13juuni 1979. aasta kohtuotsus
A. Põhifaktid
Alexandra Marckx on sündinud 16. oktoobril 1973. aastal Antverpeni lähedal Wilrijkis; ta on Belgia
kodaniku, vallalise ajakirjaniku Paula Marckxi tütar.
29oktoobril 1973. aastal tunnistas Alexandra ema Belgia tsiviilseadustiku artikli 334 kohaselt
Alexandra oma seaduslikuks tütreks, et tuvastada Alexandra põlvnemine endast.
1974aastal lapsendas ema oma tütre tsiviilseadustiku artikli 349 alusel; menetlus lõppes 18.
aprillil 1975. aastal, kuid selle tulemusi kohaldatakse tagasiulatuvalt alates lapsendamisavalduse
esitamisest.
Belgia seaduse kohaselt võib vallaline ema tõendada lapse põlvnemist üksnes lapse
omakstunnistamise kaudu, kusjuures "seadusliku" lapse põlvnemist tõendab üksnes sünni fakt.
"Väljaspool seaduslikku abielu sündinud laps" jääb isegi siis, kui ema on ta omaks tunnistanud või
lapsendanud, põhimõtteliselt viimase perekonnast väljapoole. Peale selle kitsendab Belgia
tsiviilseadustik seadusjärgse pärimise ja vara vabatahtliku käsutamise osas mitmel määral
"väljaspool seaduslikku abielu sündinud lapse" ja vallalise ema õigusi võrreldes "seadusliku" lapse
ja tema ema õigustega.
15veebruaril 1978. aastal esitas Belgia valitsus senatisse seaduseelnõu, mis "taotleb kõigi laste
võrdõiguslikkuse kehtestamist".
29märtsil 1974. aastal pöördusid kaebajad Komisjoni. Oma kaebuses väitsid nad, et küsimuse all
olevad seadusesätted rikuvad nende õigust perekonnaelu austamisele (konventsiooni artikkel 8),
et need sätted toovad kaasa artikliga 14 keelatud diskrimineerimise –"väljaspool seaduslikku
abielu sündinud" lapse diskrimineerimise võrreldes "seadusliku" lapsega, samuti vallalise ema
diskrimineerimise võrreldes abielus oleva emaga – ning et kaebajad on artikli 3 rikkumise tõttu
alandava kohtlemise ohvrid. Edasi väitsid nad, et on rikutud protokolli nr 1 artiklit 1 tõsiasjaga, et
vallaline ema ei või teha vabalt oma vara suhtes korraldusi lapse kasuks. Peale selle otsustas
Komisjon omal algatusel kohtuasja läbi vaadata ka artikli 12 alusel, mis näeb ette õiguse abielluda
ja luua perekond.
Oma 10. detsembri 1977. aasta ettekandes esitas Komisjon (eri küsimustes erineva
häälteenamusega) arvamuse, et vaidlustatud õigusakt on mõlema kaebaja suhtes vastuolus
konventsiooni artikliga 8 käsitletuna eraldi ja koostoimes artikliga 14, ning Paula Marckxi suhtes
protokolli nr 1 artikliga 1 käsitletuna koostoimes artikliga 14. Teiselt poolt ei pidanud Komisjon
vajalikuks vaadata asi läbi konventsiooni artikli 3 alusel ning asus ühehäälselt seisukohale, et
artikkel 12 ei ole asjakohane.
Komisjon edastas asja Kohtule 10. märtsil 1978.
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_9.html (1 of 28) [11/05/2001 08:57:58] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
25Kaebajad väidavad, et väljaspool abielu sündinud laste ja vallaliste emade kohta käivate
tsiviilseadustiku sätete kohaldamine neile on vastuolus konventsiooni artiklitega 3, 8, 12 ja 14 ning
protokolli nr 1 artikliga 1.
26Oma esmastes vastuväidetes ei tuginenud valitsus mitte niivõrd pädevuse puudumisele või
kaebuse vastuvõetamatusele, vaid asjaolule, et kaebajate poolt tõstatatud küsimused on nende
puhul oma põhiolemuselt teoreetilised. Valitsus põhjendas seda järgmiste punktidega: laps
Alexandra Marckx ei ole kannatanud asjaolu tõttu, et tema põlvnemist ei tuvastatud tema
sündimisel (16. oktoobril 1973. aastal), vaid alles 13 päeva hiljem, kui ema ta omaks tunnistas,
kuna sel ajal ei olnud ta oma sündimise asjaoludest teadlik; tema ema Paula Marckx tegutses
Alexandrat oma lapseks tunnistades (29. oktoobril 1973. aastal) ja tema lapsendamisel (30.
oktoobril 1974. aastal) omal soovil ja ilma surveta; miski ei näita, et Paula Marckx soovinuks
nende kahe viimatise sündmuse vahele jäänud aasta ja ühe päeva kestel teha oma tütre kasuks
märkus 1
tsiviilseadustiku artiklis 908 sätestatust soodsama testamendi või kingituse inter vivos
;
Paula Marckx oleks võinud olulisel määral vältida lapsendamisega kaasnenud kulutusi; alates 30.
oktoobrist 1974 on Alexandra ja tema ema vastastikune olukord samasugune nagu "seadusliku"
lapse puhul. Lühidalt, valitsuse esildise kohaselt on kaebajad jätnud kahe silma vahele asjaolu, et
märkus 2
Kohtu ülesanne ei ole otsustada in abstracto
, kas teatud õigusaktid vastavad
konventsioonile (21. veebruari 1975. aasta Golderi kohtuotsus. – Seeria A, nr 18, lk 19, punkt 39).
Komisjoni seisukoht on, et ta ei vaata vaidlustatud õigusakti läbi in abstracto, kuna kaebajad
viitavad erilistele konkreetsetele asjaoludele.
27Kohus ei jaga valitsuse arvamust. Konventsiooni artikkel 25 annab isikutele õiguse väita, et
õigusakt iseenesest rikub nende õigusi, juhul kui on oht, et see mõjutab neid vahetult ilma
individuaalsete rakendusmeetmeteta (vt mutatis mutandis 6. septembri 1978. aasta Klassi ja teiste
kohtuotsus. – Seeria A, nr 28, lk 17–18, punkt 33). See on tõepoolest kaebajate lähtepunkt: nad
esitavad vastuväiteid mitme tsiviilseadustiku artikli kohta, mida on kohaldatud või kohaldatakse
nende suhtes automaatselt. Väites, et need artiklid on vastuolus konventsiooni ja selle protokolliga
nr 1, ei taotle kaebajad, et Kohus vaataks teoreetiliselt läbi, millised neist normidest on vastuolus
artikliga 25 (vt lisaks kahele eespool nimetatud kohtuotsusele 27. märtsi 1962. aasta De Beckeri
kohtuotsus.– Seeria A, nr 4, lk 26 in fine ja 10. märtsi 1972. aasta De Wilde´i, Oomsi ja Versypi
kohtuotsus.– Seeria A, nr 14, lk 10, punkt 22): nad vaidlustavad isiklikult neid – vallalist ema ja
väljaspool abielu sündinud last – mõjutava olukorra.
Kokkuvõtvalt on valitsus seisukohal, et see olukord ei ole kaebajate jaoks kahjulik või on seda
minimaalselt. Sellega seoses tuletab Kohus meelde, et kahju olemasolu ei ole artikli 25 küsimus,
selles artiklis peetakse sõna "ohver" kasutamisel silmas "küsimuse all oleva tegevuse või
tegevusetusega otseselt mõjutatud isikut" (eespool osutatud De Wilde´i, Oomsi ja Versypi
kohtuotsus, lk 11, punktid 23–24; vt samuti 8. juuni ja 23. novembri 1976. aasta Engeli ja teiste
kohtuotsus. – Seeria A, nr 22, lk 37, punkt 89 ja lk 69, punkt 11).
Seetõttu võivad Paula ja Alexandra Marckx "väita", et nad on nimetatud rikkumiste ohvrid. Et teha
kindlaks, kas nad ka tegelikult on ohvrid, tuleb uurida iga nende väite tehiolusid.
28Kaebajad tuginevad põhiliselt konventsiooni artiklitele 8 ja 14. Jätmata kahe silma vahele teisi
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_9.html (2 of 28) [11/05/2001 08:57:58] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
nende osutatud sätteid, pöördus Kohus kõigepealt nende kahe artikli poole, käsitledes Komisjoni
esitatud probleemi kolme aspekti: põlvnemise tuvastamise viis, lapse perekonnasuhete ulatus,
lapse ja tema ema pärimisõigused.
29Konventsiooni artiklis 8 on sätestatud:
"1. Igaühel on õigus, et austataks tema era- ja perekonnaelu ja kodu ning korrespondentsi
saladust.
2Võimud ei sekku selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on
demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku
heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse kaitseks või kaasinimeste
õiguste ja vabaduste kaitseks."
30Kohus peab käesoleval juhul selgitama sõnade "era- ja perekonnaelu austamine" tähendust ja
eesmärki, milleks tal tänaseni ei ole eriti võimalust olnud (23. juuli 1968. aasta "Belgia keelte"
kohtuotsus. – Seeria A, nr 6, lk 32–33, punkt 7; 6. septembri 1978. aasta Klassi ja teiste
kohtuotsus. – Seeria A, nr 28, lk 21, punkt 41).
31Esimene otsustamist vajav küsimus on, kas sünnist tulenev side Paula ja Alexandra Marckxi
vahel toob kaasa artikliga 8 kaitstud perekonnaelu.
Garanteerides õiguse perekonnaelu austamisele, eeldab artikkel 8 perekonna olemasolu. Kohus
nõustub olulises punktis täiesti Komisjoni loodud pretsedendiõigusega, nimelt selles, et artikkel 8
ei tee vahet "seadusliku" ja "abieluvälise" perekonna vahel. Selline eristamine ei sobi kokku
sõnaga "igaüks", mida kinnitab ka artikkel 14, mille kohaselt konventsioonis talletatud õiguste ja
vabaduste kasutamine tagatakse ilma diskrimineerimiseta "sünni" alusel. Peale selle märgib
Kohus, et Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee käsitab vallalist naist ja tema last perekonna ühe
vormina, mis ei ole vähem tähtis kui teised perekonnavormid (15. mai 1970. aasta resolutsioon
(70) 15 vallaliste emade ja nende laste sotsiaalse kaitse kohta, punktid 1–10, II-5 jt). Seega kohaldatakse artiklit 8 ühtviisi nii "abieluvälise" kui ka "seadusliku" perekonna
perekonnaelule. Pealegi ei ole vaidlustatud seda, et Paula Marckx võttis endale vastutuse oma
tütre Alexandra eest juba tütre sünnihetkel ning on hoolitsenud tema eest pidevalt, mille tulemusel
oli nende vahel ja on praegugi tegelik perekonnaelu.
Tuleb kindlaks teha, milline perekonnaelu "austamine" on avalduses sisalduvates valdkondades
nõutav Belgia õigusaktidega.
Kuulutades lõikes 1 välja õiguse perekonnaelu austamisele, tähendab artikkel 8 kõigepealt seda,
et riik võib selle õiguse teostamisse sekkuda üksnes vastavuses lõikes 2 sätestatud rangete
tingimustega. Nagu Kohus "Belgia keelte" asjas märkis, on selle artikli "olemuslik" eesmärk kaitsta
isikuid avaliku võimu omavolilise sekkumise eest (23. juuli 1968. aasta kohtuotsus. – Seeria A, nr
6, lk 33, punkt 7). Sellest olenemata ei sunni see riiki mitte üksnes hoiduma sellisest sekkumisest:
sellele esmajoones negatiivsele kohustusele võib lisanduda perekonnaelu tõhusast "austamisest"
tulenev positiivne kohustus.
Muu hulgas tähendab see seda, et kui riik määrab oma siseriiklikus õigussüsteemis kindlaks
teatud perekonnasuhetele, nagu vallalise ema ja tema lapse vahel, kohaldatava rezhiimi, peab ta
toimima viisil, mis võimaldab asjaomastele normaalse perekonnaelu. Nagu artiklis 8 on ette
nähtud, tähendab Kohtu arvates perekonnaelu austamine eelkõige siseriiklikus õiguses õiguslike
tagatiste olemasolu, mis teeb võimalikuks lapse integreerumise perekonda alates tema sünnist.
Sellega seoses võib riik valida mitme meetme vahel, kuid seadus, mis ei vasta nendele nõuetele,
rikub artikli 8 lõiget 1, ilma et seda oleks vaja lõike 2 alusel läbi vaadata.
Kuna artikkel 8 on käesolevas asjas oluline, peab Kohus selle sättega seoses vaatama läbi kõik
kaebuste üksikasjad.
32Artiklis 14 on ette nähtud:
"Käesolevas konventsioonis sätestatud õiguste ja vabaduste kasutamine tagatakse ilma mingi
diskrimineerimiseta selliste tunnuste alusel nagu sugu, rass, nahavärvus, keel, usutunnistus,
poliitilised või muud veendumused, rahvuslik või sotsiaalne päritolu, rahvusvähemusse kuuluvus,
varanduslik, sünni- või muu seisund."
Kohtu pretsedendiõigus näitab, et kuigi artiklil 14 ei ole iseseisvat toimet, võib see teiste
konventsiooni ja protokollide normatiivsete sätete täiendamisel mängida tähtsat autonoomset rolli:
artikkel 14 kaitseb, et samasugusesse olukorda asetatud isikuid ei diskrimineeritaks teistes sätetes
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_9.html (3 of 28) [11/05/2001 08:57:58] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
ettenähtud õiguste ja vabaduste teostamisel. Meede, mis iseenesest on vastavuses konventsiooni
või protokollide kõnealust õigust või vabadust käsitlevate artiklite sätetega, võib diskrimineeriva
iseloomu tõttu olla vastuolus artikliga 14 ning seetõttu rikub õigusi ja vabadusi kahe artikli
koostoimes. Artikkel 14 moodustab iga õigusi ja vabadusi kehtestava sätte lahutamatu osa (23.
juuli 1968. aasta "Belgia keelte" kohtuotsus. – Seeria A, nr 6, lk 33–34, punkt 9; 27. oktoobri 1975.
aasta Belgia Politsei Riikliku Ühingu kohtuotsus. – Seeria A, nr 19, lk 19, punkt 44).
Kuna ka artikkel 8 on käesolevas asjas oluline (vt punkt 31), tuleb seetõttu arvestada artiklit 14
koostoimes artikliga 8.
33Kohtu loodud pretsedendiõiguse kohaselt on vahetegemine diskrimineeriv, kui "see ei ole
objektiivselt ja mõistlikult õigustatud", see tähendab, kui see ei järgi "õigustatud eesmärki" või kui
"taotletav eesmärk ja kasutatud vahendid ei ole mõistlikult proportsionaalsed" (vt inter alia eespool
nimetatud 23. juuli 1968. aasta kohtuotsus, lk 34, punkt 10).
34Toimides viisil, mis võimaldab vallalise ema ja tema lapse perekonnaelu normaalset arengut
(vt punkt 31), peab riik vältima igasugust diskrimineerimist sünniseisundi alusel – nii näeb ette
artikkel 14 koostoimes artikliga 8.
35Belgia seaduse kohaselt ei tõenda "väljaspool seaduslikku abielu sündinud" lapse põlvnemist
emast pelgalt sünni fakt ega isegi ema nime kandmine sünnitunnistusele, mis vastavalt
tsiviilseadustiku artiklile 57 on kohustuslik; artiklid 334 ja 341a nõuavad kas vabatahtlikku lapse
omakstunnistamist või sellekohast kohtuotsust. Teiselt poolt piisab abielus oleva naise lapse
põlvnemise tõendamiseks artikli 319 kohaselt üksnes perekonnaseisuametis registreeritud
sünnitunnistusest.
Kaebajate arvates rikub selline regulatsioon nende konventsiooni artiklist 8 tulenevaid õigusi nii
juhul, kui käsitleda nimetatud artiklit eraldi, kui ka juhul, kui käsitleda artiklit 8 koostoimes artikliga
14Valitsus vaidlustas selle seisukoha. Komisjon omalt poolt leiab, et Alexandra suhtes on rikutud
artiklit 8 nii eraldi käsitletuna kui ka koostoimes artikliga 14 ja Paula Marckxi suhtes on rikutud
artiklit 14 koostoimes artikliga 8.
1Konventsiooni artikli 8 väidetava rikkumise kohta, eraldi käsitletuna
36Paula Marckxil oli võimalik tõendada emadust Alexandra suhtes üksnes tsiviilseadustiku artikli
334 kohaselt, nimelt lapse omakstunnistamise teel. Lapse omakstunnistamine on deklaratiivne,
kuid mitte omistav: see ei loo lapse staatust, vaid registreerib selle. Tulemus on tagasivõetamatu
ja ulatub tagasi sünnikuupäevani. Peale selle ei ole menetlus raske: avaldus võib olla tehtud
notariaalselt tõestatud vormis, kuid selle võib igal ajal ilma kulutusteta lisada sünnikandele
perekonnaseisuametis (vt punkt 14).
Sellest olenemata tulenes vajadus kasutada sellist abinõu keeldumisest täielikult tunnistada Paula
Marckxi emadust lapse sünni momendist. Peale selle seisab vallaline ema Belgias valiku ees: kui
ta tunnistab lapse omaks (oletades, et ta soovib seda), kahjustab ta sellega samal ajal lapse huve,
kuna kitseneb tema võimalus kinkida või pärandada lapsele oma vara; kui ta soovib säilitada enda
vara suhtes lapse kasuks korralduste tegemise võimaluse, peab ta loobuma lapsega seadusliku
perekonnasuhte loomisest (vt punkt 18). Nimetatud võimalus, mida ta praegu saab kasutada lapse
omakstunnistamisest loobumisel, kaoks kehtiva tsiviilseadustiku järgi (artikkel 908) täielikult, kui
kaebajate soovi kohaselt piisaks vaid ema nime märkimisest sünnitunnistusel "väljaspool
seaduslikku abielu sündinud" lapse emast põlvnemise tuvastamiseks. Praegune raske valik ei ole
siiski kooskõlas perekonnaelu "austamisega", see takistab perekonnaelu normaalset arengut (vt
punkt 31). Peale selle ilmneb punktidest 60–65, et lapse omakstunnistamise ebasoodsad
tagajärjed pärimisõiguse valdkonnas iseenesest on vastuolus konventsiooni artikliga 14
käsitletuna koostoimes artikliga 8 ja protokolli nr 1 artikliga 1.
