6septembri 1978. aasta kohtuotsus
Käesoleva kohtuasja kaebajad on järgmised Saksamaa kodanikud: prokurör Gerhard Klass, jurist
Peter Lubberger, kohtunik Jürgen Nussbruch, juristid Hans-Jürgen Pohl ja Dieter Selb.
1968aastal vastuvõetud õigusaktid – põhiseaduse artikli 10 lõike 2 muudatus ja selle alusel
vastuvõetud 13. augusti 1968. aasta seadus (edaspidi G 10), mis piiras posti, telegraafi ja telefoni
teel edastatavate sõnumite saladuses hoidmise õigust, – andis teatud asjaoludel õiguse varjatult
jälgida, teavitamata sellest asjaomast isikut. Peale selle välistas õigusakt jälitustoimingute
määramise ja rakendamise kohtuliku õiguskaitsevahendi; selle asemele loodi kaks
järelevalveorganit – Bundestag'i nimetatud viiest parlamendiliikmest koosnev nõukogu ja nõukogu
nimetatud kolmeliikmeline Komisjon.
Kaebajate esitatud apellatsioonkaebuse alusel leidis föderaalne konstitutsioonikohus 15.
detsembril 1970, et 13. augusti 1968. aasta seadus on tühine niivõrd, kui see puudutab jälgitava
isiku teavitamata jätmist ka juhul, kui see oleks võimalik piirangu eesmärki ohustamata.
Juunis 1971 esitasid eelnimetatud isikud kaebuse Euroopa Inimõiguste Komisjonile. Nad väitsid,
et eespool nimetatud õigusakt rikub Euroopa inimõiguste konventsiooni kolme artiklit: artikli 6
lõiget 1 (õigus asja õiglasele arutamisele kohtus tsiviil- või kriminaalmenetluses), artiklit 8 (õigus
era- ja perekonnaelu ja kodu ning korrespondentsi saladuse austamisele) ja artiklit 13 (õigus
kasutada tõhusat õiguskaitsevahendit siseriikliku organi ees konventsioonis sätestatud õiguse
rikkumisel).
Oma 9. märtsi 1977. aasta ettekandes esitas Komisjon järgmise arvamuse:
Asja suulisel arutamisel märtsis 1978 teatas Saksamaa valitsuse esindaja Kohtule, et nimetatud
õigusakti alusel ei määratud ega rakendatud kaebajate suhtes kordagi jälitustoiminguid.
Komisjon esitas asja Kohtule 14. juulil 1977.
I. Artikli 25 lõike 1 kohta
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_8.html (1 of 13) [11/05/2001 08:56:59] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
30Valitsus kutsus nii oma seletuskirjas kui ka suulises esildises Kohut leidma, et Komisjonile
esitatud kaebus on vastuvõetamatu. Valitsus väitis, et kaebajaid ei saa pidada "ohvriteks" artikli 25
lõike 1 tähenduses, milles on sätestatud:
"Komisjon võib vastu võtta Euroopa Nõukogu peasekretärile adresseeritud petitsioone igalt isikult,
valitsusväliselt organisatsioonilt ja isikute grupilt, kes väidavad, et nad on käesolevas
konventsioonis sätestatud õiguste rikkumise ohvriks ühe kõrge lepinguosalise poolt, tingimusel et
kõrge lepinguosaline, kelle vastu kaebus on esitatud, on deklareerinud, et ta tunnustab Komisjoni
pädevust niisuguste petitsioonide vastuvõtmiseks…"
Valitsuse esildise kohaselt ei kaevanud nimetatud isikud, et on aset leidnud nende õiguste
üksikrikkumine, isegi mitte võimalik rikkumine, pigem taotlesid nad puhthüpoteetilise
jälitustegevuse objektiks olemise võimaluse põhjusel, et vaidlustatud õigusakt vaadataks
konventsiooni seisukohalt üldiselt ja abstraktselt läbi.
31Komisjon nõustus asja arutamisel esindajate antud vastuses valitsusega, et Kohus on pädev
otsustama, kas kaebajad võivad väita, et nad on ohvrid artikli 25 lõike 1 tähenduses. Komisjon ei
nõustunud siiski valitsusega juhul, kui viimase ettepanek võis tähendada soovitust, et Kohus
vaataks uuesti läbi Komisjoni otsuse kaebuse vastuvõetavuse kohta.
Esindajad leidsid, et valitsus nõuab liiga jäigalt konventsiooni artikli 8 väidetava rikkumise "ohvri"
mõiste standardit. Selleks et väita artikli 6 lõikega 1 neile antud õiguste teostamisse sekkumise
ohvriks olemist, peaks esindajate esildise kohaselt piisama, et isik on sellises olukorras, kus on
põhjendatud oht tema salajaseks jälgimiseks. Esindaja arvates ei ole kaebajad mitte üksnes
võimalikud ohvrid, nagu Komisjon tegelikult väitis. Kaebajad võivad väita, et nad on artikli 8 alusel
neile antud õiguste otsese rikkumise ohvrid seetõttu, et vaidlustatud õigusakti tingimuste kohaselt
riskib Saksamaa Liitvabariigis igaüks, kelle puhul võidakse oletada sidemeid riigikorravastase
tegevusega seotud isikutega, reaalselt võimalusega saada varjatud jälgimise objektiks. Ainuüksi
juba selline risk iseenesest piirab vaba suhtlemist.
