 1. jaanuarist kuni 2001. aasta 28.veebruarini erakorralise staažilisa maksmata jätmisega põhjustatud kahju ei oleks tekkinud, kui eelotsusetaotlus oleks jäänud menetlusse ja Euroopa Kohus oleks selle kohta otsuse teinud. Austria Vabariigi väitel ei või põhikohtuasja pool tugineda oma väidetes ennustusele selle kohta, mida Euroopa Kohus oleks eelotsusemenetluses otsustanud ega rajada niisugusele ennustusele oma kahjunõuet.
98Saksamaa valitsus väidab omalt poolt, et on siseriikliku kohtu määrata, kas riigivastutuse tingimused on täidetud.
99Komisjon leiab, et põhikohtuasjas riigivastutust ei teki. Ehkki komisjoni hinnangul tõlgendas Verwaltungsgerichtshof oma 24. juuni 1998. aasta otsuses vääralt eespool viidatud kohtuotsust Schöning Kougebetopoulou ja rikkus lisaks EÜ asutamislepingu artiklit 48, leides, et GG § 50 bis ei ole ühenduse õigusega vastuolus, on see rikkumine teatud viisil siiski vabandatav.
100Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et põhimõtteliselt on liikmesriigi kohtu ülesanne tuvastada, kas on täidetud tingimused, mis on eelduseks vastutuse tekkimisel, kui liikmesriik on eraõiguslikule isikule ühenduse õiguse rikkumisega kahju tekitanud (eespool viidatud kohtuotsus Brasserie du Pêcheur ja Factortame, punkt 58); vastutuse tekkimise eeldusi peab kontrollima kooskõlas Euroopa Kohtu antud juhtnööridega (eespool viidatud kohtuotsus Brasserie du Pêcheur ja Factortame, punktid 55–57; eespool viidatud kohtuotsus British Telecommunications, punkt 41; 17. oktoobri 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑283/94, C‑291/94 ja C‑292/94: Denkavit jt, EKL 1996, lk I‑5063, punkt 49, ja eespool viidatud kohtuotsus Konle, punkt 58).
101Käesolevas asjas on Euroopa Kohtu käsutuses siiski kogu teave, et tuvastada, kas liikmesriigi vastutuse tekkimise tingimused on täidetud.
102Ühenduse õigusnormid, mille rikkumist käesolevas asjas arutatakse, on asutamislepingu artikkel 48 ja määruse nr 1612/68 artikli 7 lõige 1, nagu selgub kolmandale eelotsuse küsimusele antud vastusest. Neis sätetes on täpsustatud tagajärjed, mida evib töötajate ühendusesisese vaba liikumise aluspõhimõte, mis keelab igasuguse kodakondsusel põhineva diskrimineerimise liikmesriigi töötajate vahel muu hulgas töötasu osas.
103On vaieldamatu, et nende sätete eesmärk on anda õigusi eraõiguslikele isikutele.
104Esmalt on asjakohane meenutada selle menetluse käiku, mis päädis Verwaltungsgerichtshofi 24. juuni 1998. aasta otsusega.
105Kõnealune kohus esitas tema lahendada olevas asjas, mille pooled olid G. Köbler ja Bundesminister für Wissenschaft, Forschung und Kunst (föderaalne teaduse, teadusuuringute ja kunsti eest vastutav minister) ja mis puudutas viimase keeldumist määrata G. Köblerile GG §‑s 50 bis ette nähtud erakorraline staažilisa, Euroopa Kohtule 22. oktoobri 1997. aasta määrusega (registreeritud Euroopa Kohtu kantseleis numbri C‑382/97 all) eelotsuse küsimuse selle kohta, kuidas tõlgendada asutamislepingu artiklit 48 ja määruse nr 1612/68 artikleid 1−3.