Seetõttu leiab Kohus, et esimese kaebaja suhtes on rikutud artiklit 8 eraldi käsitletuna.
37Alexandra Marckxi jaoks on Belgia õiguses tema emast põlvnemise tuvastamiseks ainult üks
meetod, nimelt algatada selleks kohtumenetlus (recherche de maternité; tsiviilseadustiku artiklid
341a–341c). Kuigi "väljaspool seaduslikku abielu sündinud" lapse põlvnemise tunnistamise
kohtuotsus on samade tagajärgedega kui vabatahtlik lapse omakstunnistamine, on kohaldatav
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_9.html (4 of 28) [11/05/2001 08:57:58] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
menetlus paratamatult keerulisem. Erinevalt lapse omakstunnistamise puhul nõutavatest
tõendamistingimustest vajab lapse esindaja perekonna nõusolekut lapse seisundi tunnustamise
hagi esitamiseks, eeldusel, et ta seda soovib teha; üksnes pärast täisealiseks saamist võib laps
sellise hagi ise esitada (vt punkt 14). On oht, et põlvnemise tuvastamine nõuab palju aega ja
seaduse järgi jääb laps niikauaks oma emast eraldatuks. Sellest süsteemist tulenevalt ei austatud
Alexandra Marckxi perekonnaelu, kes seaduse silmis oli 16.–29. oktoobrini 1973. a ematu. Selle
perioodi lühidusest hoolimata rikuti ka teise kaebaja suhtes artiklit 8.
2Konventsiooni artikli 14 väidetava rikkumise kohta, käsitletuna koostoimes artikliga 8
38Kohus peab samuti kindlaks tegema, kas seoses Alexandra emast põlvnemise tuvastamisega
oli üks kaebaja diskrimineerimise ohver või olid mõlemad kaebajad diskrimineerimise ohvrid
tulenevalt vastuolust artikliga 14 koostoimes artikliga 8.
39Tuginedes vallalise ja abielus oleva ema olukordade erinevusele, esitas valitsus järgmised
argumendid: samal ajal kui abielus ema ja tema abikaasa "kohustuvad vastastikku ... toitma last,
hoolitsema tema eest ja andma talle haridust" (tsiviilseadustiku artikkel 203), ei ole mingit kindlust,
et vallaline ema soovib kanda emaks olemisest tulenevat vastutust; seadus on ajendatud lapse
kaitsmise soovist, kuna oleks ohtlik usaldada laps kellegi eestkoste ja mõjuvõimu alla, kes ei ole
väljendanud tema eest hoolitsemise soovi, seetõttu võimaldatakse vallalisel emal valida lapse
omakstunnistamise või temast loobumise vahel; paljud vallalised emad ei tunnista oma last omaks
(vt punkt 14).
Kohtu otsuse kohaselt ei õigusta asjaolu, et erinevalt Paula Marckxist ei soovi paljud vallalised
naised oma lapse eest hoolitseda, Belgia seaduse sätet, mille kohaselt nende emaduse
tuvastamine sõltub vabatahtlikust lapse omakstunnistamisest või kohtusse avalduse esitamisest.
Tegelikult ei ole selline hoiak vallaliste emade ja nende laste vahelise suhte puhul valdav; pealegi
ei ole valitsus seda väitnud ega ka esitatud arvudega tõendanud. Nagu Komisjon märgib, võib
juhtuda, et abieluski olev ema ei soovi oma last kasvatada, ometi piisab tema puhul põlvnemise
õigussuhte tekkimiseks üksnes sünni faktist.
"Väljaspool seaduslikku abielu sündinud" lapse huvi selle suhte tuvastamiseks ei ole väiksem kui
"seadusliku" lapse oma. Belgia seaduse kohaselt võib "väljaspool seaduslikku abielu sündinud"
laps jääda siiski ematuks. Kui "väljaspool seaduslikku abielu sündinud last" ei ole omaks
tunnistatud, on tal ainult üks väljapääs – esitada põlvnemise tuvastamiseks hagiavaldus
(tsiviilseadustiku artiklid 341a–341c; vt punkt 14). Ka abielus oleva ema lapsel on õigus esitada
selline hagiavaldus (artiklid 326–330), kuid enamikul juhtudel teeb selle tarbetuks sünnitunnistuse
kanne (artikkel 319) või selle puudumisel seadusliku lapse seisundi püsiv ja tegelik kasutamine
(une possession d'état constante; artikkel 320).
40Valitsus ei eita, et kehtiv seadus soosib traditsioonilist perekonda, kuid kinnitab, et seaduse
eesmärk on perekonna täieliku arengu tagamine, tuginedes seega kõlbluse ja avaliku korraga
(ordre public) seotud objektiivsetele ja mõistlikele põhjendustele.
Kohus tunnistab, et iseenesest on traditsioonilise perekonna toetamine ja julgustamine seaduslik
ning isegi kiiduväärt. Selle lõppeesmärgi saavutamiseks ei tohi siiski kasutada meetmeid, mille
eesmärk on kahjustada "väljaspool seaduslikku abielu olevat" perekonda või mis toovad kaasa
selle kahjustamise nagu käesoleval juhul; "väljaspool seaduslikku abielu oleva" perekonna liikmed
on artikliga 8 antud garantiide kasutamisel võrdväärsed traditsioonilise perekonna liikmetega.
41Valitsus möönab, et küsimuse all olevat seadust võib kritiseerida, kuid väidab enda kaitseks, et
selle muutmise küsimus kerkis esile alles mitu aastat pärast Euroopa inimõiguste konventsiooni
jõustumist Belgia suhtes (14. juuni 1955. a), kui võeti vastu 12. septembri 1962. aasta Brüsseli
konventsioon vallaslaste põlvnemise tuvastamise kohta (vt punkt 20).
On tõsi, et 4. novembri 1950. aasta konventsiooni teksti väljatöötamise ajal oli paljudes Euroopa
riikides lubatud ja normaalne eristada selles valdkonnas "seaduslikku" ja "väljaspool seaduslikku
abielu" olevat perekonda. Kohus tuletab siiski meelde, et konventsiooni tuleb tõlgendada
tänapäeva tingimuste valguses (25. aprilli 1978. aasta Tyreri kohtuotsus. – Seeria A, nr 26, lk 15,
punkt 31). Kohus ei saa käesolevas asjas jätta tõdemata asjaolu, et Euroopa Nõukogu
liikmesriikide rõhuvas enamuses on siseriiklik õigus arenenud ja areneb jätkuvalt koos asjakohaste
märkus 3
rahvusvaheliste aktidega põhimõtte "mater semper certa est
täieliku õigusliku
tunnustamise poole.
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_9.html (5 of 28) [11/05/2001 08:57:58] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
Tuleb tõdeda, et Brüsseli konventsiooni koostanud kümnest riigist on sellele praeguseks ajaks alla
kirjutanud ainult kaheksa ja selle ratifitseerinud neli riiki. 15. oktoobri 1975. aasta Euroopa
konventsiooni väljaspool abielu sündinud laste õigusliku staatuse kohta on seni alla kirjutanud
üksnes kümme ja ratifitseerinud üksnes neli Euroopa Nõukogu liiget. Peale selle, viimati nimetatud
konventsiooni artikli 14 lõige 1 lubab igal riigil teha kuni kolm reservatsiooni, üks nendest võib
teoreetiliselt puudutada väljaspool abielu sündinud lapse põlvnemise tuvastamise viisi (artikkel 2).
Ent selline olukord ei võimalda väita, nagu kulgeks areng eespool kirjeldatule vastupidiselt.
Mõlemad asjakohased konventsioonid kehtivad ning ei ole mingit põhjust pidada osalisriikide
väikest arvu käesoleval ajal keeldumiseks tunnustada "väljaspool seaduslikku abielu sündinud" ja
"seadusliku" lapse võrdsust vaatluse all olevas küsimuses. Tegelikult näitab nende kahe lepingu
olemasolu, et tänapäeva riikide seisukohad selles valdkonnas langevad paljuski kokku.
Belgia valitsuse poolt senatile 15. veebruaril 1978. aastal esitatud seaduseelnõuga kaasnev
ametlik seletuskiri (vt punkt 21) illustreerib kõnealust normide ja hoiakute arengut. Seletuskiri
osutab muu hulgas, et "viimastel aastatel on mitmed Lääne-Euroopa riigid, kaasa arvatud
Saksamaa Liitvabariik, Suurbritannia, Holland, Prantsusmaa, Itaalia ja Šveits, võtnud vastu uued
seadused, mis muudavad radikaalselt traditsioonilisi põlvnemise tuvastamise seadusi ning
kehtestab peaaegu täieliku võrdsuse seaduslike ja väljaspool seaduslikku abielu sündinud laste
vahel". Samuti märgitakse, et "mitme rahvusvahelise institutsiooni töös ilmneb … soov lõpetada
diskrimineerimine ja tühistada kõik ebavõrdsused sünni alusel". Belgia enda puhul rõhutab
seletuskiri, et Belgia kodanike kohtlemise erinevus, mis sõltub sellest, kas nad põlvnevad abielus
olevatest või vallalistest isikutest, tähendab "skandaalset erandit" põhimõttest, mille kohaselt kõik
on võrdsed seaduse ees (konstitutsiooni artikkel 6). Lisatakse, et "juristid ja avalik arvamus on üha
kindlamad selles, et tuleb lõpetada (väljaspool seaduslikku abielu sündinud) laste
diskrimineerimine".
42Valitsus väidab lõpuks, et põhimõtte "mater semper certa est" kasutuselevõtmisega peaks
kaasnema isast põlvnemise tuvastamise sätete reform, nii nagu seda kaalutleti 1978. aasta
eelnõus; vastasel korral suureneksid märkimisväärselt ning ühepoolselt vallaliste emade
kohustused. Seetõttu on valitsuse ees laiaulatuslik probleem ning iga poolik otsus oleks siin ohtlik.
Kohus piirdub märkimisega, et ta peab langetama otsuse üksnes teatud "väljaspool seaduslikku
abielu sündinud" laste põlvnemise tuvastamise aspektide kohta Belgia õiguses. See ei välista, et
kohtuotsus, millega tuvastatakse nendest aspektidest mõne puhul konventsiooni rikkumine, ei
võiks pidada soovitavaks või vajalikuks reformida seadust teisteski küsimustes, mida ei ole
esitatud käesolevas menetluses läbivaatamiseks. Vastustava riigi ja üksnes vastustava riigi
ülesanne on võtta meetmeid, mida ta peab kohaseks siseriikliku õiguse kooskõla ja järjepidevuse
tagamiseks.
43Seetõttu puudub kõnealusel vahetegemisel objektiivne ja põhjendatud õigustus ning Alexandra
Marckxi põlvnemise tuvastamise viis rikkus mõlema kaebaja suhtes artiklit 14 koostoimes artikliga
44Belgia seaduse järgi on "seaduslik" laps alates tema sünnimomendist täielikult lülitatud oma
mõlema vanema perekonda, samal ajal kui omakstunnistatud ja isegi lapsendatud "väljaspool
seaduslikku abielu sündinud" laps jääb oma vanemate perekondadele põhimõtteliselt võõraks (vt
punkt 16). Tegelikult võimaldab seadusandlus mõningaid erandeid – ning viimase aja
pretsedendiõigus kaldub seda veel täiendama –, kuid eitab väljaspool seaduslikku abielu sündinud
lapse õigust oma ema või isa sugulaste pärandile (tsiviilseadustiku artikkel 756 in fine); see ei
kehtesta sõnaselgelt tema ja nende sugulaste vastastikust ülalpidamise kohustust ning annab
pigem tema eestkostjale kui neile sugulastele õiguse anda vajaduse korral nõusolek tema
abiellumiseks (artikkel 159 võrrelduna artikliga 150) jne.
Sellest ilmneb, et teatud küsimustes ei olnud Alexandral kunagi õiguslikku suhet oma ema
perekonnaga, näiteks emapoolse vanaema proua Victorine Libot'ga, kes suri augustis 1974, või
oma tädi proua Blanche Marckxiga (vt punkt 12).
Kaebajad leiavad, et selline olukord on vastuolus konventsiooni artikliga 8 nii juhul, kui käsitleda
artiklit eraldi, kui ka juhul, kui käsitleda artiklit 8 koostoimes artikliga 14. Valitsus vaidlustas selle.
Komisjon omalt poolt leiab, et Alexandra suhtes on rikutud artikli 8 nõudeid nii eraldi käsitletuna kui
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_9.html (6 of 28) [11/05/2001 08:57:58] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
ka koostoimess artikliga 14 ning Paula Marckxi suhtes on rikutud artiklit 14 koostoimes artikliga 8.
1Konventsiooni artikli 8 väidetava rikkumise kohta, eraldi käsitletuna
45Kohtu arvates sisaldab "perekonnaelu" artikli 8 tähenduses sidemeid vähemalt lähedaste
sugulaste vahel, näiteks vanavanemate ja lastelaste vahel, kuna need sugulased võivad
perekonnaelus olla olulisel kohal.
Niiviisi mõistetav perekonnaelu "austamine" paneb riigile kohustuse tegutseda viisil, mis võimaldab
neil sidemetel normaalselt areneda (vt mutatis mutandis punkt 31). Vallalise ema ja tema
omakstunnistatud lapse perekonnaelu areng võib olla takistatud, kui laps ei muutu ema
perekonnaliikmeks ning kui põlvnemise tuvastamise tulemused kehtivad üksnes nende kahe
kohta.
46Valitsus esitas vastuväite, et Alexandra vanavanemad ei ole käesoleva asja poolteks ning
pealegi ei ole Kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et Alexandra ja tema vanavanemate vahel
oleks käesoleval ajal või minevikus olnud tegelikke suhteid, mille normaalset avaldumist Belgia
õigus takistas.
Kohus ei nõustu sellega. Tõsiasi, et proua Victorine Libot ei pöördunud Komisjoni poole, ei takista
kaebajaid mitte kuidagi iseseisvalt väitmast, et üks neist on teise perekonnast välistatud. Miski ei
tõenda, et Alexandra ja tema vanaema vahel puudus enne viimase surma tegelik suhe; peale selle
eeldab asja arutamisel saadud info, et ilmselt on Alexandral sellised suhted ka ühe tädiga.
47Seetõttu on mõlema kaebaja suhtes rikutud artiklit 8 eraldi käsitletuna.
2Konventsiooni artikli 14 väidetava rikkumise kohta, käsitletuna koostoimes artikliga 8
48Kohtul tuleb veel otsustada, kas Alexandra perekonnasuhete õigusliku ulatusega seoses oli
üks või olid mõlemad kaebajad artikli 14 koostoimes artikliga 8 rikkumise tõttu diskrimineerimise
ohvrid. Üks "väljaspool seaduslikku abielu sündinud" ja "seadusliku" lapse kohtlemise erinevusi
selles valdkonnas puudutab pärimisõigust seadusjärgsel pärimisel (tsiviilseadustiku artikkel 756 in
fine); Kohtu seisukoht on esitatud punktides 56–59. Teiste erinevuste kohta ei too valitsus esile
muid argumente peale nende, millele ta tugineb seoses põlvnemise tuvastamise viisiga (vt punktid
39–42). Kohus ei leia käsitletud kohtlemise erinevusele ühtegi objektiivset ja põhjendatud
õigustust. Mööndavasti võib "seaduslike" perekondade "rahu" olla mõnikord häiritud, kui
"väljaspool seaduslikku abielu sündinud" laps loetakse seaduse järgi tema ema perekonda
kuuluvaks abielus sündinud lapsega samal alusel, kuid see ei ole motiiv, mis õigustaks esimesena
nimetatud lapse põhiõigustest ilmajätmist. Kohus osutab mutatis mutandis käesoleva kohtuotsuse
punktides 40 ja 41 esitatud põhjendustele.
Seetõttu on väidetud vahetegemise tõttu mõlema kaebaja suhtes rikutud artiklit 14 koostoimes
artikliga 8.
49Tsiviilseadustik piirab mitmeti "väljaspool seaduslikku abielu sündinud" lapse ja tema vallalise
ema õigusi nii seadusjärgsel pärimisel kui ka seoses vara suhtes korralduste inter vivos või
testamendi tegemisega (vt punktid 17 ja 18).
Kuni tema omakstunnistamiseni 29. oktoobril 1973. aastal, seega tema neljateistkümnendal
elupäeval, ei olnud Alexandral artikli 756 järgi õigust pärida seaduse järgi oma ema vara. Sellel
kuupäeval ei omandanud ta oma ema eeldatava pärija (héritère présomptive), vaid üksnes
"erakorralise pärija" (successeur irrégulier) staatuse (artiklid 756–758, 760 ja 773). Alles Alexandra
lapsendamine 30. oktoobril 1974. aastal andis talle Paula Marckxi vara suhtes "seadusliku" lapse
õigused (artikkel 365). Peale selle ei ole Alexandral kunagi olnud õigust pärida seaduse järgi oma
ema perekonnaliikmete vara (artiklid 756 ja 365).
Tema omakstunnistamise ja lapsendamise vahelise aja jooksul ei oleks Alexandra oma ema
korraldusega inter vivos või testamendiga võinud saada rohkem, kui tal oli õigus saada
seadusjärgset pärimist reguleerivate sätete alusel tsiviilseadustikus (artikkel 908). Tema
õigusvõime selline piiramine, samuti Paula Marckxi õigusvõime piiramine oma varanduse
käsutamisel leidis aset üksnes ajavahemikus 1973. aasta 29. oktoobrist kuni 1974. aasta 30.
oktoobrini.
Teiselt poolt annab Belgia tsiviilseadustik "seaduslikule" lapsele juba tema sünni, isegi eostamise
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_9.html (7 of 28) [11/05/2001 08:57:58] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
momendist peale kõik pärimisõigused, mida ta Alexandra puhul eitas ja eitab; seadustik ei piira
abielus olevate naiste võimet käsutada oma vara nii, nagu ta teeb seda Paula Marckxi puhul.