Komisjoni esindaja leidis teisegi põhjuse, miks kaebus on õigesti vastuvõetavaks loetud. Tema
arvates tuleb väidetava rikkumisega seotud õigus, mida ei ole konventsioonis sõnaselgelt
väljendatud, tuletada vajaliku kaasmõtte kaudu; see kaudselt mõista antud õigus on iga isiku õigus
saada mõistliku aja jooksul teada igast salajasest meetmest, mida avalik võim tema suhtes
kohaldab ning mis ulatub tema konventsioonijärgsetesse õigustesse ja vabadustesse
sekkumiseni.
32Kohus kinnitab oma pretsedendiõiguses põhjendatult väljendatud printsiipi, et kui asi on
Kohtule nõuetekohaselt esitatud, on Kohtul täielik pädevus ja ta võib arvestada kõigi faktiliste või
menetluse käigus tekkivate õigusküsimustega, kaasa arvatud Komisjonis seoses
vastuvõetavusega tõusetunud küsimused. Seda järeldust ei muuda kehtetuks konventsiooni artikli
27 alusel Komisjonile antud pädevus otsustada kaebuste vastuvõetavuse üle. Selle artikliga on
Komisjonile määratud sõelumisülesanne, Komisjon kas aktsepteerib kaebuse või tunnistab selle
vastuvõetamatuks. Tema otsuse peale, millega ta tunnistab kaebuse vastuvõetamatuks, ei saa
edasi kaevata, samuti nagu ka otsuse peale, millega kaebus aktsepteeritakse, neid käsitletakse
täiesti iseseisvatena (vt 18. juuni 1971. aasta DeWilde'i, Oomsi ja Versypi kohtuotsus. – Seeria A,
nr 12, lk 29 ja 30, punktid 47–54; samuti 9. veebruari 1967. aasta kohtuotsus esialgsete
vastuväidete kohta "Belgia keelte" asjas. – Seeria A, nr 5, lk 18; 7. detsembri 1976. aasta
Handyside'i kohtuotsus. – Seeria A, nr 24, lk 20, punkt 41 ja 18. jaanuari 1978. aasta kohtuotsus:
Iirimaa v. Ühendkuningriik. – Seeria A, nr 25, lk 63, punkt 157).
Käesolev kohtuasi puudutab inter alia mõiste "ohver" tõlgendamist konventsiooni artikli 25
tähenduses, see küsimus on Komisjonis juba tõstatatud. Kohus kinnitab seetõttu oma pädevust
nimetatud artikli alusel tekkinud küsimuste läbivaatamiseks.
33Samal ajal kui artikkel 24 lubab igal lepinguosalisel riigil pöörduda Komisjoni poole
konventsiooni sätete "iga väidetava rikkumise" korral teise lepinguosalise riigi poolt, peab isik,
valitsusväline organisatsioon või isikute grupp artikli 25 alusel petitsiooni esitamiseks väitma, et "ta
on konventsioonis sätestatud õiguste rikkumise ohver". Seega erinevalt artiklist 24 – mille järgi
võib muude ettenähtud tingimuste täitmise korral lugeda vastuvõetavaks riikidevahelise kaebuse
üldise huvi alusel, et konventsiooni täidetaks –, nõuab artikkel 25, et üksikkaebaja peab väitma, et
väidetav rikkumine on teda tegelikult mõjutanud (vt 18. jaanuari 1978. aasta kohtuotsus: Iirimaa v.
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_8.html (2 of 13) [11/05/2001 08:56:59] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
Ühendkuningriik. – Seeria A, nr 25, lk 90–91, punktid 239 ja 240). Artikkel 25 ei sätesta
märkus 1
üksikisikutele konventsiooni tõlgendamiseks mõnda liiki actio popularis´t
; ta ei luba
üksikisikul esitada kaebust seaduse kohta in abstracto üksnes seetõttu, et tema meelest on see
konventsiooniga vastuolus. Põhimõtteliselt ei piisa üksikkaebaja puhul väitest, et üksnes seaduse
olemasolu rikub tema konventsioonijärgseid õigusi; on vaja, et seadust oleks tema kahjuks
kohaldatud. Nagu märkisid nii valitsus kui ka Komisjon, võib seadus sellest olenemata iseenesest
rikkuda üksikisiku õigusi, kui seadus mõjutab isikut ka seaduse rakendamise erimeetmete
puudumisel. Sellega seoses tuletab Kohus meelde, et kahes eelmises artikli 25 alusel esitatud
kaebuses oli iseenesest tegemist sellist toimet omava õigusaktiga: "Belgia keelte" asjas ning
Kjeldseni, Busk Madseni ja Pederseni asjas taotleti Kohtult teatavate haridust käsitlevate
õigusaktide konventsioonile ja protokollile nr 1 vastavuse läbivaatamist (23. juuli 1968. aasta
kohtuotsus. – Seeria A, nr 6 ja 7. detsembri 1976. aasta kohtuotsus, seeria A, nr 23; eriti lk 22–23,
punkt 48).