106Verwaltungsgerichtshof tõdes selles määruses muu hulgas, et tema menetluses oleva vaidluse lahendamiseks „on otsustava tähtsusega teada, kas asutamislepingu artiklis 48 sätestatud ühenduse õigusega on vastuolus […], kui Austria seadusandja seab korraliste ülikooli õppejõudude erakorralise staažilisa, mis ei ole lojaalsuse eest makstav lisatasu ega preemia, vaid moodustab osa töötasust ametialase edasijõudmise süsteemi raames, sõltuvusse 15‑aastasest tööstaažist, mis peab olema omandatud Austria ülikoolis”.
107Kõigepealt olgu märgitud, et kõnealusest eelotsusetaotlusest nähtub täiesti ühemõtteliselt, et Verwaltungsgerichtshof leidis, et siseriikliku õiguse järgi ei ole erakorraline staažilisa lojaalsuse eest makstav lisatasu.
108Järgmiseks ilmneb kirjalikest märkustest, mille Austria valitsus esitas kohtuasjas C‑382/97 selle tõendamiseks, et GG § 50 bis ei riku asutamislepingu artiklis 48 sätestatud töötajate vaba liikumise põhimõtet, et Austria Vabariik väitis üksnes, et selle sättega ette nähtud erakorraline staažilisa kujutab endast lojaalsuse eest makstavat lisatasu.
109Lõpuks on kohane meenutada, et Euroopa Kohus otsustas juba eespool viidatud kohtuotsuse Schöning Kougebetopoulou punktides 22 ja 23, et meede, mis seab töötaja töötasu sõltuvusse tööstaažist, ent välistab igasuguse võimaluse arvestada sarnaseid tööperioode teise liikmesriigi avalikus teenistuses, rikub tõenäoliselt asutamislepingu artiklit 48.
110Arvestades esiteks, et Euroopa Kohus on juba leidnud, et taoline meede rikub tõenäoliselt asutamislepingu mainitud sätet, ja teiseks, et ainus õigustus, mille Austria valitsus selles osas esitas, ei ole juba eelotsusetaotlust ennast arvesse võttes asjakohane, saatis Euroopa Kohtu kohtusekretär 11. märtsi 1998. aasta kirjaga Verwaltungsgerichtshofile eespool viidatud kohtuotsuse Schöning Kougebetopoulou, et mainitud kohus saaks uurida, kas talle on teada ühenduse õiguse tõlgendamist puudutavad asjaolud, mis on vajalikud tema menetluses oleva vaidluse lahendamiseks; kohtusekretär küsis nimetatud kohtult, kas ta peab selle kohtuotsust arvestades tarvilikuks jääda oma eelotsusetaotluse juurde.
111Verwaltungsgerichtshof palus tema lahendada oleva vaidluse pooltel 25. märtsi 1998. aasta määrusega esitada oma seisukoht Euroopa Kohtu kohtusekretäri saadetud küsimuse osas, märkides esialgu, et kõnesoleva eelotsusetaotluse esemeks olev õigusküsimus oli lahendatud G. Köbleri kasuks.
112Verwaltungsgerichtshof võttis 24. juuni 1998. aasta määrusega oma eelotsusetaotluse tagasi, leides, et selle juurde jäämine on kohtuvaidluse lahendamise seisukohalt kasutu. See kohus märkis, et kõnealuses asjas on otsustavaks küsimus, kas GG §‑s 50 bis ette nähtud erakorraline staažilisa on lojaalsuse eest makstav lisatasu või mitte ning et see küsimus tuleb lahendada siseriikliku õiguse alusel.
113Verwaltungsgerichtshof märkis selle kohta oma 24. juuni 1998. aasta otsuses, et „ta […] lähtus oma 22. oktoobri 1997. aasta määruses põhimõttest, […] et korraliste õppejõudude erakorraline staažilisa ei ole oma laadilt ei lojaalsuse eest makstav lisatasu ega preemia” ning et „[s]ellest õiguslikust seisukohast, mis sõnastati halduskohtumenetluse raames, nii et see ei ole poolte suhtes siduv, on loobutud”. Verwaltungsgerichtshof jõuab selles kohtuotsuses tegelikult järeldusele, et kõnealune staažilisa on lojaalsuse eest makstav lisatasu.