Kaebajate arvates on see regulatsioon vastuolus konventsiooni artikliga 8 nii eraldi käsitletuna kui
ka koostoimes artikliga 14 ning Paula Marckxi suhtes ka protokolli nr 1 artikliga 1 nii eraldi
käsitletuna kui ka koostoimes artikliga 14. Valitsus vaidlustas selle. Komisjon omalt poolt leiab, et
Paula Marckxi suhtes on rikutud üksnes artiklit 14 käsitletuna koostoimes protokolli nr 1 artikliga 1.
1Pärimisõiguse kohta, millele tugines Alexandra
50Teise kaebaja puhul on Kohus võtnud seisukoha üksnes konventsiooni artikli 8 alusel nii eraldi
käsitletuna kui ka koostoimes artikliga 14. Tegelikult välistab Kohus protokolli nr 1 artikli 1: Kohus
märgib nagu Komisjon ja valitsuski, et see artikkel käsitleb vaid igaühe õigust oma omandit
segamatult kasutada ning on kohaldatav üksnes isiku olemasolevale omandile ega taga õigust
omandada vara kas seadusjärgse pärimise või vabatahtliku korralduse alusel. Peale selle ei tugine
kaebajad Alexandra nõuete kinnituseks sellele sättele. Kuna protokolli artikkel 1 ei ole kohaldatav,
ei saa sellega ühendada praegu käsitletud punktis artiklit 14.
51Kaebajad leiavad, et nende nõutavad pärimisõigused moodustavad osa perekonna õigustest
ning kuuluvad seetõttu artikli 8 alla. Valitsus vaidlustas selle põhjenduse. Ka Komisjoni enamus ei
nõustu kaebajatega, kuid nagu osutas Komisjoni esindaja asja arutamisel, leiab kuueliikmeline
vähemus, et laste ja vanemate ning vanavanemate ja lastelaste vastastikune pärimisõigus on
perekonnaeluga nii tihedalt seotud, et see kuulub artikli 8 valdkonda.
52Kohus jagab vähemuse seisukohta. Lähedaste sugulaste vahelised seadusjärgse pärimise
küsimused – ja korralduse tegemise küsimus – on perekonnaeluga tihedalt seotud. Perekonnaelu
ei sisalda üksnes sotsiaalseid, moraalseid või kultuurilisi suhteid, näiteks laste hariduse
valdkonnas; see haarab endasse ka materiaalsed huvid, nagu on muu hulgas tõestanud
ülalpidamiskohustuse ja pärandi sundosa kehtestamine (réserve héréditaire) enamiku
liikmesriikide siseriiklikus õigussüsteemis. Kuigi pärimisõigust teostatakse harilikult alles vara
omaniku surmast peale, see on alates ajast, mil perekonnaelus toimuvad muutused või see isegi
lõpeb, ei tähenda see, et neid õigusi käsitlevad küsimused ei või esile kerkida enne surma:
võidakse korraldada vara jagamist ja tegelikult tehakse seda testamendi või tulevase pärandi
arvelt antava kingituse (avance d'hoirie) kaudu kaunis tihti; järelikult on see üks perekonnaelu
element, mida ei või jätta arvestamata.
53Sellest hoolimata ei kehtesta artikkel 8, et lapsel on õigus teatud osale oma vanemate või isegi
teiste lähedaste sugulaste varast: konventsiooni artikkel 8 jätab põhimõtteliselt lepinguosalise riigi
valida, seda ka pärimisõiguse asjades, vahendid, mis lubavad igaühel elada normaalset
perekonnaelu (vt punkt 31), ning sellise õiguse omamine ei ole normaalseks perekonnaeluks
hädavajalik. Seetõttu ei ole Belgia tsiviilseadustiku kehtestatud piirangud Alexandra Marckxi
seadusjärgsele pärimisõigusele iseenesest konventsiooniga vastuolus, juhul kui käsitleda
piiranguid sõltumatult nende aluseks olevast põhjusest. Sama põhjendus on kohaldatav ka
vabatahtlikule korraldusele.
54Teiselt poolt tõstatab nendes kahes punktis "väljaspool seaduslikku abielu sündinud" ja
"seadusliku" lapse eristamine küsimuse artiklite 14 ja 8 alusel, kui neid käsitletakse koostoimes.
55Kuni lapsendamiseni (30. oktoober 1974. a) oli Alexandral üksnes Paula Marckxilt pärandi
vastuvõtmise võime (vt punkt 49), mis oli märkimisväärselt väiksem, kui oleks olnud abielu kestel
sündinud lapsel. Kohus leiab, et sellisel kohtlemiserinevusel, mille toetuseks valitsus ei esitanud
ühtegi eriargumenti, puudub objektiivne ja mõistlik õigustus; Kohus osutab mutatis mutandis
punktidele 40 ja 41.
Valitsus väitis siiski, et teisel kaebajal olid esimese kaebaja suhtes alates 30. oktoobrist 1974
"seadusliku" lapse pärimisõigused; seetõttu leiab valitsus, et varasema perioodi käsitlemine on
üleliigne.
Selle argumendi tuum on enam-vähem sama, mis osa esialgsest kaitseväitest, mis on juba
arvestamata jäetud (vt punktid 26 ja 27). Peale selle leiab Kohus ühiselt Komisjoniga, et vajadus
kasutada lapsendamist selleks, et kõrvaldada nimetatud kohtlemiserinevus, tähendab iseenesest
diskrimineerimist. Nagu kaebajad rõhutasid, on käesolevas asjas selleks kasutatud menetlus üks
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_9.html (8 of 28) [11/05/2001 08:57:58] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
nendest, mida kasutatakse tavaliselt isikute ja teiste isikute laste vahel seadusliku sideme
kehtestamiseks; kohustades praktikas vallalist ema kasutama sellist menetlust, juhul kui ta soovib
parandada oma lapse olukorda pärimisõiguses, tähendab veresideme tähele panemata jätmist ja
lapsendamise kasutamist muudeks eesmärkideks. Peale selle on järgitav menetlus mõnevõrra
pikk ja keeruline. Ning laps on jäetud täiesti sõltuvaks oma vanemate initsiatiivist, tal ei ole
võimalik pöörduda kohtusse enda lapsendamiseks.
56Erinevalt "seaduslikust" lapsest ei olnud Alexandral enne ega ole pärast 1974. aasta 30.
oktoobrit õigust pärida Paula Marckxi perekonnaliikmete vara (vt punkt 49). Kohus ei leia ka sellele
ühtegi objektiivset ega mõistlikku õigustust.
Valitsuse esildise kohaselt on põhjus, miks lapsendamine põhimõtteliselt ei anna lapsendatule
lapsendaja sugulaste suhtes pärimisõigust, see, et sugulased ei pruugi lapsendamist heaks kiita.
Kohus ei pea seda küsimust käesolevas menetluses otsustama, kuna ta loeb diskrimineerivaks
ema vajaduse lapsendada oma laps (vt punkt 55).
57Teise kaebaja nõutud pärimisõiguste kogusumma osas märgib Kohus, et senatile 15.
veebruaril 1978. a esitatud eelnõu (vt punkt 21) toetab võrdsuse põhimõtte nimel "pärimisasjadele
iseloomuliku paljude väljaspool seaduslikku abielu sündinud laste alama staatuse tühistamist"
võrreldes abielu kestel sündinud lastega.
58Valitsus väidab samuti mõistvat, et "väljaspool seaduslikku abielu sündinud" lapse
pärimisõiguste suurenemist loetakse hädavajalikuks; valitsuse arvates tuleb siiski reform viia ellu
seadusandlusega ja ilma tagasiulatuva mõjuta. Valitsuse argumendid on järgmised: kui Kohus
leiab, et Belgia seaduses on teatud normid konventsiooniga vastuolus, tähendab see, et need
normid on olnud konventsiooniga vastuolus alates selle jõustumisest Belgia suhtes (14. juuni
1955); ainuke võimalus sellise järelduse vältimiseks on tunnistada, et konventsiooni nõuded on
vahepeal karmistunud, ning näidata muutuste täpne kuupäev; vastasel korral osutuksid
kohtuotsuse tulemusel hilisemad pärandvara jagamised õigusvastaseks ja kohtus vaidlustatavaks,
kuna Belgia seaduses on sellega seoses võimaliku kaht liiki hagi aegumistähtaeg kolmkümmend
aastat.
Kohus ei ole kohustatud läbi vaatama vaidlustatud õigusakti sätteid in abstracto; Kohus kontrollib,
kas nende kohaldamine Paula ja Alexandra Marckxi suhtes vastab konventsioonile (vt punkt 27).
Mööndavasti on vältimatu, et kohtuotsuse mõju ületab käesoleva kohtuasja piire, eriti seetõttu, et
tuvastatud rikkumine tuleneb vaidlustatud sätetest otse, mitte aga individuaalsetest
rakendusmeetmetest; kuid otsus ise ei saa neid sätteid tühistada või kehtetuks tunnistada:
kohtuotsus on deklaratiivne ning jätab riigi valida talle artikliga 53 pandud kohustuse täitmiseks
siseriiklikus õigussüsteemis kasutatavad vahendid.
Sellest hoolimata on õige, et valitsusel on ilmne huvi teada käesoleva kohtuotsuse ajalist mõju.
Selles küsimuses tuleb usaldada kaht õiguse põhiprintsiipi, mida hiljuti tuletas meelde Euroopa
Ühenduste Kohus: "iga kohtuotsuse praktilised tagajärjed tuleb hoolikalt arvesse võtta", kuid
"sellest kohtuotsusest tulenevate võimalike tagasilöökide tõttu mineviku suhtes ei või minna
seaduse objektiivsuse vähendamiseni ja selle tulevase kohaldamise kahjustamiseni" (8. aprill
märkus 4
1976a, Defrenne v. Sabena, Reports
1976, lk 480). Euroopa Inimõiguste Kohus
tõlgendab konventsiooni seoses käesoleva aja tingimustega, kuid ta on teadlik, et "väljaspool
seaduslikku abielu sündinud" ja "seaduslike" laste kohtlemise erinevus, näiteks pärimisõiguse
asjades, oli paljudes liikmesriikides aastaid lubatud ja tavaline (vt mutatis mutandis punkt 41).
Areng võrdsuse suunas on olnud aeglane ning selle arengu kiirendamiseks konventsioonile
tuginemist hakati kaalutlema ilmselt alles üsna hilises järgus. Veel 22. detsembril 1967. a lükkas
Komisjon artikli 27 lõike 2 alusel tagasi – ja lükkas tagasi de plano (oma töökorra reegli 45 lõike 3
punkt a) – teise kaebuse (nr 2775/67), milles vaidlustati Belgia tsiviilseadustiku artiklid 757 ja 908;
Komisjon ei olnud kuni 1974. aastani selle küsimusega uuesti kokku puutunud (Paula ja Alexandra
Marckxi kaebus nr 6833/74). Kõiki asjaolusid arvesse võttes vabastab õiguskindluse printsiip, mis
tingimata on loomupäraselt omane konventsiooni õigusele ja Ühenduse õigusele, Belgia riigi
käesoleva kohtuotsuse kuulutamisele eelnenud õigustoimingute või sündmuste taaskäsitlemisest.
Analoogiline lahendus on leitud põhiseaduslikkuse järelevalve kohut omavates lepinguosalistes
riikides: nende avalik õigus piirab tagasiulatuvat jõudu selle kohtu tehtud otsuste puhul, millega
tühistatakse õigusakt.
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_9.html (9 of 28) [11/05/2001 08:57:58] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
59Kokkuvõtteks, Alexandra Marckx oli artikli 14, käsitletuna koostoimes artikliga 8, rikkumise
ohver nii oma emalt vara saamise võime piiramise kui ka emapoolsete lähedaste sugulaste vara
suhtes seadusjärgse pärimisõiguse puudumise tõttu.
2Pärimisõiguse kohta, millele tugines Paula Marckx
6029. oktoobrist 1973. a (lapse omaks tunnistamine) kuni 30. oktoobrini 1974. a (lapsendamine)
oli esimesel kaebajal oma tütre kasuks varaliste korralduste tegemisel üksnes piiratud õigusvõime.
Selle olukorra peale kaebamisel tugineb ta konventsiooni artiklile 8 ja protokolli nr 1 artiklile 1,
kumbki eraldi käsitletuna või koostoimes artikliga 14.
a) Konventsiooni artikli 8 väidetava rikkumise kohta, käsitletuna eraldi ja koostoimes artikliga 14
61Nagu Kohus juba märkis, on konventsiooni artikkel 8 praegu käsitletava punkti puhul oluline (vt
punktid 51 ja 52). Artikkel 8 ei taga emale siiski täielikku vabadust kinkida või pärandada vara oma
lapsele: põhimõtteliselt on lepinguosalise riigi valida vahendid, mis lubavad igaühel elada
normaalset perekonnaelu (vt punkt 31), ja selline vabadus ei ole normaalseks perekonnaeluks
hädavajalik. Järelikult ei ole piirangud, mille peale Paula Marckx kaebab, iseenesest
konventsiooniga vastuolus, seda juhul, kui käsitleda piiranguid sõltumatult nende aluseks olevast
põhjusest.
62Teiselt poolt tõstatab selles valdkonnas vahetegemine vallaliste ja abielus olevate emade
vahel probleeme. Valitsus ei too esile ühtegi eriargumenti, mis toetaks seda vahetegemist, ning
osutades mutatis mutandis punktidele 40 ja 41, puudub Kohtu arvates eristamiseks objektiivne ja
mõistlik õigustus; seetõttu on see vastuolus artikliga 14, käsitletuna koostoimes artikliga 8.
b) Protokolli nr 1 artikli 1 väidetava rikkumise kohta, käsitletuna nii eraldi kui ka koostoimes konventsiooni artikliga 14
63Protokolli nr 1 artikkel 1 on järgmine:
"Igal füüsilisel või juriidilisel isikul on õigus oma omandit segamatult kasutada. Kelleltki ei või võtta
tema omandit muidu, kui üldistes huvides ja seaduses ettenähtud tingimustel ning rahvusvahelise
õiguse üldpõhimõtteid järgides.
Eelnenud sätted ei piira siiski mingil viisil riigi õigust vajadusel kehtestada seadusi vara üldistes
huvides kasutamise kontrollimiseks või maksude, maksete või trahvide tasumise tagamiseks."
Kaebajate esildise kohaselt kuuluvad Paula Marckxi nõutavad pärimisõigused inter alia selle sätte
piiridesse. Komisjon oli samal arvamusel, kuid valitsus vaidlustas selle.
Kohus ühineb Komisjoni arvamusega. Tunnustades, et igaühel on õigus oma omandit segamatult
käsutada, tagab artikkel 1 põhiliselt õiguse omandile. See nähtub selgelt sõnadest "omand" ja
"vara kasutamine" (inglise keeles "possessions", "use of property"; prantsuse keeles "biens",
märkus 5
"propriété", "usage des biens"); travaux préparatoires
omalt poolt kinnitab seda
ühemõtteliselt: protokolli teksti koostajad kasutavad pidevalt sõnu "omandiõigus" või "õigus
omandile", et kirjeldada artikli 1 eelkäijateks olnud eelnõude sisu. Tõepoolest, õigus käsutada oma
vara on omandiõiguse üks traditsioonilisi ja fundamentaalseid aspekte (vrd 7. detsembri 1976.
aasta Handyside'i kohtuotsus. – Seeria A, nr 24, lk 29, punkt 62).
64Sellest hoolimata annab artikli 1 teine lõik lepinguosalisele riigile õiguse "kehtestada vajadusel
seadusi vara üldistes huvides kasutamise kontrollimiseks". Seega määrab see lõige lepinguosalise
riigi ainuotsustajaks sellise seaduse "vajaduse" üle (eespool nimetatud Handyside'i kohtuotsus,
ibid). Mis puutub "üldisesse huvisse", siis see võib teatud juhtudel olla ajendiks seadusandlusele
"vara käsutamise kontrollimiseks" inter vivos korralduste või testamendi tegemise valdkonnas.
Järelikult ei ole piirang, mille peale esimene kaebaja kaebab, iseenesest vastuolus protokolliga nr
Kohus leiab samamoodi nagu Komisjongi, et see vahetegemine, mille toetuseks valitsus ei
esitanud ühtegi eriargumenti, on diskrimineeriv. Seoses konventsiooni artikliga 14 ei leia Kohus,
millisele "üldisele huvile" või objektiivsele ja mõistlikule õigustusele saab riik tugineda, kui ta piirab
vallalise ema õigust teha oma lapse kasuks kingitusi või määrata annakuid, samal ajal kui abielus
olevale emale sellised piirangud ei kehti. Muus osas osutab Kohus mutatis mutandis punktidele 40
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_9.html (10 of 28) [11/05/2001 08:57:58] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
ja 41.
Järelikult rikuti selles punktis Paula Marckxi suhtes konventsiooni artiklit 14 käsitletuna koostoimes
protokolli nr 1 artikliga 1.
66Kaebajad väidavad, et õigusakt, mille peale nad kaebavad, teotab nende inimväärikust; nad
väidavad, et see võimaldab neid artikli 3 mõtte järgi "alandavalt kohelda". Valitsus vaidlustab selle.
Komisjon omalt poolt ei leidnud, et kohtuasi tuleks ka selle artikli alusel läbi vaadata.
Kohtu hinnangul ei tähenda vaadeldavad õigusnormid artikli 3 piiridesse kuuluvat alandavat
kohtlemist, kuigi need õigusnormid sisaldavad võib-olla aspekte, mis võivad kaebajatele tunduda
alandavad.
67Komisjon arvas oma 10. detsembri 1977. aasta ettekandes, et artikkel 12, mis käsitleb "õigust
abielluda ja luua perekond", ei ole käesolevas asjas oluline.