34Artikkel 25, mis käsitleb üksikisikute pöördumist Komisjoni, on konventsiooniga sätestatud
õiguste ja vabaduste elluviimise mehhanismi nurgakivi. See mehhanism sisaldab üksikisikule, kes
leiab, et teda on kahjustatud konventsiooni rikkumisena käsitletava tegevusega, õiguse esitada
väidetav rikkumine Komisjonile tingimusel, et teised vastuvõetavuse tingimused on täidetud.
Käesolevas menetluses tõusetub küsimus, kas üksikisik tuleb jätta ilma võimalusest esitada
Komisjonile kaebus, kuna vaidlustatavate toimingute salajasuse tõttu ei saa ta esile tuua teda
konkreetselt mõjutavaid toiminguid. Kohtu arvates tähendab konventsiooni tõhusus (l'éffet utile)
sellises olukorras teatavat võimalust pöörduda Komisjoni. Kui see nii ei oleks, oleks konventsiooni
elluviimise mehhanismi tõhusus oluliselt nõrgenenud. Arvestades asjaolu, et konventsioon ja
sellega loodud institutsioonid on mõeldud üksikisikute kaitseks, peab konventsiooni
menetlussätteid kohaldama sellisel viisil, mis muudab üksikisikute kaebuste süsteemi tõhusaks.
Seetõttu Kohus aktsepteerib, et teatud tingimustel võib üksikisik kaevata üksnes salajaste
meetmete või salajasi meetmeid võimaldava õigusakti olemasolust tingitud rikkumise ohvriks
olemise peale, ilma et ta peaks väitma, et neid meetmeid tegelikult tema suhtes kohaldati.
Nõuetekohased tingimused tuleb iga asja puhul kindlaks määrata vastavalt konventsioonist
tulenevale õigusele või väidetavalt rikutud õigustele, vaidlustatud meetmete salajasele iseloomule
ning nende meetmete ja kaebaja vahelisele seosele.
35Nendest seisukohtadest lähtudes tuleb käesoleval juhul kindlaks teha, kas konkreetse
vaidlustatud õigusakti alusel võivad kaebajad väita, et nad on konventsiooni artikli 8 rikkumise
ohvrid artikli 25 tähenduses, kusjuures kesksel kohal on käesolevas asjas artikkel 8.
36Kohus osutab, et kui riik algatab salajase jälitustegevuse, mis jääb kontrollitavale isikule
teadmata ning seetõttu ei saa jälitustegevust vaidlustada, võib artikkel 8 muutuda suures ulatuses
tühiseks. Sellises olukorras on võimalik kohelda üksikisikut viisil, mis on vastuolus artikliga 8, või
isegi jätta isik viimase teadmata ilma talle selle artikliga tagatud õigusest ning seetõttu ei
võimaldata isikule õiguskaitsevahendit ei siseriiklikul tasandil ega ka konventsiooniga loodud
institutsioonides.
Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et 15. detsembri 1970. aasta otsuses võttis föderaalne
konstitutsioonikohus (vt punktid 11 ja 12) omaks järgmise seisukoha:
"Selleks et oleks võimalik esitada taotlus tunnistamaks õigusakt põhiseadusega vastuolus olevaks,
peab avaldaja väitma, et akt ise, mitte üksnes selle rakendusmeetmed, tähendab tema
põhiõigustest ühe vahetut ja kohest rikkumist… Need tingimused ei ole täidetud, kuna avaldajate
endi esildiste kohaselt võidakse nende põhiõigusi rikkuda üksnes täitevvõimupoolse tegevusega.
Siiski, kuna neile ei ole nende õigustesse sekkumist teatavaks tehtud, ei saa asjaomased isikud
vaidlustada ühtegi rakendusmeedet. Sellisel juhul peab neil olema õigus esitada taotlus
tunnistamaks õigusakt põhiseadusega vastuolus olevaks sarnaselt juhtudega, mil sellise avalduse
esitamine rakendusmeetmete vastu on võimatu mingil muul põhjusel …"
Hoolimata võimalikest erinevustest föderaalsesse konstitutsioonikohtusse Saksa õiguse kohaselt
edasikaebamise ja konventsiooniga selle elluviimiseks loodud mehhanismi vahel, kehtib
kõnealune seisukoht mutatis mutandis ka artikli 25 alusel esitatavate kaebuste suhtes.
Kohtu arvates on vastuvõetamatu, et konventsiooniga tagatud õiguste teostamise kindluse võib
kõrvaldada üksnes lihtsa asjaoluga, et asjaomane isik ei ole õiguste rikkumisest teadlik. Isiku
puhul, kes võib olla mõjutatud salajasest jälitustegevusest, tuleb tema õigus pöörduda
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_8.html (3 of 13) [11/05/2001 08:56:59] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
abiotsimiseks Komisjoni tuletada artiklist 25, vastasel korral võib artikkel 8 osutuda tühiseks.