114Eelnevast tuleneb, et pärast seda, kui Euroopa Kohtu kohtusekretär oli Verwaltungsgerichtshofilt küsinud, kas ta jääb oma eelotsusetaotluse juurde, otsustas viimane ümber erakorralise staažilisa kvalifitseerimise siseriiklikus õiguses.
115GG §‑s 50 bis ette nähtud erakorralise staažilisa ümberkvalifitseerimise järel jättis Verwaltungsgerichtshof G. Köbleri kaebuse rahuldamata. 24. juuni 1998. aasta otsuses järeldab ta eespool viidatud kohtuotsuse Schöning Kougebetopoulou alusel, et kuna see staažilisa tuleb kvalifitseerida lojaalsuse eest makstava lisatasuna, saab seda õigustada ka siis, kui see on iseenesest asutamislepingu artiklis 48 sisalduva diskrimineerimiskeelu põhimõttega vastuolus.
116Nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 80 ja 81, ei võtnud Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses Schöning Kougebetopoulou seisukohta küsimuse osas, kas ja millistel tingimustel võib lojaalsuse eest makstava lisatasu taoline töötajate vaba liikumise takistus olla õigustatud. Järeldused, millele Verwaltungsgerichtshof selle kohtuotsuse alusel jõudis, rajanevad seega selle otsuse vääral tõlgendusel.
117Arvestades seega esiteks, et Verwaltungsgerichtshof muutis siseriikliku õiguse tõlgendust, kvalifitseerides GG §‑s 50 bis ette nähtud meetme, pärast seda kui talle oli saadetud eespool viidatud kohtuotsus Schöning Kougebetopoulou, lojaalsuse eest makstava lisatasuna, ja teiseks, et Euroopa Kohtul ei ole veel olnud juhust otsustada, kas lojaalsuse eest makstava lisatasu taoline töötajate vaba liikumise takistus võib olla õigustatud, oleks Verwaltungsgerichtshof pidanud jääma oma eelotsusetaotluse juurde.
118Kõnealune kohus ei saanud asuda seisukohale, et kõnesoleva õigusküsimuse lahendus tulenes Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast või et selle puhul ei jäänud ruumi põhjendatud kahtlustele (vt 6. oktoobri 1982. aasta otsus kohtuasjas 283/81: CILFIT jt, EKL 1982, lk 3415, punktid 14 ja 16). Seega oli see kohus kohustatud asutamislepingu artikli 177 kolmanda lõigu alusel oma eelotsusetaotluse juurde jääma.
119Nagu lisaks tuleneb kolmandale küsimusele antud vastusest, kujutab niisugune meede nagu GG §‑s 50 bis ette nähtud erakorraline staažilisa ka juhul, kui seda saab kvalifitseerida lojaalsuse eest makstava lisatasuna, endast töötajate vaba liikumise takistust, mis on ühenduse õigusega vastuolus. Järelikult rikkus Verwaltungsgerichtshof oma 24. juuni 1998. aasta otsusega ühenduse õigust.
120Niisiis tuleb uurida, kas see ühenduse õiguse rikkumine on ilmselge, arvestades muu hulgas selleks käesoleva kohtuotsuse punktides 55 ja 56 toodud juhiste järgi arvesse võetavaid asjaolusid.
121Sellega seoses olgu esmalt öeldud, et kolmandas eelotsuse küsimuses käsitletud ühenduse õiguse rikkumist ei saa iseenesest niisugusena käsitada.
122Ühenduse õigus ei reguleeri sõnaselgelt küsimust, kas meede, mis peab edendama töötaja lojaalsust tööandja suhtes (nagu lojaalsuse eest makstav lisatasu), mis kujutab endast töötajate vaba liikumise piirangut, võib olla õigustatud ja seega ühenduse õigusega kooskõlas. Sellele küsimusele ei leidunud vastust ka Euroopa Kohtu praktikast. Samuti ei olnud see vastus ilmne.