Teiselt poolt on kaebajad arvamusel, et Belgia tsiviilseadustik ei austa Paula Marckxi õigust jääda
vallaliseks, mis nende väitel on omane artiklis 12 sisalduvale garantiile. Kaebajate väitel peab ema
Alexandrale "seadusliku" lapse staatuse andmiseks ta "seadustama", järelikult abielluma. Kohus
märgib, et ei ole seaduslikke takistusi, mis ei võimaldaks esimesel kaebajal teostada oma
vabadust abielluda või jääda vallaliseks; järelikult ei ole Kohtul vaja kindlaks teha, kas
konventsioonis nähakse ette õigus jääda vallaliseks.
Tõsiasi, et seaduse alusel ei ole "väljaspool seaduslikku abielu sündinud" laste vanematel
abielupaaridega samu õigusi, tähendab kaebajate arvates ka artikli 12 rikkumist; seega
tõlgendavad nad artiklit 12 nii, et abieluga kaasnevad õiguslikud tagajärjed peavad olema
kohaldatavad ka olukordades, mis on teatud aspektis võrreldavad abieluga. Kohus ei saa seda
põhjendust aktsepteerida; Kohus leiab koos Komisjoniga, et käsitletav küsimus ei kuulu artikli 12
reguleerimisalasse.
Seetõttu ei ole artiklit 12 rikutud.
märkus 6
68Asja arutamisel 24. oktoobril 1978. aastal palus proua Van Look
Kohtul määrata
konventsiooni artikli 50 alusel kummalegi kaebajale moraalse kahju hüvitamiseks üks Belgia frank.
Valitsus ei väljendanud selles küsimuses mingit seisukohta.
Kohus loeb, et see küsimus on otsustamiseks küps (kohtureglemendi punkti 50.3 esimene lause,
tõlgendatuna koostoimes punktiga 48.3). Kohtuasja erilisi asjaolusid arvestades leiab Kohus, et
Paula ja Alexandra Marckxi kasuks ei ole vaja määrata muud õiglast hüvitust kui see, mis tuleneb
nende õiguste mitme rikkumise kindlakstegemisest.
1) leiab neljateistkümne poolthäälega ühe vastu, et kaebajad võivad väita "ohvriks" olemist konventsiooni artikli 25 tähenduses;
2) leiab kümne poolthäälega viie vastu, et Paula Marckxi suhtes on rikutud konventsiooni artiklit 8 eraldi käsitletuna;
3) leiab üheteistkümne poolthäälega nelja vastu, et selle kaebaja suhtes on rikutud ka
4) leiab kaheteistkümne poolthäälega kolme vastu, et Alexandra Marckxi suhtes on rikutud konventsiooni artiklit 8 eraldi käsitletuna;
5) leiab kolmeteistkümne poolthäälega kahe vastu, et selle kaebaja suhtes on rikutud ka http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_9.html (11 of 28) [11/05/2001 08:57:58] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
6) leiab kaheteistkümne poolthäälega kolme vastu, et mõlema kaebaja suhtes on rikutud konventsiooni artiklit 8 eraldi käsitletuna;
7) leiab kolmeteistkümne poolthäälega kahe vastu, et mõlema kaebaja suhtes on rikutud
8) leiab ühehäälselt, et Alexandra Marckxi nõuete suhtes ei ole protokolli nr 1 artikkel 1 kohaldatav;
9) leiab ühehäälselt, et selle kaebaja suhtes ei ole rikutud konventsiooni artiklit 8 eraldi käsitletuna;
10) leiab kolmeteistkümne poolthäälega kahe vastu, et sama kaebaja suhtes on rikutud
11) leiab ühehäälselt, et Paula Marckxi suhtes ei rikutud konventsiooni artiklit 8 eraldi käsitletuna;
12) leiab kolmeteistkümne poolthäälega kahe vastu, et selle kaebaja suhtes on rikutud
13) leiab kümne poolthäälega viie vastu, et Paula Marckxi nõuete suhtes on protokolli nr 1 artikkel 1 kohaldatav;
14) leiab üheksa poolthäälega kuue vastu, et sama kaebaja suhtes ei rikutud seda artiklit eraldi käsitletuna;
15) leiab kümne poolthäälega viie vastu, et selle kaebaja suhtes rikuti konventsiooni artiklit 14 käsitletuna koostoimes protokolli nr 1 artikliga 1;
16) leiab ühehäälselt, et käesolevas asjas ei ole rikutud ei konventsiooni artiklit 3 ega artiklit 12;
17) leiab üheksa poolthäälega kuue vastu, et eelnevad otsustused tähendavad iseenesest õiglast hüvitust konventsiooni artikli 50 eesmärgil.
Koostatud prantsuse ja inglise keeles, kusjuures autentne on prantsuskeelne tekst, Inimõiguste
majas Strasbourgis kolmeteistkümnendal juunil tuhande üheksasaja seitsmekümne üheksandal
aastal.
Presidendi nimel
Gérard WIARDA
Marc-André EISSEN
Asepresident
Kohtusekretär
Vastavalt konventsiooni artikli 51 lõikele 2 ja kohtureglemendi punktile 50.2 on käesolevale
kohtuotsusele lisatud järgmised eriarvamused:
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_9.html (12 of 28) [11/05/2001 08:57:58] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
Peale selle teatavad Balladore Pallieri, Zekia, Pedersen, Ganshof van der Meersch, Evrigenis ja
Lagergren Kohtu enamuse arvamusega mittenõustumisest kohtuotsuse resolutiivosa punkti 14
osas (kohtureglemendi punkt 50.2 in fine); nad leiavad, et Paula Marckxi suhtes on rikutud
protokolli nr 1 artiklit 1 eraldi käsitletuna.
G. W.
M.-A. E.
KOHTUNIKE BALLADORE PALLIERI, PEDERSENI, GANSHOF VAN DER MEERSCHI,
Me kuulume nende Kohtu liikmete hulka, kes hääletasid selle poolt, et on rikutud artiklit 8 eraldi ja
artiklit 14 käsitletuna koostoimes artikliga 8. Me kahetseme siiski, et ei saa nõustuda oma
kolleegide enamusega, kes jätsid rahuldamata kaebajate ühe Belgia frangi suuruse "moraalse
kahju" hüvitamise nõude põhjusel, et ei ole vaja määrata muud "õiglast hüvitust" kui see, mis
tuleneb neile konventsiooniga tagatud õiguste mitme rikkumise kindlakstegemisest Kohtu poolt.
Paula Marckx, kelle emaks olemist seadus ei tunnistanud, on talunud oma ema- ja
perekonnatunnete ning väärikuse teotamist, kuna tema sünnitatud laps muutus sünnihetkest
alates seadusliku lapsega võrreldes avaliku diskrimineerimise objektiks. Peale selle seisis proua
Marckx vastamisi valulise ja piinava valikuga: kas ta tunnistab tütre Alexandra omaks ja kahjustab
seega last, kuna siis on tema võime pärandada või kinkida vara oma tütrele piiratud (vt punkt 36),
või loobub seaduslikust sidemest oma tütrega. Nende asjaolude tõttu oleks õiglane ja õigustatud
ühe Belgia frangi suuruse summa määramine hüvituseks, mis erineb lihtsast otsusest Paula
Marckxi õiguste rikkumise kohta.
Seda enam, et Paula Marckx talus sellises olukorras valu, muret ja ängistust seni, kuni lõpuks
otsustas lapsendada iseenda lapse selleks, et nõrgendada lapse omakstunnistamise tulemusena
lapse suhtes kehtivat diskrimineerivat korda.
On õige, et Golderi kohtuasjas leidis Kohus, et kohtuotsuses kaebaja õiguste rikkumise
tuvastamine tähendab piisavat õiglast hüvitust (21. veebruari 1975. aasta kohtuotsus. – Seeria A,
nr 18, lk 23, punkt 46) – õiguslik järeldus, millega mõned allakirjutanud kohtunikud ei nõustu (vt 23.
novembri 1976. aasta Engeli ja teiste kohtuotsusele lisatud kohtunike Ganshof van der Meerschi ja
Evrigenise eriarvamus. – Seeria A, nr 22, lk 71). Olukord Golderi asjas erines Paula Marckxi
omast, isegi jättes kõrvale kannatanud poolte õiguste rikkumise konkreetsed erinevused: Golderi
asjas ei taotlenud kaebaja õiglast hüvitust ning Kohus tõstatas küsimuse omal algatusel (vt
eespool nimetatud 21. veebruari 1975. aasta kohtuotsus, ibid.).
Meie arvates ei ole põhjendatud üldise kohaldamise põhimõtte otsus, et Kohtu-poolne õiguste
rikkumise tuvastamine tähendab kannatanud poolele õiglast hüvitust; me leiame, et nii hinnang
selle kohta, mis võiks olla kannatanud poolele õiglane hüvitus, kui ka selle hüvituse vorm peavad
sõltuma iga asja konkreetsetest tehi- ja asjaoludest.
Käesolevas asjas säästis kaebaja vanus oluliste otsuste tegemise ajal Alexandrat valust, murest ja
ängistusest, mis kaasnevad tema õigusliku staatuse kindlaksmääramisega, ning mille tulemused
kehtivad tema suhtes tulevikus. Kuigi kogu raskus lasus tema emal, jäid Alexandra suhtes
kohaldatud diskrimineerimise tagajärjed püsima ka pärast tema lapsendamist; see kallutab meid
seisukoha poole, et on piisavalt põhjendatud määrata ka Alexandrale õiglane hüvitus – see on üks
Belgia frank – lisaks pelgalt põhimõttelisele otsusele, et on tuvastatud tema õiguste rikkumine.
Paula Marckxi ja ta tütre hüvitusnõue piirdus rangelt rahalise miinimumiga. Äärmine
tagasihoidlikkus on ajendatud nende väärikusest ja tagasihoidlikkusest mõjutatud ühisest soovist
mitte kasutada rahalise kasu saamiseks õnnetut olukorda, kuhu neid on asetanud nende suhtes
kehtinud õigussüsteem. Nad taotlesid sümboolset hüvitust, kuid selline moraalse kahju
heastamiseks makstav hüvitus peab olema isiklikku laadi, mis vastaks nende suhtes kohaldatud
seaduse toimele; Paula Marckxi ja tema tütre puhul tuleks lähtuda nende kantud kahjudest ja
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_9.html (13 of 28) [11/05/2001 08:57:58] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
huvist, et neid individuaalselt tunnistataks riigi tekitatud õigusliku olukorra ohvriks. Ei
konventsioonis ega ka rahvusvahelise õiguse põhimõtetes leidu norme, mis takistaksid selliste
asjaolude alusel määrata asjaomastele isikutele sobiv sümboolne hüvitus.
Kohtule esitati vastamiseks arvukalt küsimusi. Minu arvates on ema ja tütre kaebuse tuum selles,
kas on jäetud austamata nende era- ja perekonnaelu. Ma nõustun seisukohaga, et Paulal ja
Alexandral on õigus era- ja perekonnaelule, olenemata sellest, et selline elu ei tulene abielust ja
artiklis 12 mõeldud perekonna loomisest.
Selleks et näidata sõnale "perekond" artiklis 8 antud laiemat tähendust võrreldes sama termini
kasutamisega artiklis 12, tuleb minu arvates osutada artikli 8 alguses olevale sõnale "igaüks" ja
sellele, et artiklis 12 puudub igasugune mõte abiellumiskohustusest.
Belgia õigusliku olukorra puhul on selge, et Paula ja Alexandra suhtes ei saanud kohaldada
põhimõtet "mater semper certa est", ning selleks, et saavutada lapse ja ema suhete kas või
osaline lähenemine abielus oleva ema ja tema lapse suhetele, pidi ema tegema kaks sammu –
tunnistama lapse omaks ja ta lapsendama. Ebasoodne olukord, milles ema ja tütar käesolevas
asjas asusid, tuleneb sünnist väljaspool abielu. Minu arvates tähendab selline Paula ja Alexandra
era- ja perekonnaelu austamise erinev aste artikliga 14 keelatud diskrimineerimist. Järelikult on
käesoleval juhul mõlema kaebaja suhtes rikutud artiklit 8 ja artiklit 14.
Ma ei pea vastuvõetavaks artikli 8 sedavõrd laiendavat tõlgendust, et see hõlmaks ka õigust
pärida Paula vanemate või tema vendade ja õdede vara. Minu põhjenduste alus leidub artikli
sõnastuses: "õigus era- ja perekonnaelu ja kodu ning korrespondentsi saladuse austamisele",
millest ma ei suuda välja lugeda laiaulatuslikku pärimisõigust ega õigust pärida Paula vanemate ja
külgjoones sugulaste järgi.
Seda seisukohta kinnitab protokolli nr 1 artikkel 1, mis selgelt käsitleb vara ning "oma omandi
segamatut kasutamist".
Paljudes lepinguosalistes riikides on toimunud märkimisväärseid muudatusi perekonnaõiguse
valdkonnas ja huvi viia kas täielikult või osaliselt ellu ettepanekud, mis on konventsioonis
väljaspool abielu sündinud laste õigusliku staatuse kohta talletatud. Kuid käesolevas asjas
tõusetunud küsimustele tuleb vastata artikli 8 ja asjakohase Belgia seaduse tõlgendamise alusel.
Belgia seaduses on tähendatud lapse omakstunnistamise ja lapsendamise küsimustes abielus
oleva ema ja tema lapse ning vallalise ema ja tema lapse eristamist, ning arvestades artiklit 14 on
artikli 8 rikkumine ilmne.
Minu arvates ei ole rikutud konventsiooni artikleid 3 ja 12 ega protokolli nr 1 artiklit 1.
1Nagu kohtuotsuse resolutsioonist näha, peeti käesolevas asjas vajalikuks hääletada
seitsmeteistkümnes küsimuses. Nendest küsimustest seitsme puhul jäin ma vähemuse poole.
Oma osalises eriarvamuses olen ma need küsimused rühmitanud vastavalt vajadusele.
2Konventsiooni artikli 8 kohaldamine eraldi käsitletuna Alexandra Marckxi emast põlvnemise
tuvastamise viisi suhtes
Seda probleemi käsitlevad kohtuotsuse resolutsiooni punktid 2 ja 4. Nagu selgub kohtuotsuse
punktist 36, oli esimesele kaebajale Paula Marckxile, kes soovis tuvastada teise kaebaja, oma
tütre Alexandra põlvnemist, kättesaadav olnud menetlus lapse omakstunnistamiseks
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_9.html (14 of 28) [11/05/2001 08:57:58] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
silmatorkavalt lihtne. Menetlus oli tegelikult sedavõrd lihtne, et ma ei mõista, kuidas saaks selle
järgimise vajadus kujutada endast konventsiooni rikkumist esimese kaebaja suhtes.
Eraldi küsimus on asjaolu, et Belgia seaduse kohaselt on lapse omakstunnistamist kaaluval emal
ka alternatiiv. See puudutab ema ja lapse vahelisi rahalisi suhteid. Alternatiiv võib aga panna ema
kõhklema ning lõpptulemusena võib lapse omakstunnistamine ära jääda. Nagu on tähendatud
käesoleva eriarvamuse punktis 5, ei kuulu minu arvates perekonnaelu majanduslik külg artikli 8
reguleerimisalasse. Sellest tulenevalt ei pea ma ema ees seisvat alternatiivi probleemi, mida on
üksikasjalikult selgitatud kohtuotsuse punktis 36, praegu käsitletava küsimuse puhul oluliseks.
Seetõttu leian ma, et esimese kaebaja suhtes ei ole rikutud artiklit 8 eraldi käsitletuna.
Raske on mitte nõustuda Kohtu enamusega, kui see sedastab kohtuotsuse punktis 37, et
Alexandra jaoks ei olnud lihtne küsimus tuvastada Belgia seaduste kohaselt enda põlvnemist
emast. Selles osas ei ole määrav, et tegelikult tunnistas ema lapse omaks, kui laps oli ainult 13
päeva vana. Sellest hoolimata ei saa ma nõustuda enamusega, kelle arvates on rikutud artiklit 8
eraldi käsitletuna. Isegi kui Belgia õigus oleks tunnistanud lapse põlvnemist üksnes sünni fakti
alusel, oleks sellel Alexandra jaoks olnud üksnes piiratud väärtus, juhul kui ta ema ei oleks
vastupidiselt kohtuasja tehioludele soovinud kindlustada talle artikliga 8 kaitstavat perekonnaelu.
Tegelikult on iga ema otsustada, sõltuvalt sellest, kuidas ta oma lapsest hoolib, kas ta soovib oma
lapsega sellist perekonnaelu või mitte. Ükski õigusnorm ei saa tagada lapsele küllaldase
väärtusega perekonnaelu, kui ta ema ei soovi talle seda kindlustada. Ema võib isegi astuda
samme, mis tegelikult ja juriidiliselt lõpetavad tema ja lapse ühise perekonnaelu. Näiteks kui ta
astub samme, mis võimaldavad teistel inimestel tema last lapsendada. Artikli 8 alusel ei ole
ebaoluline, kas seadus kehtestab üksnes sünni fakti alusel sideme lapse ja tema vallalise ema
vahel või mitte. Ent kui kaaluda seda küsimust seoses eespool nimetatud ema võimalustega
vältida enda ja lapse vahelise perekonnaelu tekkimist ja jätkumist, tundub Belgia seaduse järgne
olukord üsna tähtsusetu. Üks eeltingimusi tuvastada selles valdkonnas konventsiooni rikkumist on
teatav olulisuse ja tõsiduse aste. Minu arvates viib see järeldusele, et ka teise kaebaja suhtes ei
ole rikutud artiklit 8 eraldi käsitletuna.
3Konventsiooni artikli 8 kohaldamine, käsitletuna koostoimes artikliga 14, Alexandra Marckxi
emast põlvnemise tuvastamise viisi suhtes
Seda probleemi käsitlevad kohtuotsuse resolutsiooni punktid 3 ja 5. Kohtu enamus leidis, et on
rikutud artikleid 8 ja 14 koos käsitletuna. Ma jagan seda seisukohta niivõrd, kui see puudutab
Paula Marckxi. Nagu juba eespool sedastatud, oli lapse omakstunnistamise menetlus tõepoolest
väga lihtne. Ainuke asjakohane punkt on see menetlus ja mitte lapse omakstunnistamisega
kaasnev rahaline külg. Minu arvates oli see menetlus nii lihtne, et ebasoodsast olukorrast, millesse
Paula Marckx oli asetatud võrreldes abielus olevate emadega, ei piisa praegu käsitletava artikli
rikkumise tuvastamiseks.