37Kõnealuse asja asjaolude kohta märgib Kohus, et vaidlustatud õigusakt loob jälitustegevuse
süsteemi, mille kohaselt Saksamaa Liitvabariigis võib iga isiku postisaadetisele, telegraafi ja
telefoni teel edastatud sõnumitele kohaldada jälitustoiminguid, ilma et nad sellest kunagi teada
saaksid, välja arvatud ettevaatamatuse või hilisema teatamise korral föderaalse
konstitutsioonikohtu otsuses sätestatud tingimustel (vt punkt 11). Selles ulatuses mõjutab
vaidlustatud õigusakt kõiki Saksamaa Liitvabariigis posti-, telegraafi- ja telefoniteenuste kasutajaid
või võimalikke kasutajaid. Nagu esindajad õigesti märkisid, võib selline jälitustegevuse oht peale
selle iseenesest piirata suhtlemist posti, telegraafi ja telefoni teel ning järelikult tähendab see
otsest sekkumist kõigi kasutajate või võimalike kasutajate artikliga 8 tagatud õigustesse.
Asja arutamisel teavitas valitsuse esindaja Kohut, et kaebajatele ei olnud kordagi määratud ega
nende suhtes rakendatud jälitustoiminguid G 10 alusel (vt punkt 13). Kohus arvestab esindaja
väitega. Pidades silmas oma seisukohti vaidlustatud õigusakti mõju kohta, leiab Kohus siiski, et
see tagantjärele antud selgitus ei mõjuta hinnangut kaebajate "ohvri" staatuse kohta.
38Arvestades käesoleva kohtuasja erilisi asjaolusid, leiab Kohus, et igal kaebajal on õigus
"(väita) konventsiooni rikkumise ohvriks olemist", isegi kui ta ei saa oma kaebuse toetuseks väita,
et ta on olnud konkreetse jälitustoimingu objektiks. Küsimusega, kas kaebajad tegelikult olid
konventsiooni rikkumise ohvrid, kaasneb vajadus kindlaks teha, kas vaidlustatud õigusakt
iseenesest on konventsiooni sätetega vastavuses.
Seetõttu ei pea Kohus vajalikuks otsustada, kas konventsioon tähendab kaudselt ka õigust olla
informeeritud Komisjoni esindaja nimetatud asjaoludel [vt punkt 31].
39Kaebajad väitsid, et vaidlustatav õigusakt rikub konventsiooni artiklit 8 peamiselt seetõttu, et
asjaomaseid isikuid ei teavitata jälitustoimingutest ja neil ei ole selliste toimingute lõpetamise
korral võimalik pöörduda kohtusse. Konventsiooni artiklis 8 on sätestatud:
"1. Igaühel on õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu ja kodu ning korrespondentsi
saladust.
2Võimud ei sekku selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on
demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku
heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste
ja vabaduste kaitseks."
40Vastavalt põhiseaduse artikli 10 lõikele 2 võib postisaadetiste, telegraafi ja telefoni teel
edastatavate sõnumite saladust piirata, kuid üksnes vastavalt seadusele. G 10 artikli 1 lõige 1
lubab teatud ametivõimudel postisaadetisi varjatult läbi vaadata, telegraafi teel edastatavaid
sõnumeid lugeda ning telefonikõnesid salaja pealt kuulata ja salvestada (vt punkt 17).
Kohtu-poolne asja läbivaatamine artikli 8 alusel on seega piiratud nende meetmete lubatavusega
ega laiene näiteks kriminaalmenetluse seadustiku kohasele salajasele jälitustegevusele (vt punkt
25).
41Esiteks tuleb otsustada, kas ja millises osas tähendab vaidlustatud õigusakt, mis lubab
eespool nimetatud jälitustoiminguid, kaebajatele artikli 8 lõikega 1 tagatud õiguste teostamisse
sekkumist.
Kuigi telefonikõnet ei ole artikli 8 lõikes 1 otseselt nimetatud, leiab Kohus nagu Komisjongi, et
selline vestlus on hõlmatud osutatud sättes toodud "eraelu" ja "korrespondentsi" mõistetega.
Komisjon esitas oma ettekandes arvamuse, et Saksa õigusaktiga ettenähtud salajane
jälitustegevus ulatub artikli 8 lõikes 1 sätestatud õiguste teostamisse sekkumiseni. Valitsus ei
vaidlustanud seda küsimust Komisjonis ega ka Kohtus. On selge, et iga lubatud jälitusmeede, kui
seda kohaldatakse teatud isiku suhtes, viib avaliku võimu sekkumiseni isiku era- ja perekonnaelu
ning korrespondentsi saladuse austamise õiguse teostamisse. Peale selle kaasneb üksnes selle
õigusakti olemasoluga kõigile, kelle suhtes seda õigusakti võidakse kohaldada, jälitustegevuse
objektiks olemise oht; see oht annaks tingimata hoobi posti-, telegraafi- ja telefoniteenuste
kasutajate suhtlemisvabadusele ning järelikult tähendab see "avaliku võimu sekkumist" kaebajate
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_8.html (4 of 13) [11/05/2001 08:56:59] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
era- ja perekonnaelu ning korrespondentsi saladuse austamise õiguse teostamisse.