123Niisugust järeldust ei sea teiseks kahtluse alla ka asjaolu, et siseriiklik kohus oleks pidanud, nagu sai tõdetud käesoleva kohtuotsuse punktis 118, jääma oma eelotsusetaotluse juurde. Kõnesoleval juhul otsustas Verwaltungsgerichtshof eelotsusetaotluse tagasi võtta, leides, et vastus ühenduse õigust puudutavale lahendamist vajavale küsimusele anti juba eespool viidatud kohtuotsuses Schöning Kougebetopoulou. Verwaltungsgerichtshof asus seega nimetatud kohtuotsuse ebaõige tõlgendamise tõttu seisukohale, et Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitamise vajadus oli ära langenud.
124Neil tingimustel ja arvestades käesoleva kohtuasja asjaolusid ei ole põhjust pidada käesoleva kohtuotsuse punktis 119 tuvastatud rikkumist ilmseks ja seega ka piisavalt selgeks.
125Olgu lisatud, et see vastus ei piira siiski neid liikmesriigi kohustusi, mis tulenevad Euroopa Kohtu vastusest kolmandale eelotsuse küsimusele.
126Neljandale ja viiendale küsimusele tuleb vastata, et Verwaltungsgerichtshofi 24. juuni 1998. aasta otsusest käesoleva kohtuasja asjaoludel tuleneva taoline ühenduse õiguse rikkumine ei ole oma laadilt ilmne, mis on eeltingimus liikmesriigi ühenduse õigusest tuleneva vastutuse tekkeks viimase astmena asja lahendava kohtu lahendi tõttu.
127Euroopa Kohtule märkusi esitanud Austria, Saksamaa, Prantsuse, Madalmaade ja Ühendkuningriigi valitsuse ning komisjoni kohtukulusid ei hüvitata. Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus.
Resolutiivosa
Esitatud põhjendustest lähtudes
EUROOPA KOHUS,
vastuseks Landesgericht für Zivilrechtssachen Wieni 7. mai 2001. aasta määrusega esitatud eelotuse küsimustele, otsustab:
1Põhimõte, mille järgi liikmesriigid on kohustatud hüvitama neile süüks arvatavate ühenduse õiguse rikkumistega eraõiguslikele isikutele põhjustatud kahju, on kohaldatav ka juhul, kui kõnealune rikkumine tuleneb viimase astmena asja lahendanud kohtu lahendist, kui rikutud õigusnormi eesmärk on anda õigusi üksikisikutele, rikkumine on piisavalt selge ning kõnealuse rikkumise ja kahjustatud isikute kantud kahju vahel on otsene põhjuslik seos. Kui rikkumine tuleneb niisugusest lahendist, siis peab siseriiklik kohus selleks, et määrata kindlaks, kas rikkumine on piisavalt selge, õigusemõistmise funktsiooni eripära arvesse võttes uurima, kas nimetatud rikkumine on oma laadilt ilmne. Iga liikmesriigi siseriiklikus õiguskorras tuleb määrata, milline kohus on pädev lahendama niisuguse hüvitamisega seotud vaidlusi.
2EÜ asutamislepingu artiklit 48 (muudetuna EÜ artikkel 39) ja nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega keelatakse niisuguse erakorralise staažilisa maksmine Gehaltsgesetz 1956 (1956. aasta palgaseadus, 1997. aasta muudatustega) §‑s 50 bis sätestatud tingimustel, mis Verwaltungsgerichtshofi (Austria) 24. juuni 1998. aasta otsuses antud tõlgenduse kohaselt kujutab endast lojaalsuse eest makstavat lisatasu.
3Verwaltungsgerichtshofi 24. juuni 1998. aasta otsusest käesoleva kohtuasja asjaoludel tuleneva taoline ühenduse õiguse rikkumine ei ole oma laadilt ilmne, mis on eeltingimus liikmesriigi ühenduse õigusest tuleneva vastutuse tekkeks viimase astmena asja lahendava kohtu lahendi tõttu.
Tekstas iš mūsų archyvo (Europos Sąjungos leidinių biuro „Cellar“ duomenys). Commission Decision 2011/833/EU — free reuse incl. commercial; attribution to EUR-Lex / Court of Justice of the European Union required; EUR-Lex is not the authentic record of the Court.