Teiselt poolt ühinesin ma Kohtu enamusega, leides, et Alexandra Marckxi suhtes on rikutud artiklit
14 käsitletuna koostoimes artikliga 8. Nagu juba eespool osutatud, leian ma, et artikkel 8 on
käesoleval juhul oluline, kuigi eraldi käsitletuna ei ole seda minu arvates rikutud. Kohtu
pretsedendiõiguse kohaselt tähendab see, et võib sedastada artikli 14 rikkumist koostoimes
artikliga 8. Võrreldes abielus olevate emade lastega on Alexandra selgelt madalamal positsioonil.
Sellel vahetegemisel puudub konventsiooni kohane piisav õigustus. Minu meelest on nimetatud
halvemus piisavalt tõsine, et tähendada rikkumist.
4Alexandra Marckxi perekonnasuhete õigusliku ulatuse kohta
Seda probleemi käsitlevad kohtuotsuse resolutsiooni punktid 6 ja 7. Mõlemas käsitletud punktis ei
nõustu ma Kohtu enamusega.
Teatavasti ei saa Belgias vallalise ema laps oma ema perekonnaliikmeks õiguslikult. Kuid
ütlematagi on selge, et võimalus selle perekonna perekonnaelus tegelikult osaleda on lapsel
olemas.
Ma ei leia konventsioonist ühtegi kohustust, mille kohaselt lepinguosaline riik peab kehtestama
eespool osutatud õigussuhte. Nagu on sedastatud kohtuotsuse punktis 31, eeldab artikkel 8
perekonna olemasolu. Käesoleval juhul ei ole tõendatud, et tegelikult oli Alexandra ja tema
vanaema, tädi või mõne teise emapoolse sugulase vahel perekonnaelu olemas. Kui see oleks nii
olnud, oleks väikesel Alexandral olnud artikli 8 alusel õigus selle perekonnaelu austamisele.
Olukord oleks sama, kui Alexandra oleks elanud koos abielupaariga, kellega ta ei ole
veresugulane. Ma ei leia kohustust kehtestada väljaspool abielu sündinud lapse ja tema ema
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_9.html (15 of 28) [11/05/2001 08:57:58] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
sugulaste suhete jaoks eri õigusnorme. Minu arvates oleks nende normide praktiline tähtsus
minimaalne erinevalt rahalisest küljest, mida käsitlen punktis 5.
5Pärimisõiguse kohta, millele kaebajad tuginevad
Seda probleemi käsitlevad kohtuotsuse resolutsiooni punktid 8–15. Punktides 10 ja 12 hääletasin
ma vähemuse poolt.
Konventsiooni artikli 8 ja protokolli nr 1 artikli 1 võrdlus näitab, et artikkel 8 ei käsitle kahe kaebaja
vahelise suhte rahalist külge. Seda kinnitab nende kahe sätte väljatöötamise ajalugu. Minu arvates
viib see järelduseni, et seoses Belgia pärimisõigust reguleerivate õigusnormidega, millele
tuginevad kaebajad, ei rikutud artiklit 8 eraldi käsitletuna ega ka artiklit 14 käsitletuna koostoimes
artikliga 8.
1Ma olen kohustatud nimetama käesolevat "eriarvamuseks" seetõttu, et kuigi ma hääletasin
märkus 7
mitmes punktis
Kohtu enamuse poolt, ei nõustunud ma enamusega kõigis nendes
punktides, mis on põhiküsimuse jaoks põhilised ja milles Kohus rahuldas kaebajate taotlused –
need on punktid, millest sõltuvad paljud teised punktid.
2Jättes kõrvale mõlema kaebaja väidetava "ohvri" staatuse Euroopa inimõiguste konventsiooni
artikli 25 tähenduses – küsimus, mida ma käsitlen käesoleva arvamuse postskriptumis – on
käesoleva asja põhiküsimustest peamine konventsiooni artikli 8 kohaldatavus või reguleerimisala –
selle kohaldatavus või üldse asjakohasus kaebajate endi või nende nimel esitatud kaebuste
suhtes. Teine põhiküsimus on konventsiooni protokolli nr 1 artikli 1 kohaldatavus. Need kaks
probleemi hõlmavad endas automaatselt konventsiooni artikli 14 kohaldatavuse küsimuse, mille
juurde ma tulen. Teiste sätete (konventsiooni artiklid 3, 12 ja 50) alusel esitatud nõuded sõltuvad
samadest või samalaadsetest põhiküsimustest või ei ole neid muidu otstarbekas eraldada – ja igal
juhul hääletas Kohus nende artiklite alusel kaebajate esitatud nõuete vastu – selle otsusega ma
ühinesin.
3Õigussätte kohaldatavuse küsimus – vaevalt peaks olema vaja nii öelda – erineb juriidiliselt
üsnagi küsimusest, kas konkreetsel üksikjuhul on seda sätet rikutud. Reguleerimisala ja
kohaldatavuse küsimused on rangelt ühed esmastest küsimustest. Säte (reegel, jagu, punkt,
märkus 8
artikkel) on kohaldatav igal juhul, vähemalt prima facie
, kui see käsitleb nõude või kaebuse
ainestiku klassi, kategooriat, astet, tüüpi või liiki nagu käesoleval juhul ja/või tegeleb sellise asjaga
seotud faktide, sündmuste või asjaoludega. Kui see nii ei ole – kui säte käsitleb midagi muud või ei
ole sellega hõlmatud – siis on see nõude või kaebuse jaoks tähtsusetu ning konventsiooni
võimaliku rikkumise küsimust ei tõusetu. Konkreetses asjas ei saa olla tegemist sellise sätte
rikkumisega, mis ei ole kõnealuses asjas kohaldatav, s.t mille reguleerimisala, kohaldamise
valdkond ei ole selle asjaga seotud.
4Samal ajal ei tähenda see, et asjaomane säte on kohaldatav (et õigustatult võib küsida, kas
antud asjas on seda sätet rikutud – küsimus, mida vastupidisel juhul ei ole üldse võimalik esitada),
mitte mingil juhul, et selline rikkumine on tegelikult aset leidnud. Seetõttu tuleb vastustav pool
õigeks mõista, kui a) punkt või artikkel, millele toetutakse, ei ole kohaldatav, ja b) kui see on
kohaldatav, kuid seda ei ole rikutud. Ainult siis, kui säte on kohaldatav ja seda on ka rikutud, võib
vastustava poole lugeda vastutavaks ja (seoses inimõiguste konventsiooniga) konventsiooni
rikkujaks.
5Eelnimetatud on elementaarsed standardeeldused, mida ei peaks konstateerima, sest igaüks
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_9.html (16 of 28) [11/05/2001 08:57:58] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
nõustub nendega põhimõtteliselt. Kuid põhimõte kaob kergesti silmist, kui soov saavutada teatavat
tulemust – ükskõik kui kiiduväärne see ka ei ole – ületab juriidilise südametunnistuse vaikse hääle.
Seetõttu tuleb neid eeldusi taas sedastada, sest nende olulisus käesolevas asjas on kõige
tähtsam aspekt; seetõttu ei piisa teksti või punkti ainestiku ja käesoleva nõude või kaebuse
ainestiku vahelisest kaugest või kunstlikust seosest selleks, et muuta esimesena nimetatu
kohaldatavaks viimasena nimetatu suhtes. Olulise tähtsusega on küsimus, kas need kaks
käsitlevad juriidilise mõiste sama klassi või kategooriat. Teatud piirides võib peaaegu kõike esitada
näiliselt mõne konkreetse asjaga ühendatuna või seotuna või kui samasse ideede valdkonda
kuuluvat – nagu tõendab käesolevas asjas tehtud katse (mille Kohus õigesti jättis rahuldamata)
märkus 9
väita inimõiguste konventsiooni artikli 3 rikkumist
ebamäärasus ei ole piisav.
6See on käesoleva asja võtmeküsimus, sest ühel või teisel viisil sõltub sellest enamik ülejäänud
küsimusi ning võib kindlalt väita, et eeldamata jaatavat vastust, oleks teisi küsimusi vaevalt
tõstatatud või loodetud nende positiivset lahendamist. Selle sätte asjakohane osa on järgmine:
"Artikkel 8
1Igaühel on õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu ja kodu ning korrespondentsi
saladust.
2Võimud ei sekku selle õiguse kasutamisse muidu …. " (Järgneb erandite loetelu, mis ei ole
märkus 10
käesolevas asjas oluline.
)
Kohus asus seisukohale, et selle artikli teine lõige ei ole käesolevas asjas oluline, kuna ei
väidetud, et ükski Belgia võimuorgan oleks astunud positiivseid või konkreetseid samme kaebajate
era- ja perekonnaellu jne "sekkumiseks". Süüdistus esitati tõepoolest Belgia seaduse vastu, mis
olevat kaebajate arvates puudulik, kuna see loob olukorra, mida on kirjeldatud joonealuses
märkus 11
märkuses nr 2
. Seetõttu tugines Kohus üksnes artikli 8 lõikele 1. Minu arvates on siiski ka
lõige 2 oluline – mitte seetõttu, et Belgia võimuorganid oleksid kaebajate ellu konkreetselt
sekkunud, vaid seepärast, et osutamine lõikes 2 sellisele (võimalikule) sekkumisele aitab artikli
tervikuna toimimiseks vajalikke piire kehtestades selgitada lõiget 1, näiteks kohaldatavust. Ma
pöördun selle punkti juurde hiljem tagasi – vt punkti 7 joonealune märkus nr 5.
7On küllalt selge (vähemalt mulle) – kogu taust, millega seoses Euroopa inimõiguste
konventsioon kavandati, kinnitab seda arvamust –, et artikli 8 peamine, kui mitte ainuke
kohaldamissfäär pidi olema see, mida ma kutsuksin isikute "kodu kaitseks". Isik ja tema perekond
ei pidanud enam taluma hommikul kell neli uksele prõmmimist; koju sissetungimist, läbiotsimist ja
küsitlemist; kirjavahetuse läbivaatamist, kinnipidamist ja konfiskeerimist; pealtkuulamisaparaatide
peitmist ("lutikad"); raadio ja telefoni kasutamise piiranguid; telefonikõnede pealtkuulamist või
katkestamist; selliseid sunnimeetmeid nagu elektri- või veevarustuse katkestamine; niisugust
jälestatavat asja nagu laste kohustust kanda ette oma vanemate tegevusest ja mõnikord isegi ühe
abikaasa kohustust kanda ette teise kohta – lühidalt kogu fašistliku ja kommunistliku inkvisiitorliku
praktika gamma, mida vähemalt Lääne-Euroopas ei ole tuntud ususallimatuse ja rõhumise
aegadest saadik, kuni (ideoloogia asendas religiooni) need kahe maailmasõja vahel ja sellele
järgnenud perioodil mitmes riigis valitsevaks muutusid. See, aga mitte siseriiklik perekonnasuhete
reguleerimine oli artikli 8 eesmärgiks, et vältida seda õudust, türanniat ja vaeva, ning et austataks
"era- ja perekonnaelu … kodu ja … korrespondentsi saladust" ja isikutele kindlustataks õigus
märkus 12
nautida sellist austust – mitte aga imikute õigusliku staatuse reguleerimiseks.
8Nüüd on ilmne, et käesolevas asjas esitatud kaebustel ei ole mingit seost eelmises punktis
kirjeldatud asjaoludega. Kaebajate suhtes ei ole kohaldatud ei kõnealust praktikat ega ela nad ka
õigusliku rezhiimi all, mille jaoks selline praktika on seaduslik ja mida võimud võivad iga hetk
märkus 13
kohaldada. Seega juba üksnes võimalus (võrdle hiljutist Klassi kohtuasja
), et võidaks
rakendada mõnda sellist meedet, näiteks telefonikõne pealtkuulamist, kirjavahetuse läbivaatust,
mõjutaks tegelikult (pärssivuse tõttu) kaebajate igapäevaelu. Kõnealune kaebus on üsna erinev
(mitte üksnes astme, vaid ka liigi poolest), kaebajad väidavad, et nad elasid õigusliku rezhiimi all,
mis ei tunnista väljaspool seaduslikku abielu sündinud järglase puhul ema ja lapse vahel
automaatset õigussuhet, mis on tingitud üksnes sünni faktist per se (kui vastand loomulikule
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_9.html (17 of 28) [11/05/2001 08:57:58] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
veresuhtele, mille olemasolu loomulikult täielikult tunnistatakse). Kaebuse osaks oli, et niisugune
olukord oli vallalise ema ja tema "vallaslapse" jaoks seaduslike vanemate ja nende järglastega
võrreldes mitmes suhtes ebasoodsam, isegi kui seda saab hiljem parandada (näiteks muuta
seadusega tunnistatavaks suhteks) kas emapoolsete lihtsate sammude astumisega või tehakse
seda lapse nimel Belgia seadusega niisugusteks juhtudeks ettenähtud eestkostesüsteemi kaudu.
Kas selline olukord toob endaga kaasa artikli 8 rikkumise (eeldades, et see säte on seda tüüpi
kaebuste puhul kohaldatav), on eraldi küsimus, mis ei ole praegu asjakohane. Kuid see viib mind
järgmise punktini.
9Üsna kindlalt võib väita, et kuigi sellise sätte nagu artikli 8 esmane ja võib-olla praegu ka ainuke
tegelik eesmärk on kirjeldatud punktis 7, eeldab selle sõnastus siiski laiemat kohaldatavust, et
hõlmata kõik olukorrad, kus puudub õiguse austamine, mis puudutab tegelikult mõisteklassi või
-kategooriat, mis hõlmab "era- ja perekonnaelu … kodu ja ... korrespondentsi saladuse" või mõne
neist, tingimusel (ja see on muidugi olulise tähtsusega), et neid mõistetakse vastavalt nende
sõnade harilikule tähendusele, mitte aga omakasupüüdliku tõlgenduse kohaselt, mis püüab
saavutada tulemust, mis peab tõlgendamisele järgnema, mitte aga seda inspireerima. Järelikult
peavad käesoleval juhul õigused, mille austamata jätmist väidetakse, kuuluma era- ja
perekonnaelu jms käsitlevate õigustega samasse juriidilisse kategooriasse. Nii see siiski ei ole.
10Minu arvates ei kuulu käesoleva asja tegelik ainestik "perekonnaelu" mõiste juriidilisse
kategooriasse või klassi; selle assimileerimine "perekonnaelu" mõistesse kohtuotsuse tulemusel
tähendab mõlema mõiste moonutamist. Käesolev kohtuasi ei käsitle "perekonnaelu" selle mõiste
tavalises ("elu") tähenduses. See käsitleb peamiselt põlvnemise küsimust – ning selle tegelik sisu
ongi põlvnemine, mitte perekonnaelu. Järelikult on õiguslik staatus üks põhikategooriaid; artikkel 8
ei käsitle õigusliku staatuse küsimusi, need ei kuulu selle artikli reguleerimisalasse.
11Õigusliku staatuse ja perekonnaelu küsimused on seotud erinevate juriidiliste mõistete
kategooriatega. Ehk on tõepoolest õige öelda, et teatud õigusliku staatuse küsimustel, nagu
põlvnemine, on nii era- või perekondlik kui ka avalik-õiguslik aspekt. Kuid mitte mingil juhul ei ole
märkus 14
neil see loomupäraselt või per fundamentum
: neil ei ole era- või perekonnaeluga mingit
vältimatut või olulist seost. Asjasse kaasatud mõiste astmed on üksteisest juriidiliselt üsna
sõltumatud. Põlvnemise või teised õigusliku staatuse küsimused võivad tekkida ja püsida isegi siis,
kui perekonnaelu kui sellist üldse ei ole ja kui asjaomased isikud ei ela perekonnana koos (mida
juhtub sageli). Samamoodi võib perekonnaelu eksisteerida ühises kodus, sõltumata selle elanike
õiguslikust staatusest, tingimusel, et nende vahel on vastastikune vereside, lapsendamissuhe või
isegi mõeldavasti sõprus-, mõistus- või pikaajaline harjumussuhe. Lühidalt, põlvnemise juriidilisest
tuvastamisest sõltuvad sidemed ei ole mitte mingil juhul olulised "lapse perekonda
integreerimiseks" ja talle "normaalse perekonnaelu" võimaldamiseks – need on kohtuotsuse
punktis 31 kohaldatud mõõdupuud.
12Kuid vastupidine ei ole loogiliselt õige: tõepoolest, kuna üks võib eksisteerida sõltumatult teise
olukorrast, ei mõjuta varem nimetatu (perekonnaelu) hilisemat (õigusliku staatuse aspekti), mille
reguleerimine ei ole artikli 8 eesmärgiks, ega saa ka mingi mõttespekulatsiooni varal seaduslikult
leida, et see võiks nii olla: on mõeldamatu, et koostades artiklit, mille eesmärgiks on reguleerida
või sisaldada sellise tähtsa ning erilise instituudi nagu õigusliku staatuse kas või üht aspekti, ei
oleks seda või vähemalt asjaomast eriaspekti era- ja perekonnaelu, kodu ja korrespondentsi kõrval
eraldi nimetatud. Kui kahte viimasena märgitut tuleb eraldi nimetada, kuna need ilmselgelt ei mahu
era- ja perekonnaelu mõistete alla, kuidas saab siis nõuda, et põlvnemise tuvastamise ja õigusliku
staatuse küsimused on nendest mõistetest hõlmatud (kui see oli kavatsus); sättes ei öelda midagi
sellest tulenevate pärimisõiguse ja majanduslike õiguste kohta, mis Kohtu arvates sisalduvad
sättes, milles puudub isegi kaudne viide neile.