Kohus ei välista, et vaidlustatud õigusakt ja järelikult ka selle alusel lubatavad meetmed võiksid
kaasa tuua sekkumise isiku kodu austamise õiguse teostamisse. Kohus ei pea siiski vajalikuks
otsustada selles punktis käesoleva menetluse puhul.
42Käesolevas kohtuasjas artikli 8 alusel tekkiv põhiküsimus on, kas tuvastatud sekkumine on
selle artikli lõike 2 tingimuste kohaselt õigustatud. Kuna nimetatud lõikes on ette nähtud erandid
konventsiooniga tagatud õigustest, tuleb seda tõlgendada kitsendavalt. Isikute salajase jälgimise
lubamine, mis on iseloomulik politseiriigile, on konventsiooni järgi talutav üksnes sel määral, kui
see on demokraatlike institutsioonide kaitseks hädavajalik.
43Selleks et eespool kindlakstehtud "sekkumine" ei tähendaks artikli 8 rikkumist, peab see
kõigepealt lõike 2 kohaselt olema "kooskõlas seadusega". See tingimus on käesoleval juhul
täidetud, kuna "sekkumine" tuleneb parlamendi vastuvõetud õigusaktidest, kaasa arvatud
õigusakt, mida föderaalne konstitutsioonikohus oma pädevuse kohaselt 15. detsembri 1970. aasta
otsusega muutis (vt punkt 11). Peale selle märgib Kohus, nagu märkisid ka valitsus ja Komisjon, et
iga individuaalne jälitustoiming peab vastama õigusaktis endas sätestatud rangetele tingimustele
ja korrale.
44Jääb üle kindlaks teha, kas ka teised artikli 8 lõikes 2 ettenähtud tingimused olid täidetud.
Valitsuse ja Komisjoni arvamuse kohaselt on vaidlustatud õigusaktiga lubatud sekkumine
"demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku huvides" ja/või "korratuse või kuriteo
ärahoidmiseks". Valitsus väitis Kohtus, et lisaks oli sekkumine õigustatud "ühiskondliku
turvalisuse" ja "kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks".
45G 10 määratleb täpselt ja ühtlasi ka piiritleb kitsendavate meetmete kohaldamise eesmärgid. G
10 näeb ette, et "ähvardava ohu", "vaba demokraatliku põhiseadusliku korra" ohustamise,
"föderatsiooni või liidumaa olemasolu või julgeoleku", vabariigi territooriumil asuvate "(liitlaste)
relvajõudude julgeoleku" või "Berliini liidumaal asuvatest kolme suurriigi vägedest ühe" julgeoleku
kaitseks võivad asjaomased võimud lubada eespool osutatud piiranguid (vt punkt 17).
46Kohus, jagades valitsuse ja Komisjoni seisukohta, leiab, et G 10 eesmärk on tõepoolest riigi
julgeoleku tagamine ja/või korratuse või kuriteo ärahoidmine vastavalt artikli 8 lõikele 2. Nendel
asjaoludel ei pea Kohus vajalikuks otsustada, kas ka muud valitsuse tsiteeritud eesmärgid on
asjakohased.
Teiselt poolt tuleb kindlaks teha, kas vaidlustatud õigusaktiga ettenähtud meetmed jäävad eespool
nimetatud eesmärkide saavutamisel igas suhtes piiridesse, mis on demokraatlikus ühiskonnas
vajalikud.
47Kaebajad ei vaidlusta Saksa õigusakti selles, et see annab jälitustegevusele laiaulatuslikud
volitused; nad aktsepteerivad neid volitusi ja sellest tulenevat artikli 8 lõikega 1 tagatud õiguste
piiramist kui demokraatliku riigi kaitseks vajalikku kaitsevahendit. Kuid kaebajad leiavad, et artikli 8
lõige 2 näeb sellistele volitustele ette teatud piirangud, mida tuleb demokraatlikus ühiskonnas
austada selleks, et ühiskond ei hakkas märkamatult libisema totalitarismi poole. Nende arvates
puuduvad vaidlustatud õigusaktis piisavad tagatised võimaliku kuritarvitamise eest.
48Nagu esindajad märkisid, ei või Kohus oma hinnangus artikliga 8 pakutava kaitse ulatuse
kohta jätta arvestamata kaht tähtsat asjaolu. Esimene puudutab tehnilisi edusamme spionaa• i ja
järelikult ka jälitustegevuse vahendite osas; teine on terrorismi areng Euroopas viimastel aastatel.
Tänapäeval leiavad demokraatlikud ühiskonnad, et neid ähvardavad keerukad spionaa• ivormid ja
terrorism, mille tõttu riik peab selle ohu vastu tõhusaks võitluseks olema suuteline varjatult jälgima
tema territooriumil tegutsevaid riigikorda ohustavaid elemente. Seetõttu peab Kohus
aktsepteerima, et mõni postisaadetiste varjatud läbivaatamise ning telegraafi ja telefoni teel
edastavate sõnumite salajase pealtkuulamise volitusi andev õigusakt on erandtingimustel
demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku huvides ja/või korratuse või kuriteo
ärahoidmiseks.