13Mitte kordagi ei ole tähendatud, et Marckxide (ema, tütre ja veresugulaste) perekonnaelu ei
austatud, kui anda mõistele "perekonnaelu" tähendus, mida see lihtinimese arusaamade kohaselt
harilikult tähendaks (ja tähendab), nimelt perekonna kodust igapäevaelu või (veresugulaste või
sõprade puhul) igapäevaelu teiste kodus külastuse või seal viibimise ajal, – lühidalt,
perekonnaühenduse või majapidamise mõiste. Mõistete "eraelu", "kodu" ja "korrespondents"
lisamine samasse artikli 8 konteksti kinnitab samuti seda seisukohta. Ükski nendest mõistetest,
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_9.html (18 of 28) [11/05/2001 08:57:58] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
kõige vähem perekonnaelu mõiste ise, ei tähenda õigusliku staatuse mõistet, kahtlase põlvnemise
tuvastamist, pärimis- ja varanduslikke õigusi – mõisted, mida kohtuotsus esmajoones käsitleb ning
mida võib üksnes pingutava ja kunstliku tõlgendamise tulemusena lugeda eraelu, perekonnaelu,
kodu jne mõistetega hõlmatuks. Need küsimused kuuluvad teistsugusesse astmesse, klassi või
kategooriasse.
14Eelnevaid järeldusi kinnitavad tabavalt viited konventsioonijärgsetele seisukohtadele abielu
institutsiooni kohta, samuti õigusliku staatuse küsimus, mis on hoopis rohkem perekonnaeluga
seotud kui põlvnemise tuvastamine. Konventsiooni loojad pidasid vajalikuks pühendada õigusele
abielluda – ja mitte üksnes õigusele abielluda, vaid ka "luua perekond" – mitte üksnes omaette
lause või lõige, vaid terve erisäte (artikkel 12). Kui õigust luua perekond ei loeta automaatselt
märkus
"perekonnaelu" jne austamise kohustusega hõlmatuks, kuidas siis võib käsitleda ipso facto
vallastütre õigust olla oma ema laps üksnes sünni fakti alusel per se, ilma spetsiaalse
registreerimiseta ning leida, et see kuulub automaatselt sama kohustuse alla (austada eraelu jne),
ning kaasamata ühtegi seda ideed selgelt hõlmavat väljendit, rääkimata otse sellele osutamisest?
Kui abielu ja perekonna loomine nõuavad konventsiooni järgi eraldi käsitlemist, miks mitte siis
eraldi käsitleda veelgi raskemini mõistetavaid põlvnemise tuvastamise ja sünnijärgse seisundi
mõisteid? Loomulik vastus oleks, et üks sooviti võtta konventsiooni ja teist ei soovitud või igatahes
ei võetud, mida võiks ka eeldada, kuivõrd selle valdkonna põhjalikuks käsitluseks oleks vaja
teistsuguseid ja palju üksikasjalikumaid sätteid.
15Seda näitab ilmekalt kohtuotsuse ulatuslikus osas öeldu. Näiteks on pingutatud ja
mitteveenvad katsed esitada vastupidist seisukohta kohtuotsuse nendes punktides, mis jäävad
A-ga tähistatud rubriiki – (käsitlevad "Alexandra Marckxi emast põlvnemise tuvastamist"). Piisab,
kui öelda, et koos rubriikidega B ja C – (käsitlevad "Alexandra Marckxi perekonnasuhteid" ja
"pärimisõigusi, millele kaebajad tuginesid") – ei ole need midagi enamat kui eksitav püüd lugeda –
või pigem kaasata – kogu perekonnaõiguse seadustik konventsiooni artiklisse 8, seega puhudes
seda üles viisil ja ulatuses, mis on täiesti ühtesobimatu artikli 8 tõelise ja kavatsetud eesmärgiga.
Perekonnaõigus ei ole perekonnaelu ning see artikkel on liiga nõrk ja ebakindel alus protsessile,
millega poogitakse ühe keerulisus ja üksikasjalisus teise suhtelise lihtsuse külge. Püüdluse puhul
suruda kohtuasja artikli 8 (tegelikult) üsna kitsastesse raamidesse jääksid traagelniidid igal juhul
paistma, ehk nagu ütlevad tabavalt prantslased: "cousu de fil blanc". Ei ole mingit vajadust
kommenteerida edasi rubriike B ja C, kuna nende pealkirjade all esitatud ideed lähtuvad kõik
samast ideestikust, mida ma olen juba eespool käsitlenud. On tõsi, et pärimisküsimus võib leida
vastukajasid perekonnaelus, kuid nii ka paljud teised asjad – (näiteks põhjustavad need sageli
hõõrumist või paksu verd). Pärimine on sellest olenemata eraldi juriidiline kategooria, kuigi
märkus 16
käesolevas asjas sellised küsimused n-ö sui juris
ei tõusetu. Need on tuletatavad, nad
kerkivad esile kas põlvnemise tuvastamise õiguse põhiküsimuste tulemusena, mis minu arvates
tuleks välistada artiklist 8, või alapealkirjana. Võimalikust kajastumisest perekonnaelus ei piisa, et
muuta pärimisõigus selle artikli osaks. Pärimisküsimusi ja teisi samalaadseid küsimusi tuleb
seetõttu käsitleda selle sätte reguleerimisalast välja jäävatena, nii nagu sellest tegelikult tuleb aru
saada. Artikkel 8 ei anna rubriikides A–C läbivaadatud õigusi.
16Seetõttu tuleb järeldada, et põhisäte, millele käesolevas asjas tuginetakse – konventsiooni
artikkel 8 – ei ole seda liiki kaebustele kohaldatav ning kindlasti mitte paljude artikli 8 jaoks
võõraste elementide suhtes, mille osas Kohus leidis, et see säte ei ole mitte üksnes kohaldatav,
vaid et seda on Belgia seaduse alusel eksisteeriva olukorra tõttu ka rikutud. Kuid arvestades minu
seisukohta kohaldatavuse või reguleerimisala küsimuses, ei pea ma vajalikuks käsitleda selle
artikli rikkumist (vt punktid 3 ja 4). Isegi kui artikkel 8 oleks kohaldatav, leian ma sellest olenemata,
et Kohus on olnud Belgia seaduse suhtes asjatult karm ning tal on puudunud halastus ja sallivus.
See on siiski asi, mis hõlmab ka teisi küsimusi, ning ma lükkan arutelu edasi V jaoni (punktid
27–31). Vahepeal tuleb mul käsitleda konventsiooni protokolli nr 1 artikli 1 kohaldatavust
kõnealuses asjas (vt punkt 2) ja selle küsimuse kajastumist – koos juba käsitletud artikli 8
kohaldatavuse küsimusega – küsimuses artikli 14 täpse osa kohta käesolevas kontekstis. Artikkel
14 kohustab tagama konventsiooniga ettenähtud õigusi ja vabadusi, diskrimineerimata seejuures
nende õiguste kasutajaid. Põhilises osas tugineb kohtuotsus selle sätte kohaldatavusele.
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_9.html (19 of 28) [11/05/2001 08:57:58] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
17Niivõrd kui Kohus leidis, et on liiga suur liialdus lugeda teatud pärandi ja pärimise teema ning
teised majandusteemad era- ja perekonnaelu mõistesse, tugines ta konventsiooni protokolli nr 1
artiklile 1, milles ta tajus õigust mitte üksnes omada vara, vaid ka käsutada seda. Selle sätte
esimese lõike esimene lause, mis on juhtlause ja näitab, mille kohta artikkel tegelikult on, on
järgmine:
"Igal füüsilisel või juriidilisel isikul on õigus oma omandit segamatult kasutada (prantsuse keeles:
biens)."
Miski selles ei viita, et oleks silmas peetud pärimisõiguse või vara käsutamise õiguse tagamist,
ning selle lõike teine lause kinnitab seisukohta, et need küsimused ei kuulu selle artikli
reguleerimisalasse. Teine lause on järgmine:
"Kelleltki ei tohi võtta tema omandit (prantsuse keeles: propriété) muidu, kui üldistes huvides ja
seaduses ettenähtud tingimustel ning rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtteid järgides."
Ka siin ei viita miski pärimise või vara käsutamise õigusele, välja arvatud vaid negatiivses seoses:
ebaseaduslikult või omavoliliselt konfiskeeritut või sundvõõrandatut ei saa praktikas pärandada või
muul viisil käsutada. Isegi kui seda lõiget puhtspekulatiivselt niiviisi tõlgendada, on kasutatud keel
selleks ilmselt üsna sobimatu ja on võimatu uskuda, et kui selle lõike eesmärk oli tõesti niisugune,
oleks seda lõiget selliselt väljendatud. Kuid artiklil on ka teine lõige, mis moodustab Kohtu poolt
sellele sättele antud tõlgenduse peamise punkti. Teise lõike tekst on järgmine:
"Eelnenud sätted ei piira siiski mingil viisil riigi õigust vajadusel kehtestada seadusi vara
(prantsuse keeles: biens) üldistes huvides kasutamise (prantsuse keeles: usage) kontrollimiseks
või maksude, maksete või trahvide tasumise tagamiseks."
Jagades kogu artikli reguleerimisala laiemaks kui omandi mõiste ning laiendades seda pärimis- ja
vara käsutusõigusele, tugineb Kohus "kasutamise" mõistele. Minu arvates tähendab "kasutamine"
selle kasutamist, mida omatakse, ja "omandi kasutamine" ei ole keel, mida tavaliselt pruugitakse
testamendi kaudu käsutamise või kingituse inter vivos jne tähistamiseks. Lihtne viitamine omandi
kasutamisele ei ole kindlasti see viis, mida ükski pädev jurist kasutaks, kui tal palutakse koostada
klausel, mis asetaks need küsimused selgelt selle reguleerimisala piiridesse.
18Meetod, mille abil Kohus jõuab sellele järeldusele (kohtuotsuse punkt 63), on kahekordse
eeldamise protsess, mille ükski element ei ole tekstist tuletatava seadusliku järeldusena
õigustatud. Esiteks eeldatakse (ja eeldus see on), et "tunnustades, et igaühel on õigus oma
omandit segamatult kasutada, garanteerib artikkel 1 põhiliselt õiguse omandile". See on juba
keeleline liialdus, kuigi nii inglis- kui ka prantsuskeelse teksti ilmne halb viimistlus võib seda mingil
märkus 17
määral õigustada
. Kuid asjatule eeldusele, et õigus kasutada (ükskõik millist omandit isik
tegelikult omab) hõlmab tingimata ka õiguse vara kõigepealt ükskõik millisel viisil omandada, on
külge poogitud kaunis paikapidamatu eeldus, mis kajastub kohtuotsuse punkti 35 väites, et "oma
vara käsutamise õigus tähendab traditsioonilist ja põhilist omandiõiguse aspekti". See võib
tegelikult paljudes riikides ja õigussüsteemides õige olla, kuigi tuleb märkida, et paljud kalduvad
sellest kõrvale. Kuid see ei ole vääramatu tõde. Pärimis- ja käsutamisõigus ei tulene
omandiõigusest automaatselt. Need kuuluvad kontseptsiooni eri astmetesse – kuid tuum on selles,
et iga konkreetse kaebuse jaoks, mis sisaldab väidet teatud sätte rikkumise kohta, on vaja, et selle
sätte sõnastus ise õigustaks sellest tehtud järeldust või sellest tuletatavat eeldust; siin on küllalt
selge, et ükski õigusteksti koostaja, kes kavatseks või kellele oleks antud juhtnöörid lisada mingi
sätte reguleerimisalasse õigus pärida vara või käsutada seda testamendi, tehingu või kinke kaudu,
rahulduks vaid väljendiga "omandi… segamatu kasutamine" või viitamisega omandi
"kasutamisele", mis on väga kahemõtteline ja ebakindel mõiste.
19Peale selle – see küsimus on piisavalt tähtis, et väärida eraldi punkti – ei osutata protokolli
artikli 1 teises lõikes "omandi kasutamisele" mitte seoses õiguse andmisega, vaid vastupidi – selle
õiguse (õigus oma omandit segamatult kasutada) piiramise eesmärgil. Lühidalt, teine lõige ei anna
üksikisikule mingeid õigusi, vaid piirab neid. Üksnes sellest piisab, et lükata ümber kohtuotsuses
osutatud seose kehtivus, mis viitab omandi kasutamisele kui fraasi "vara …. kasutamise"
tõlgenduse õigustusele nii, et selle tegelik reguleerimisala radikaalselt laieneb.
20On õige – nagu on selge kõigile, kes ei ole sellest laiendamisprotsessist huvitatud –, et
protokolli artikli 1 peamine, kui mitte ainuke eesmärk on omavolilise erikonfiskeerimise,
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_9.html (20 of 28) [11/05/2001 08:57:58] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
konfiskeerimise, sundvõõrandamise, väljapressimise ja muu omandi segamatusse kasutamisse
isemeelse sekkumise ärahoidmine, mida paljud valitsused on – või on sageli olnud – liiga altid
kasutama. Muundada see õiguste üleandmise vahendiks, mis ületab kaugelt omandi segamatu
kasutamise mõiste, isegi kui see on varaga seotud, tähendaks artikli mõtte laiendamist tunduvalt
väljapoole selle tegelikke piire. See ei ole piisav ega kohane alus järelduseks, et valitsus on süüdi
konventsiooni rikkumises.
21Seetõttu tuleb järeldada, et mõistlikult tõlgendades ei ole protokolli artikkel 1 käesoleva asjaga
sama tüüpi kaebuste puhul rohkem kohaldatav kui konventsiooni artikkel 8; samuti pole ta rohkem
kohaldatav elementidele, mis on selle tõelise tähenduse ja tõlgenduse jaoks üsna kõrvalised, kuid
mida Kohus leidis sinna alla kuuluvat.
22Konventsiooni artikli 8 ja protokolli artikli 1 osas tehtud järeldus tähendab automaatselt seda,
et konventsiooni artikkel 14 (konventsioonis sätestatud õiguste ja vabaduste kasutamisel
mittediskrimineerimise klausel) muutub kohaldamatuks, sest puudub ainuke tingimus, mille
olemasolu korral on seda juriidiliselt võimalik kohaldada. See vajab siiski täpsemat selgitust,
milleni ma kohe jõuan.
23Artikkel 14 on oma põhiolemuselt täiendav ja sõltuv säte, mis ei saa funktsioneerida per se,
märkus 18
vaid üksnes kombineeritult konventsiooni mõne teise artikliga või protokolli artikliga
Esimene fraas on ainuke, mis on käesoleva eesmärgi jaoks tähtis. See on üsna lühike:
"Käesolevas konventsioonis sätestatud õiguste ja vabaduste kasutamine tagatakse ilma
.
märkus 19
diskrimineerimiseta …"
Ma olen veel kuskil
märkus 20
esitanud oma täieliku seisukoha õigete – ja üksnes õigete –
tingimuste kohta, mille esinemise korral on see artikkel kohaldatav. Kuna tal ei ole autonoomset
kohaldatavuse valdkonda – s.t ei anna õigusi üksinda suo motu, vaid teeb seda kombineeritult
konventsiooni või protokolli mõne teise sättega, mis tagab õigusi. See on kohaldatav üksnes
nendel juhtudel, kui mõni teine säte on esitatud nõude või kaebuse suhtes kõigepealt kohaldatav.
Järelikult enne, kui artikkel 14 üldse mängu saab tulla isegi seoses konventsiooni või protokolli
mõne teise sättega, tuleb kõigepealt tõendada, et nende teiste sätetega tagatud õigused on
asjassepuutuvad. Artikkel ise ei keela diskrimineerimist üldiselt, vaid vastupidi, keelab
diskrimineerimise üksnes "käesolevas konventsioonis sätestatud õiguste ja vabaduste"
kasutamise kontekstis. Artiklil 14 ei ole kehtivusvaldkonda, välja arvatud juhul, kui mõni teine säte
tagab või käsitleb kaebajate poolt konkreetses asjas väidetud õigusi. Ei ole vaja, et oleks aset
leidnud nende teiste sätete tegelik rikkumine – see säte peaks olema kohaldatav ja alles siis saab
tekkida küsimus, kas seda on rikutud või mitte (vt punktid 3 ja 4). Kui see säte on kohaldatav, siis
isegi juhul, kui seda ei ole rikutud, vaid järgitud, ent kui selle kohaldamisel on toimunud
diskrimineerimine, kui kaebajale on võimaldatud asjaomaseid õigusi võrreldes teiste isikutega
vähem soodsal viisil, on artikli 14 kohaldamiseks vajalikud tingimused täidetud; seejärel saab
arutada, kas diskrimineerimine oli õigustatud või mitte (kõik kohtlemiserinevused ei tähenda
"diskrimineerimist" artikli 14 mõttes – need võivad olla põhjendatud).
24Tundus, et seda on vaja rõhutada, kuna mul on mulje (ma ei väida, et see oleks midagi
enamat või et see oleks fakt), et Kohus kaldub igat liiki õigustamata diskrimineerimise sallimatuse
tõttu käsitlema igat sellist diskrimineerimisjuhtu kui konventsiooni artikliga 14 eraldi käsitletuna
võimalikku vastuolus olevat, ilma et ta kõigepealt veenduks, kas on kohaldatav mõni teine artikkel,
mis tagab õigused, mille kasutamisel väidetavalt diskrimineeritakse. Belgia Politsei Riikliku Ühingu
asi (vt joonealune märkus 10) on niisuguse lähenemise võimalik näide. Teisiti võib olla kiusatus
jõuda sellisele vajalikule järeldusele liiga kiiresti täpselt selleks, et sillutada teed artikli 14
kohaldatavusele "kombineeritult" selle teise (eeldatavasti kohaldatava) sättega.
25Seetõttu kordan ma, et välja arvatud juhul, kui õigusi, mille rikkumise peale kaevati, võib
liigitada "konventsioonis sätestatud õiguste" alla, nagu on tähendatud artiklis 14, puudub viimasel
artiklil tõeline kohaldamise valdkond; ja isegi kui on toimunud diskrimineerimine, ei tule artikli 14
kohaldamine kõne alla. Artikkel 14 ei keela diskrimineerimist kui sellist või täielikult isegi siis, kui
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_9.html (21 of 28) [11/05/2001 08:57:58] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
sellel puudub õigustus, vaid keelab selle üksnes teatud õiguste, nimelt konventsioonis sätestatud
õiguste "kasutamisel". Kohtuotsus tõepoolest tunnustab seda, kui ta sätestab (punkt 32), et
"artikkel 14 kaitseb, et isikuid … ei diskrimineeritaks (konventsiooni) teistes sätetes ettenähtud
õiguste ja vabaduste teostamisel". Kuid kahjuks viib see järelduseni, et see teine säte on
käesoleval juhul kohaldatav põhjusel, mis minu arvates on täiesti piisamatu.
26Seetõttu ja arvestades minu arvamust, et konventsiooni ja protokolli nr 1 sätted, millele
kaebajad toetuvad, ei ole kõnealuste kaebuste suhtes kohaldatavad (asjakohasus), olen ma
kohustatud järeldama, et artikkel 14 ei ole kohaldatav – "ühenduses" sellise teise sättega –, sest ei
ole ühtegi sätet, millega seda oleks võimalik ühendada nii, et see oleks ise kehtiv.
V. Belgia seaduse süüdistamine: "in abstracto" küsimus, "kaalutlusõiguse ulatuse"
küsimus
27Arvestades (minu arvates) nende sätete puhul, millele kaebajad vastutava valitsuse vastu
esitatud kaebuste liigi osas viitavad, nende täielikku kohaldamatust, oleks minu meelest asjatu ja
tõepoolest sobimatu arutada, kas juhul, kui need sätted oleksid olulised, oleks esitatud faktide ja
õigusliku põhjenduse alusel rikutud konventsiooni. Sellest olenemata tahan ma öelda midagi
üldisemat, mis sisaldab olulisi põhimõttelisi küsimusi, milles minu hoiak erineb teatud määral
Kohtu omast.
28Põhiliselt tähendab kohtuotsus teatud osa Belgia seaduse in abstracto hukkamõistu, sest see
seadus ei taga vallaslapsele sünnihetkest ja üksnes sünni fakti alusel oma ema lapseks olemise
õiguslikku staatust, ilma et ema või eestkostja peaks astuma selleks konkreetseid samme. Kuigi
üldiselt rääkides ei ole Kohtu seaduslik funktsioon süüdistada liikmesriigi seadusi selles, et neid on
konventsiooniga raske kokku sobitada või võivad viia selle rikkumiseni (see tähendab, et tavaliselt
rünnatakse pigem seaduse alusel või selle tõttu astutud rikkumiseni viivat sammu kui seadust
ennast), nõustun ma siiski, et kui tegemist on vahetult kohaldatava seadusega, mis toob kaasa ex
opere operato rikkumise (kui see esineb), võib seda (seadust) rünnata isegi siis, kui pole tegemist
võimudepoolse konkreetse toimingu või hooletuse või seaduse alusel astutud sammuga – see on
seadus ise, mis oma olemuselt tähendab asjaomast toimingut või hooletust.
29Eespool kirjeldatud olukord kehtiks ilmselt käesolevalgi juhul, kui osutatavad konventsiooni ja
protokolli artiklid oleksid kohaldatavad. Üksnes asjaomase Belgia seaduse olemasolu ei võimalda
ainult sünni tulemusena per se ema ja lapse õigusliku suhte tekkimist – (muidugi on vereside) – ja
nõuab, et lapse nimel tegutsev eestkostja või ema astuks selleks teatud samme. Nagu ma olen
juba täielikult selgitanud, ei arva ma, et praegusel juhul on tegemist konventsiooni rikkumisega,
sest minu arvates ei ole need perekonnaelu küsimused, vaid põlvnemise tuvastamise ja õigusliku
staatuse küsimused, mida konventsioon ei käsitle. Isegi kui see ei oleks minu arvamus ja isegi kui
ma oleksin käesolevas kohtuotsuses asutud seisukohale alla kirjutanud, arvaksin ma kindlalt, et
Belgia valitsust ei peaks süüdi mõistma sellise seaduse kehtivuse eest, mida paljud võivad pidada
puudulikuks või ebaõiglaseks. Tegelikult (nagu menetluse käigus selgelt ilmnes) on selles paljugi
positiivset, igal juhul jätab see piisava kaalutlus- ehk diskretsiooniõiguse, mis peaks olema igal
bona fide tegutseval valitsusel. Ma ei saa aru, kuidas võib nõuda, et riikidel oleks sellist liiki
asjades ühtne seadusandlus. Minu arvates on liialdus öelda, nagu väideti kaebajate nimel, et
perekonnasuhete vanad vormid ja eelkõige vana seaduslikus abielus ja väljaspool seaduslikku
abielu sündinud laste eristamine on kadumas. Kuid igal juhul tuleb lubada riikidel oma hoiakuid
muuta neile sobival ajal nende omal viisil ja põhjendatud vahenditega – riikidele tuleb jätta teatud
vabadus.
30Belgia seadus ei ole ebamõistlik: see annab emale võimaluse lapse omakstunnistamise
formaalse toiminguga muuta lapse seisundit. Belgia eestkostesüsteemi kaudu võib seda teha ka
lapse nimel. Lapse omakstunnistamine on odav, harilik ja lihtne menetlus ning Belgia võimudel on
selle formaalsuse nõudmiseks minu arvates täiesti põhjendatud alus. Arvestada tuleb nii ema kui
lapse huvidega. Nagu ma asja arutamise käigus esitatud küsimustega tähelepanu juhtisin, on
olukordi, kus oleks ebaõiglane koormata ema tema lapse sünni tagajärgedega. Kas on õige ja
põhjendatud, et emale ei tohi seadusega anda mitte mingit valikuõigust? Näiteks naine, kes saab
lapse oma tahte vastaselt? Tundub täiesti põhjendatud, et emal peab olema seadusega antud
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_9.html (22 of 28) [11/05/2001 08:57:58] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
võimalus valida, ja et kui ema ükskõik millistel põhjustel keeldub endale kohustusi võtmast,
võtavad võimuorganid need endale. Vastus, et ka abielus võib juhtuda soovimatu lapse sünd, on
kõrvaline. Soovimatult või juhuslikult eostatud lapsed on abielu riisiko ja kogu asi on üsna
teistmoodi.
31Minu arvates on üsna vale ja konventsiooni kuritarvitamine – tegelikult sellega seoses Kohtule
antud võimu väärtarvitamine – leida, et valitsus või riigi täitev- või kohtuvõim on süüdi
konventsiooni rikkumises üksnes seetõttu, et on olemas või kohaldatakse seadust, mis iseenesest
ei ole ebamõistlik ega ilmselt ebaõiglane ja mis teatud osas on isegi soovitav. Et konkreetsel juhul
võib olla põhjusi, miks seaduse või selle toimega ei nõustuta või miks see on vastumeelt, ei ole
juriidilises mõttes õigustus. Ei või loota, et valitsus või võimud tegutseksid nagu hullusärgis ja ilma
õigustatud piirides kaalutlusõiguse võimaluseta. Vastavalt tuleb järeldada, et konventsiooni on
rikutud üksnes juhul, kui see on selge, ja mitte siis, kui seda saab tuvastada üksnes keeruliste ja
raskestimõistetavate argumentidega, mis on parimal juhul üsna vaieldavad – samavõrd valed kui
õiged.
Küsimus: kes on konventsiooni artikli 25 kohaselt "ohver"?
1) Enne kui ükski asi jõuab Kohtusse, peab see olema olnud Euroopa Inimõiguste Komisjonis: ja konventsiooni artikli 25 kohaselt võib Komisjon saada (s.t vastu võtta) petitsioone isikutelt,
ühendustelt või gruppidelt, "kes väidavad, et nad on konventsiooni rikkumise ohvrid" ühe
lepinguosalise riigi poolt. Seda tuleb käsitleda esialgse küsimusena, mis puudutab üksnes
Komisjoni; kuid Kohus on käsitlenud seda kui peaaegu olulist küsimust, mis tuleb enda selguse
huvides ka tuvastada. Võib samuti väita, et niikaua kui kohtuasja kaebajad nõuetekohaselt
"väidavad", et nad on väidetava rikkumise ohvrid, on tingimused täidetud. Kuna ex hypothesi
märkus 21
kaebaja tingimata seda teeb, siis kaotab see ära kogu tingimuse sisu.
2) Kõnealune asi erineb ilmselgelt asjast, mille puhul tuleks lahendada küsimus, kas kaebaja on kandnud varalist või muud (näiteks moraalset) kahju, mille eest tal on konventsiooni artikli 50
alusel õigus saada kompensatsiooni või muud õiglast hüvitust. Sama hästi võib esineda juhtum,
kus ta ei ole kahju kandnud, kuid sellest hoolimata on toimunud konventsiooni rikkumine, mille
objektiks ta oli või mis mõjutas teda või tema huvisid. Kõnealused tingimused kui esialgsed
küsimused kas vastuvõetavuse või peaaegu olulisuse kohta tähendavad seetõttu, et väide ei saa
olla üksnes teoreetiline või hüpoteetiline, vaid et kui väidetav rikkumine on tuvastatud, on kaebaja
selle objekt või üks objektidest, või et see mõjutab teda või tema huve.
3) Kuid minu arvates on samuti vaja, et kaebajat või tema huve ei oleks mõjutatud üksnes või peamiselt formaalselt, nominaalselt, kaudselt või tühiselt. Sel põhjusel hääletasin ma käesolevas
asjas vastu Kohtu järeldusele, et kaebajad on "ohvrid" artikli 25 tähenduses. Ema astus
neljateistkümne päeva jooksul sünnist samme, et tunnistada laps oma seaduslikult tunnustatavaks
tütreks, ja seda tehti. Hiljem lapsendas ta seaduslikult oma tütre, mis asetas tema lapse
seadusliku lapsega võrdsesse olukorda, välja arvatud asjaolu, vähemalt nii tundub, mis puudutab
õigust pärida seaduse järgi ema sugulaste vara – puudus, mille saab kergesti kõrvaldada
testamendi abil. Kui neid lapse omakstunnistamise ja lapsendamistoiminguid ei oleks tehtud või
neid oleks takistanud surm või muu põhjus, oleks kaebajad või üks nendest võinud olla ükskõik
millise kõnealusel juhul kohaldatava konventsiooni või protokolli sätte tuvastatud rikkumise
"ohver". Kuid kõnealused toimingud sooritati ja üksnes asjaolu, et nad hüpoteetiliselt oleks võinud
jääda tegemata, ei tähenda minu meelest, et kaebajad on millegi sellise ohvrid, mida kunagi ei
juhtunud või millel võiks olla üksnes kaudsed tagajärjed – vähemalt piisavalt olulises mõttes, et
lugeda, et nad vastavad konventsiooni artikli 25 tingimustele.
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_9.html (23 of 28) [11/05/2001 08:57:58] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
Minu arvamus erineb Kohtu omast kahes punktis: esiteks leian ma Alexandra Marckxi põlvnemise
tuvastamise osas, et Paula Marckxi suhtes ei ole rikutud artiklit 8 ei eraldi käsitletuna ega ka
koostoimes artikliga 14, ja teiseks, et protokolli nr 1 artikkel 1 ei ole selles valdkonnas kohaldatav,
nii et vastupidiselt Kohtu seisukohale ei esine selle artikli võimalikku rikkumist isegi mitte
koostoimes artikliga 14.
Üldiselt öeldes jagan ma põlvnemise tuvastamise artikli 8 reguleerimisalasse kuulumise
küsimuses ja protokolli nr 1 artikli 1 kohaldatavuse osas oma kolleegi hr Matscheri arvamust;
selles ulatuses nõustun ma tema eriarvamuses esitatud järeldustega. Ma ei ole temaga siiski nõus
Alexandra Marckxi põlvnemise tuvastamisega seotud olukorrale antud hinnanguga ei artikli 8
põhjal eraldi käsitletuna ega ka artikli 14 põhjal vaadatuna koostoimes artikliga 8. Nendes kahes
punktis hääletasin ma enamuse poolt. Tegelikult leian ma, et ema ja laps on väga erinevas
olukorras.
Esiteks, seoses artikliga 8 märgin ma, et kuigi lapse omakstunnistamine on vajalike formaalsuste
osas ema jaoks väga kerge ja ta saab seda teha lapse sünnist alates ning kuigi järgnevalt ei ole
mingeid tegelikke tõkestusi või seaduslikke takistusi oma lapsega põlvnemise seose
tuvastamiseks – ma ei pea selliseks tõkestuseks või takistuseks ema ees olnud dilemmat lapse
omakstunnistamisega kaasnevate pärimisõiguste piirangute tõttu, mis on tingitud õigusnormide
puudulikust kooskõlastatusest, mitte seadusandja tahtest heidutada emasid "väljaspool
seaduslikku abielu sündinud" lapsi omaks tunnistamast –, sõltub lapse seisund täiesti kolmande
isikute soovist: tema ema otsusest tunnistada teda omaks või mitte või oma eestkostja võimalikust
otsusest – mis peale selle vajab perekonnanõukogu nõusolekut – algatada emast põlvnemise
tuvastamise menetlus. Selle ebakindluse tõttu ei ole võimalik öelda, et väljaspool abielu sündinud
lapse perekonnaelu suhtes oleks tagatud artikliga 8 ettenähtud kaitse. Meie ees olevas asjas ei
ole need üksnes teoreetilised järeldused, kuna oma elu esimesel kolmeteistkümnel päeval ei olnud
Alexandral oma emaga mingit seaduslikku põlvnemisseost ja ta oli asetatud sellise olukorraga
kaasnevate riskide meelevalda. Et see oli tingitud tema ema tegevusetusest, ei ole käesoleval
juhul oluline. Järelikult võib möönda, et vähemalt selle ajavahemiku osas oli laps artikli 8 rikkumise
ohver isegi siis, kui teda tegelikult ei kahjustatud.
Põlvnemise tuvastamisel diskrimineerimisküsimuses olen ma seisukohal, et ka siin tuleb teha
vahet emal ja lapsel. Kuigi teatud õigusliku kohtlemise erinevusi abielus olevate ja vallaliste emade
vahel ei saa ema puhul käsitleda täiesti põhjendamatutena, kuid lapse perekonnaelu austamise ja
sellest tulenevate nõuete seisukohast vaadatuna tundub mulle olukord teistsugune; ma pean
silmas seda, et eristamine, mis põhineb asjaolul, et ainult väljaspool abielu sündinud laste puhul
on vaja emapoolset lapse omakstunnistamist, – või põlvnemise tuvastamist kohtus –, ei tekiks
emast põlvnemisest tulenev õiguslik suhe, ei ole objektiivselt õigustatud, kuna puudub tajutav
põhjus, miks peaks lapsi kohtlema selles valdkonnas erinevalt, sõltuvalt sellest, kas nad on
sündinud abielu kestel või väljaspool abielu. Seetõttu oli Alexandra konventsiooniga keelatud
diskrimineerimise ohver isegi siis, kui tema ema seda ei olnud.
Lõpetuseks märgiksin ma, et kuigi seaduses tuleb arvestada ema ja lapse olukorra erinevusi, toob
positsiooni parandamine tingimata kaasa lahendusi, mis on nende mõlema suhtes võrdselt hästi
kohaldatavad; eristamise praktiline mõju osutub väga suhteliseks, kui mitte olematuks.
I. Artikli 8 reguleerimisala eraldi käsitletuna ja artikli 14 reguleerimisala käsitletuna
koostoimes artikliga 8 emast põlvnemise tuvastamise osas
Ma nõustun täiesti põhimõtetega, millel tugineb kohtuotsuse põhjendus: konventsiooni artikli 8
lõikega 1 tagatud "perekonnaelu austamine" ei ole piiratud üksnes riigi kohustusega hoiduda
avaliku võimu poolsest sekkumisest, mis võib tähendada meie arvates "perekonnaelu" hulka
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_9.html (24 of 28) [11/05/2001 08:57:58] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
kuuluvate elementide arengu takistamist; see tähendab samuti, et riigil on kohustus kehtestada
oma siseriiklikus õigussüsteemis normid, mis võimaldavad asjaomastel isikutel elada normaalset
perekonnaelu.
Tõepoolest, üldiselt omaksvõetud arvamuse kohaselt nõuab paljude põhiõiguste rakendamine –
eriti perekonnaga seotud õigused – riigi positiivset tegevust selleks vajalike materiaalõiguslike,
korralduslike ja menetlusnormide kehtestamise vormis.
Teiselt poolt tuleb samuti rõhutada, et see konventsiooni artiklist 8 tulenev positiivne kohustus on
piiratud sellega, mis on vajalik perekonnaelu loomiseks ja arendamiseks, vastavalt kaasaja
Euroopa ühiskonnas levinud arusaamisele perekonnaelu mõistest. Lisaks on riigil teatud vabadus
valida vahendeid, mille abil ta kavatseb selle kohustuse täita. Artikkel 8 ei pane mitte mingil juhul
riigile kohustust võtta vastu perekonnaseadustik, mis sisaldaks seda kohustust ületavaid norme.
Küsimused, milles ma paraku pean võtma teistsuguse seisukoha kui Kohtu enamuse
põhjendustes väljendatu, on artiklist 8 tulenevate kohustuste ulatuse kindlaksmääramine ning
hinnangu andmine selle kohta, mis on vajalik perekonnaelu jaoks konventsiooni tähenduses, või
mis võib takistada perekonna loomist ja arendamist; see viib mind käesolevas asjas paratamatult
teistsugustele järeldustele.
1Lepinguosalisele riigile konventsiooni artiklist 8 tulenev positiivne kohustus just selles
tähenduses ei tähenda, et põlvnemise õiguslik seos peab olema erilisel viisil reguleeritud. Sellega
seoses on ainuke artiklist 8 tuleneda võiv kohustus see, et siseriiklik seadus peab kehtestama
normid, mis lubavad seda õiguslikku seost tuvastada mõistlikel ja asjaomaste isikute poolt kergesti
järgitavatel tingimustel.
Sellest tuleneb, et Belgia - sugused riigid, kes reguleerivad õiguslikku staatust nii, et "väljaspool
seaduslikku abielu sündinud" lapse emast põlvnemise tuvastamine ei järgne üksnes sünni
registreerimisest perekonnaseisuametis, vaid nõuab ka ema avaldust lapse põlvnemise
tuvastamiseks, ei riku sellega konventsiooni artikli 8 lõiget 1.