49Tingimuste kehtestamise kohta, mille alusel jälitustegevus peab toimuma, märgib Kohus, et
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_8.html (5 of 13) [11/05/2001 08:56:59] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
selles osas on siseriiklikul seadusandlusel teatav valikuvabadus. Kindlasti ei ole Kohtu ülesanne
anda siseriiklike võimude hinnangust erinevat hinnangut selle kohta, missugune võiks olla parim
poliitika selles valdkonnas (vt mutatis mutandis 18. juuni 1971. aasta De Wilde'i , Oomsi ja Versypi
kohtuotsus. – Seeria A, nr 12, lk 45–46, punkt 93, ja 21 veebruari 1975. aasta Golderi kohtuotsus.
Kohus rõhutab siiski, et see ei tähenda, nagu oleks lepinguosalisel riigil piiramatu valikuvabadus
kohaldada oma jurisdiktsiooni piires isikute varjatud jälgimist. Olles teadlik sellise õigusakti
esitatavast võimalusest seada demokraatlik ühiskond selle kaitsmise põhjendusel ohtu või isegi
hävitada, kinnitab Kohus, et lepinguosalised riigid ei või spionaa• i ja terrorismi vastu võitlemise
nimel võtta vastu ükskõik milliseid meetmeid, mis nende arvates on sobivad.
50Kohus peab olema veendunud, et ükskõik millises kehtivas jälitustegevuse süsteemis on
piisavad ja tõhusad tagatised volituste kuritarvitamise vastu. Sellisel hinnangul on üksnes
suhteline iseloom: see sõltub kõigist asja tehioludest, nagu võimalike meetmete olemus, ulatus,
kestus, nende meetmete määramiseks vajalikud põhjused, lubamiseks pädevad võimud, nende
meetmete teostamine ja järelevalve ning siseriikliku õigusega ettenähtud õiguskaitsevahend.
Seetõttu tuleb vaidlustatud õigusakti alusel, mida on muudetud föderaalse konstitutsioonikohtu 15.
detsembri 1970. aasta otsusega, kehtestatud salajase jälitustegevuse süsteem seoses
konventsiooniga läbi vaadata.
51Vastavalt G 10-le peavad enne jälitustoimingu kohaldamist olema täidetud mitmed piiravad
tingimused. Nii lubatakse piiravaid meetmeid juhul, kui on faktilised tunnused, et kahtlustatav isik
valmistab ette, paneb toime või on pannud toime teatud kuriteo; meetmeid võib määrata üksnes
siis, kui asjaolude kindlakstegemine teiste meetoditega on perspektiivitu või märgatavalt raskem;
isegi siis võib jälitustegevus puudutada üksnes konkreetset kahtlustatavat või tema oletatavaid
"kontaktisikuid" (vt punkt 17). Järelikult ei ole uurimisega seotud või üldine jälgimine vaidlustatud
õigusaktiga lubatud.
Jälgimise võib määrata üksnes põhjendatud kirjaliku taotluse korral, mille on esitanud teatud
asutuse juht või tema asetäitja; asjakohase otsuse peab tegema selleks kantsleri poolt volitatud
föderaalminister või vajaduse korral liidumaa kõrgeim organ (vt punkt 18). Järelikult eksisteerib
seaduse kohaselt administratiivne kord tagamaks, et meetmeid ei määrataks juhuslikult,
ebareeglipäraselt või neid nõuetekohaselt ja põhjalikult kaalumata. Peale selle, kuigi õigusakt seda
ei nõua, taotleb asjaomane minister harilikult G 10 komisjonilt eelneva nõusoleku, välja arvatud
edasilükkamatud asjaolud (vt punkt 21).
52G 10 kehtestab ranged tingimused jälitustoimingute rakendamise ja selle käigus saadud
informatsiooni töötlemise kohta. Kõnealuseid toiminguid võib kohaldada kuni kolm kuud ja neid
võib pikendada üksnes uue taotluse korral; toimingud tuleb kohe lõpetada, kui nõutavaid tingimusi
enam ei esine või kui toimingud ise ei ole enam vajalikud; selle käigus saadud teavet ja
dokumente ei tohi kasutada muul eesmärgil ning dokumendid tuleb hävitada niipea, kui neid
taotletud eesmärgi saavutamiseks enam vaja ei ole (vt punktid 18 ja 20).
Meetmete rakendamiseks kohtuniku kvalifikatsiooniga ametnik teostab eelkontrolli. Nimetatud
ametnik vaatab saadud info läbi, enne kui ta selle asjaomasele asutusele edastab; seda infot võib
kasutada üksnes õigusakti kohaselt, kui see on oluline meetmete eesmärgi jaoks; ametnik hävitab
kõik muu võimaliku kogutud teabe (vt punkt 20).
53Kuna jälitustoimingute määramise ja kohaldamise osas on kohtusse pöördumine välistatud, on
G 10 kohaselt kooskõlas põhiseaduse artikli 10 lõikega 2 selle asemel ette nähtud järelkontroll või
taasläbivaatus, mida teostavad rahva poolt valitud esindajate nimetatud kaks organit –
parlamendinõukogu ja G 10 komisjon.