Isiklikult ei näe ma vajadust selleks kahekordseks formaalsuseks (registrisse kandmine ja
põlvnemise tuvastamine), ja minu arvates on vastustava valitsuse poolt selle kinnituseks (ema ja
lapse kaitse) esitatud argumendid vaevalt veenvad. Minu arvates on nende formaalsuste
ebamugavus siiski nii väike – eriti kuna emapoolse lapse omakstunnistamise avalduse võib lisada
sünnitunnistusele –, et keegi ei saa seda käsitleda kui märgatavat koormat asjaomastele isikutele
või kui "perekonnasuhete arengu" takistamiseks mõeldud sekkumist.
Ma nõustun, et see põhjendus on kohaldatav peamiselt vallalistele emadele, ja et niivõrd kui see
lapsesse puutub, on juhul, kui puudub ema vabatahtlik lapse omakstunnistamine, kohtumenetlus
lapse jaoks ainuke Belgia seaduse alusel tema põlvnemise tuvastamise võimalus. Kõnesoleval
juhul sellist probleemi ei tekkinud, kuna neliteist päeva pärast sündi tunnistas ema lapse
vabatahtlikult omaks ning seetõttu ei saa last tegelikult ohvriks lugeda. Selle hüpoteesi võib seega
jätta tähele panemata, välja arvatud juhul, kui keegi soovib võtta vastu kohtuotsuse Belgia
seaduse kohta in abstracto, mille Kohus muidugi täiesti õigesti välistas (käesoleva kohtuotsuse
punktid 26 ja 27).
Peale selle ei sisalda kohtuotsuse põhjendused midagi sellist, mida võiks käsitleda veenva
tõendina, et "väljaspool seaduslikku abielu sündinud" lapse põlvnemise tuvastamist reguleerival
Belgia süsteemil olnuks ema ja tema väljaspool abielu sündinud lapse vahelise perekonnaelu
loomisele ja arengule kahjulikud tagajärjed, nagu väideti kaebuses.
Seetõttu ei ole minu arvates rikutud artiklit 8 eraldi käsitletuna.
2On tõsi, et Belgia seadus nõuab üksnes väljaspool abielu sündinud laste puhul, et ema
tunnistaks lapse omaks. Kahtlemata tähendab see erinevat kohtlemist võrreldes seaduslike
lastega.
Isegi kui midagi kindlalt toetab artikli 14 autonoomsuse teooriat (käesoleva kohtuotsuse punkt 32),
peab ebavõrdne kohtlemine, selleks et tähendada diskrimineerimist nimetatud artikli tähenduses,
olema selline, mida võib lugeda märgatavaks sekkumiseks konventsiooniga tunnustatud
põhiõiguse teostamisse. Ma ei arva, et erinev kohtlemine põhiõiguse osas, isegi kui sel puudub
meie arvates objektiivne ja mõistlik õigustus (s.t see ei paista meile vajalikuna), millega ei sekkuta
tegelikult konventsiooniga kaitstavasse õigusesse, tähendaks iseenesest diskrimineerimist artikli
14 tähenduses.
Nagu ma eespool märkisin, ei tähenda lapse põlvnemise tuvastamise tingimus, mis võib toimuda
lihtsa avalduse vormis, mis täiendab registrikannet lapse sünni kohta, märgatavat koormat ega ole
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_9.html (25 of 28) [11/05/2001 08:57:58] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
asjaomastele isikutele mitte mingil viisil alandav.
Sellest tuleneb, et käesolevas asjas ei ole rikutud ka konventsiooni artiklit 14 käsitletuna
koostoimes artikliga 8.
II. Teatud pärimisõiguste kuuluvus konventsiooni artikli 8 ja protokolli nr 1 artikli 1
reguleerimisalasse eraldi käsitletuna ning konventsiooni artikli 14 reguleerimisalasse,
käsitletuna koostoimes artikliga 8 ja protokolli nr 1 artikliga 1.
Minu jaoks on lähedaste sugulaste vahelise vara vabatahtliku käsutamise ja pärandamise normid
kahtlemata tähtsad perekonnaelu aspektid artikli 8 tähenduses. Teiselt poolt oleks raske väita, et
perekonnaelu austamine nõuab, et need normid jätaksid asjaomasele isikule piiramatu õiguse
käsutada oma vara. Tegelikult on kõik lepinguosalised riigid kehtestanud neis asjades piirangud,
mis teatud juhtudel on märkimisväärsed.
Väljaspool abielu sündinud laste osas ilma objektiivse ja mõistliku põhjuseta eripiirangu
kehtestamine tähendab siiski diskrimineerimist konventsiooni artikli 14 tähenduses käsitletuna
koostoimes artikliga 8. Selles punktis nõustun ma täiesti Kohtu põhjendustega ja tema otsusega
käesolevas asjas.
Teiselt poolt kahtlen ma, kas lähedaste sugulaste vahelise vara käsutamise ja pärandamise
märkus 22
normid, see tähendab vabadus vara käsutada inter vivos või mortis causa
, on hõlmatud
õigusega oma vara segamatult kasutada protokolli nr 1 artikli 1 tähenduses.
Ma kaldun arvama, et sellel sättel on hoopiski teised eesmärgid (omandiõiguse kaitsmine avaliku
võimu sekkumise eest sundvõõrandamise või vara kasutamise mõne teise sama tulemusega
piirangu vormis). Peale selle – ja vastupidiselt kohtuotsuses kõnealuses küsimuses sedastatud
arvamusele (punkt 63) – näib protokolli nr 1 artikli 1 travaux préparatoires samuti kinnitavat seda
avamust, kuigi selles osas mitte väga selgelt.
Sellest tuleneb, et kuna artikkel 1 ei ole kohaldatav, ei saa käesolevas asjas tekkida artikli 14
rikkumise küsimust käsitletuna koostoimes protokolli nr 1 artikliga 1.
Peale selle, kui kord on tuvastatud konventsiooni artikli 8 kohaldatavus ja artikli 14 rikkumine
käsitletuna koostoimes artikliga 8, ei näe ma mingit vajadust teha kindlaks, kas Belgia seaduse
kaevatavaid sätteid saaks hinnata ka protokolli nr 1 artikli 1 alusel; eriti kuna ka kaebajad
käsitlevad olukorda esmajoones perekonnaelu vaatepunktist ning leiavad, et nad on kannatanud
seetõttu, et kaevatava Belgia seaduse sätted takistavad perekonnaelu normaalset arengut.
Kuna ma ei nõustu ühes tähtsas küsimuses enamuse arvamusega, pean ma vajalikuks esitada
eriarvamuse.
1Minu arvates on võimatu nõustuda austatud kolleegidega, kes väidavad, et lähedaste sugulaste
vaheline pärimisõigus kuulub konventsiooni artikli 8 piiridesse (punktid 52–56).
Minu arvates ei ole see artikkel kohaldatav, välja arvatud pärandi sundosa (réserve héréditaire)
suhtes.
märkus 23
On õige, et ei saa rääkida heredes sui
(de cujus'e pärijad) sundosast nii nagu
Vana-Rooma pärimisõiguses, sest selle institutsiooni eesmärkidest ja rollist tulenevalt kuulub
pärand juba tegelikult neile.
Ma ei ole jätnud kahe silma vahele (Inocencio Galvao Telles, The Law of Succession, lk 95), et
nagu igal teisel võimalikul pärijal, on ka sundosa saajal de cujus'e eluajal üksnes tingimuslik ja
tulevane õigus, kuid isegi siis omab ta erikaitset.
Pärandi sundosa – millest saavad kasu üksnes sugulased – tähendab seega lähedaste
perekondlike sidemetega ühendatud isikute vahel olevatest moraalsetest ja sotsiaalsetest
kohustustest tekkivat perekonna kaitse vormi; de cujus ei saa seda välistada.
Seetõttu ei ole mingit raskust järeldada, et "sundosa" kuulub perekonnaelu piiridesse, nii nagu
sellest võib aru saada Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklite 8 ja 14 alusel.
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_9.html (26 of 28) [11/05/2001 08:57:58] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
5Pärimine, ükskõik kas testamendi järgi või seadusjärgne, ja ükskõik kas arvestatakse
seadusjärgseid pärijaid või eripärijad (successeurs irréguliers), ei ole minu arvates
konventsiooniga kaitstud.
Testamendijärgse pärimise korral nimetab pärija oma tahte väljenduses de cujus, kes ei ole
seotud ühegi seadusest tuleneva kohustusega. (Sama on kohaldatav lepingulise pärimise puhul.)
Hoolimata "Nullum Testamentum'ist", millest räägib Tacitus oma "Germanias", on
testamendijärgne pärimine üldiselt tunnustatud alates 12 tahvli seadustest. See sõltub de cujus'e
piiramatust kaalutlusõigusest ja sellel ei ole perekonna kaitsega midagi ühist. Paljudel juhtudel
võivad lähedased sugulased olla testamendist välja jäetud.
Seadusjärgne pärimine, mille puhul õigustatud isikute järjekord on seadusega ette nähtud, näeb
testamendi puudumisel ette tingimused vara üleminekuks surnu sugulastele või riigile. Riigi
kaasamine seaduse järgi õigustatud isikute hulka tähendab, et seadusjärgne pärimine ei ole
reguleeritud üksnes perekonna kaitse kaalutlustel.
"Pärimise käik (Inocencio Galvao Telles, The Law of Succession, lk 13) keskendub peamiselt
varanduslikule aspektile. See tähendab, mis juhtub surnu varaga, tema olemasolevate õiguste ja
kohustustega. See on tänapäeva olukord ja pärineb väga vanast normist, mis on järk-järgult
sajandite vältel omandanud suurema selguse. Erinevad kontseptsioonid valitsesid üksnes väga
kaugetel aegadel."
Surm on pärimisõigust käsitleva seaduse keskpunkt, sest see on vara ülemineku tavaline põhjus.
Seetõttu tekib õigus pärida ja pärijad on olemas alles pärast de cujus'e surma. Surm lõpetab
perekonnaelu ja erandina sundosast on pärimisõigused minu arvates väljaspool Euroopa
inimõiguste konventsiooni artikli 8 reguleerimisala(käsitletuna kas eraldi või koostoimes artikliga
14).
3Eespool öeldust hoolimata toetan ma enamuse arvamust, et Alexandra ja Paula Marckxi suhtes
rikuti konventsiooni artiklit 14 käsitletuna koostoimes artikliga 8, kuid ainult Belgia seaduse selles
osas, mis reguleerib vallalise ema lähedaste sugulaste sundosa, vara vabatahtlikku käsutamist ja
ülalpidamiskohustust tema lapse suhtes.
4Ma kahetsen väga, et ei saa jagada austatud kolleegide järgmist arvamust: (punkt 58):
"Võttes arvesse kõiki asjaolusid vabastab õiguskindluse printsiip, mis tingimata on loomupäraselt
omane konventsiooni õigusele ja Ühenduse õigusele, Belgia riigi käesoleva kohtuotsuse
kuulutamisele eelnenud õigustoimingute või sündmuste taaskäsitlemisest."
Euroopa Inimõiguste Kohtu ülesanne on tagada konventsiooni kõrgete lepinguosaliste võetud
kohustustest kinnipidamine. Selleks tõlgendab ta konventsiooni ja sedastab sellest tuleneva
õiguse.
Kohus on pädev konventsiooni kohaldama, mitte aga seda uuesti välja töötama. Üksnes kõrged
lepinguosalised võivad muuta enesele võetud kohustuste sisu.
Seetõttu ei ole minu arvates Kohtu ülesanne avaldada arvamust seaduse kohaldatavuse kohta
juhtumi jaoks, mis ei ole konkreetne tema ees otsustamiseks olev asi.
Kohtuotsuse tegelik täideviimine ei kuulu Kohtu pädevusse; konventsiooni artikli 54 kohaselt
"Kohtu otsus saadetakse ministrite komiteele, kes kontrollib selle täitmist".
Esmajoones on Belgia siseriikliku kohtu ülesanne lahendada siseriiklikus seadusandluses
tõusetunud küsimusi mineviku, oleviku või tuleviku asjaolude kohta. Belgia kohtunikud on need,
märkus 24
kes peavad vajaduse korral kohaldama res judicata
norme, aegumist ja nii edasi, et
tagada olemasoleva olukorra stabiilsus.
5Ma nõustun austatud kolleegi kohtunik Matscheri arvamusega protokolli nr 1 artikli 1 osas
käsitletuna eraldi või koostoimes konventsiooni artikliga 14.
märkus 1
Elus olevate isikute vahel. – Toim.
Abstraktselt.
Ema on alati kindel. – Toim.
European Court Reports.
märkus 2
märkus 3
märkus 4
märkus 5
Ettevalmistav töö konventsiooni teksti koostamiseks – Toim.
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_9.html (27 of 28) [11/05/2001 08:57:58] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
märkus 6
Kaebaja esindaja. – Toim.
Nimelt kohtuotsuse resolutsiooni punktides 8, 9, 11 ja 16, milles Kohus jättis ühehäälselt
märkus 7
kaebajate taotluse rahuldamata; samuti punktis 17, milles enamus oli taotluse rahuldamata jätmise
poolt.
märkus 8
Esmapilgul, kuni vastupidise tõestamiseni. – Toim.
Artikkel 3 on säte, mis keelab "piinamise ja … ebainimliku või alandava kohtlemise ja
märkus 9
karistamise". Selle alusel väitsid kaebajad, et nad talusid "alandavat kohtlemist" – mitte seepärast,
et nende suhtes oleks midagi kohaldatud või nende vastu oleks võetud meetmeid –, vaid lihtsalt
tõsiasja alusel, et Belgia seadus ei tunnista vallalise ema ja tema väljaspool seaduslikku abielu
sündinud lapse vahelist automaatset ning üksnes sünnist (ja alates sünni kuupäevast) tulenevat
juriidilist (mitte üksnes vere-) vanemlikku sidet, ilma et kumbki neist peaks astuma Belgia
seadusega ettenähtud lisasamme, et luua järgnevalt selline juriidiline (mitte üksnes vere-) side.
Seda lugesid kaebajad nende "alandavaks kohtlemiseks".
Kohus jättis selle nõude rahuldamata, kuid minu arvates oleks ta pidanud minema kaugemale ja
leidma, et konventsiooni artiklis 3 sisalduv säte on täiesti erinevat klassi ainestik ega ole kaebajate
olukorraga sarnastel juhtudel üldse kohaldatav.
märkus 10
Selliseid erandeid võib leida konventsiooni mitmes sättes, need on näiteks riikliku
julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse, avaliku korra, tervise, kõlbluse, majandusliku heaolu jne
huvides. Vastustav valitsus ei toetunud ühelegi neist.
märkus 11
Selles joonealuses märkuses kirjeldatakse olukorda seoses kaebajate väitega, et nad
talusid "alandavat kohtlemist"; kuid see oli täpselt sama olukord, mis tingis nende kaebuse selle
kohta, et Belgia õiguses ei austata nende perekonnaelu.
märkus 12
Seda seisukohta toetab kaudselt artikli 8 lõikes 2 osutus avaliku võimu "sekkumisele" –
mõnda aega muidugi eristatakse sekkumist ja õiguste austamata jätmist (niivõrd kui viimane ei
tähenda esimest), seda lubava seaduse olemasolu ja seetõttu selle kasutamise varjatud ähvardus,
mille praktilist avaldust kirjeldatakse punktis 7, toob isegi juhul, kui neid seadusi tegelikult ei
kohaldatud, kaasa era- ja perekonnaelu, kodu ja korrespondentsi saladuse austamise puudumise,
mis asjaomaste meetmete elluviimisel tähendab tegelikku sekkumist sellesse valdkonda. Vihje on
ilmselge.
märkus 13
6septembri 1978. aasta kohtuotsus. – Seeria A, nr 28.
märkus 14
märkus 15
Fakti enese põhjal. – Toim.
Iseseisvalt. – Tlk.
Terminite "possessions", "property", "biens" ja "propriété" ilmne vaheldumisi tarvitamine
märkus 16
märkus 17
eri kontekstides ilma selge põhjenduseta tekitab segatust. Prantsuse "bien" kõige parem vaste
inglise keeles on "assets", mitte "possessions". Kuid inglise "assets" parim prantsuskeelne vaste
on "avoirs". Peale selle puudub rahuldav prantsuskeelne vaste terminile "possessions" mitmuses.
Tõlke kõrvalekalded lisavad raskusi. Kuid need kahandavad seetõttu ka Kohtu tõlgenduste
väärtust.
märkus 18
Protokolli artikkel 5 näeb ette, et selle olulised sätted (selle artiklid 1–4) on "konventsiooni
lisaartiklid" ning et "kõiki konventsiooni sätteid kohaldatakse vastavalt".
märkus 19
Artikkel 14 jätkub "selliste tunnuste alusel nagu …", siis järgneb loetelu harilikest
võimalikest diskrimineerimise alustest isiku seisundi, tema veendumuste põhjusel koos üldiste
väljendite "või muu seisund" või "muud veendumused" lisamisega. Kohus on käsitlenud seda
loetelu kui näidisloetelu ning on lugenud igat liiki või päritolu järgi diskrimineerimise aluse selle
artikliga hõlmatuks, tingimusel et see oli õigustamatu.
märkus 20
Belgia Politsei Riikliku Ühingu asjas (27. oktoobri 1975. aasta kohtuotsus. – Seeria A, nr
19), vt minu eriarvamuse punktid 18–26.
märkus 21
Hüpoteetiliselt. – Tlk.
Surma puhuks. – Toim.
märkus 22
märkus 23
"Oma pärijad", pärandaja otsesed järeltulijad. – Toim.
märkus 24
Jõustunud kohtuotsus. – Toim.
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_9.html (28 of 28) [11/05/2001 08:57:58]
Tekstas iš mūsų archyvo (Europos Žmogaus Teisių Teismo HUDOC duomenų bazė). © Council of Europe / European Court of Human Rights. Reuse permitted with attribution; the Court's translations into languages other than English and French are not authoritative.