Pädev minister peab vähemalt kord kuue kuu jooksul esitama viiest parlamendiliikmest koosnevale
parlamendinõukogule ettekande G 10 kohaldamise kohta; parlamendiliikmed nimetab Bundestag
proportsionaalselt parlamendifraktsioonidega, nõukogus on esindatud opositsioon. Peale selle
peab minister esitama G 10 komisjonile tema määratud meetmete aruande. Praktikas taotleb ta
selle komisjoni eelnevat nõusolekut. Komisjon langetab ex officio või isiku taotlusel, kes arvab, et
teda jälgitakse, otsuse nii kõnealuste meetmete seaduslikkuse kui vajaduse kohta; kui ta kuulutab
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_8.html (6 of 13) [11/05/2001 08:56:59] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
mõne meetme ebaseaduslikuks või mittevajalikuks, peab minister need kohe lõpetama. Komisjoni
liikmed nimetab parlamendinõukogu pärast valitsusega konsulteerimist Bundestag'i koosseisu
volituste ajaks; need liikmed on oma ülesannete täitmisel täiesti sõltumatud ning neile ei või anda
juhtnööre (vt punkt 21).
54Valitsus väidab, et artikli 8 lõige 2 ei nõua salajase jälgimise kohtulikku kontrolli, ning et G 10
alusel kehtestatud kontrollisüsteem kaitseb tõhusalt üksikisikute õigusi. Kaebajad omalt poolt
määratlevad seda süsteemi "poliitilise kontrolli vormina", mis on ebapiisav võrreldes kohtuliku
kontrolli põhimõttega, mis peaks valitsema.
Järelikult tuleb kindlaks teha, kas piiravate meetmete määramise ja rakendamise järelevalvekord
suudab tagada, et vaidlustatud õigusaktist tulenevad "sekkumised" on "demokraatlikus ühiskonnas
vajalikud".
55Jälitustegevust võib kontrollida kolmes staadiumis: kui otsustatakse jälitustegevust alustada,
jälitustegevuse ajal või pärast selle lõpetamist. Esimese kahe staadiumi puhul on salajase
jälitustegevuse jaoks väga loomulik ja loogiline määrata, et mitte üksnes jälitustegevus ise, vaid ka
selle kontroll toimub isiku teadmata. Kuna isik ei saa omal algatusel taotleda tõhusat
õiguskaitsevahendit või osaleda otseselt kontrollimenetluses, on järelikult oluline, et kehtestatud
kord suudaks ise tagada isiku õiguste piisava ja võrdse kaitse. Peale selle tuleb
järelevalvemenetluses võimalikult täpselt järgida demokraatliku ühiskonna väärtusi, et mitte
ületada vajalikkuse piire artikli 8 lõike 2 tähenduses. Üks demokraatliku ühiskonna põhiprintsiipe
on seaduse ülimuslikkus, millele konventsiooni preambulis on sõnaselgelt osutatud (vt 21.
veebruari 1975. aasta Golderi kohtuotsus. – Seeria A, nr 18, lk 16–17, punkt 34). Seaduse
ülimuslikkus tähendab inter alia, et täitevvõimu sekkumist isiku õigustesse tuleb tõhusalt
kontrollida, tavaliselt tagab selle kohtunik, vähemalt pakub viimases instantsis toimuv kohtulik
kontroll parimaid sõltumatuse, erapooletuse ja õiglase menetluse tagatisi.
56G 10-ga kehtestatud jälitustegevuse süsteemis oli kohtulik kontroll välistatud ning seda
asendas eelkontroll, mida teostasid kohtuniku kvalifikatsiooniga ametnik, parlamendinõukogu ja G
10 komisjon.
Kohus leiab, et valdkonnas, kus õiguste kuritarvitamine on üksikjuhtudel kergesti võimalik ning
võib kaasa tuua demokraatlikule ühiskonnale tervikuna kahjulikke tagajärgi, on soovitatav
usaldada kontroll kohtunikule.
Arvestades kontrolli olemust ja G 10-ga kehtestatud teisi tagatisi, leiab Kohus sellest olenemata, et
kohtuliku kontrolli välistamine ei ületa demokraatlikus ühiskonnas vajalikke piiranguid.
Parlamendinõukogu ja G 10 komisjon on jälitustegevust läbiviivast asutusest sõltumatud ja
varustatud piisavate volituste ning pädevusega, et teostada tõhusat ja pidevat kontrolli. Peale selle
kajastub demokraatlik iseloom parlamendinõukogu liikmete tasakaalustatuses. Opositsioon on
selles organis esindatud ja võib seetõttu osaleda Bundestag'i ees vastutava pädeva ministri
määratud meetmete kontrollis. Kohtuasja asjaoludel võib kahte kontrolliorganit käsitleda kui
piisavalt sõltumatut objektiivse otsuse tegemiseks.
Kohus märgib täiendavalt, et isikul, kes usub, et ta on jälitustegevuse objekt, on võimalus
pöörduda kaebusega G 10 komisjoni ja konstitutsioonikohtusse (vt punkt 23). Nagu Komisjon
möönis, on need õiguskaitsevahendid võimalikud üksnes erandlikel asjaoludel.
57Järelkontrolli puhul on vaja tuvastada, kas kohtulik kontroll, eelkõige isiku osavõtul, peab ka
pärast jälitustegevuse lõpetamist olema välistatud. Probleemiga on lahutamatult seotud hilisem
teavitamine, kuna põhimõtteliselt on asjaomase isiku kohtusse pöördumiseks vähe võimalust, välja
arvatud juhul, kui teda on teavitatud meetmetest, mida tema suhtes on ta enese teadmata
kohaldatud, ja ta suudab nende seaduslikkuse tagantjärele vaidlustada.
Kaebajate tehtud peamine etteheide artikli 8 põhjal tuleneb asjaolust, et asjaomaseid isikuid ei
teavitata alati pärast jälitustegevuse lõpetamist ning seetõttu ei saa nad taotleda kohtust tõhusat
õiguskaitsevahendit. Nad muretsevad ohu pärast, et meetmeid võidakse ilma isiku teadmata
vääralt rakendada, või et isik ei saa kindlaks teha oma õigustesse sekkumise ulatust. Kaebajate
arvates on kohtulik kontroll pärast jälitustoimingute lõpetamist demokraatlikus ühiskonnas vajalik
kuritarvituste vältimise tagamiseks; vastasel juhul puudub piisav salajase jälitustegevuse kontroll
ning isikule artikliga 8 antud õigused on lihtsalt kõrvaldatud.
Valitsuse arvates vastab hilisem teatamine, mida föderaalse konstitutsioonikohtu otsusest saadik
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_8.html (7 of 13) [11/05/2001 08:56:59] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
tuleb teha (vt punktid 11 ja 19), artikli 8 lõike 2 nõuetele. Valitsuse esildise kohaselt on salajase
jälitustegevuse maksimaalseks tõhususeks vajalik, et infot ei avalikustataks ei enne ega pärast
sündmust, kui seetõttu nurjatakse või võidakse tagasiulatuvalt nurjata uurimise eesmärk. Nad
rõhutasid, et kohtusse pöördumine ei ole pärast teatamist enam välistatud ning mitmed
õiguskaitsevahendid, mis inter alia võimaldavad taotleda kahjude hüvitamist, muutuvad siis
kättesaadavaks (vt punkt 24).
58Kohtu arvates tuleb tuvastada, kas hilisem teatamine on tegelikult alati teostatav. Tegevus või
oht, mille vastu jälituse eri- või erandtoimingud on suunatud, võivad pärast nende toimingute
lõpetamist kesta aastaid, isegi aastakümneid. Hilisem teatamine igale isikule, kelle suhtes
kohaldatud meede on lõpetatud, võib ohustada pikaajalist eesmärki, mis oli jälituse esialgseks
ajendiks. Nagu föderaalne konstitutsioonikohus õigesti märkis, võib selline teatamine peale selle
avalikustada luureosakonna töö meetodid ja tegevusvaldkonnad ning võib-olla tuvastada
salajasele koostööle kaasatud isikuid. Niikaua kui vaidlustatud õigusaktist tulenev "sekkumine" on
artikli 8 lõike 2 alusel õigustatud (vt punkt 48), ei saa Kohtu arvates asjaolu, et jälitustegevuse
lõpetamise järel isikut sellest ei teavitata, iseenesest olla selle sättega vastuolus, kuna just see
asjaolu tagab sekkumise tõhususe. Peale selle tuleb meelde tuletada, et vastavalt föderaalse
konstitutsioonikohtu 15. detsembri 1970. aasta otsusele tuleb asjaomasele isikule pärast
jälitustoimingute lõpetamist teatada niipea kui võimalik, kahjustamata piirangu eesmärki (vt punktid
11 ja 19).
59Kaebajad on nii üldiselt kui ka hilisema teatamise küsimusega seoses pidevalt rõhutanud
kuritarvitamise ohtu, põhjendades nii oma väidet, et nende vaidlustatud õigusakt ei täida
konventsiooni artikli 8 lõike 2 nõudeid. Kuna ebaõiglase, hooletu või üliinnuka ametniku väära
käitumist ei saa ükskõik millise süsteemiga kunagi täiesti välistada, on käesoleva asja
Kohtu-poolsel läbivaatamisel olulisteks kaalutlusteks sellise tegevuse tõenäolisus ja selle kaitseks
kehtestatud tagatised.
Kohus on vaidlustatud õigusakti läbivaatamisel (punktid 51–58) pidanud inter alia silmas neid
kaalutlusi. Kohus märgib eelkõige, et G 10 sisaldab mitu sätet, mis on mõeldud jälitustoimingute
mõju vähendamiseks vältimatu miinimumini ning tagamaks, et jälitustegevus toimuks rangelt
vastavuses seadusega. Kuni puuduvad tõendid või andmed selle kohta, et tegelik praktika on
teistsugune, peab Kohus eeldama, et Saksamaa Liitvabariigi demokraatlikus ühiskonnas
kohaldavad asjaomased ametivõimud küsimuse all olevat seadust õigesti.
Kohus nõustub Komisjoniga, et konventsioonile on omased teatud kompromissid demokraatliku
ühiskonna kaitse ja isiku õiguste tagamise nõuete vahel (vt mutatis mutandis 23. juuli 1968. aasta
kohtuotsus "Belgia keelte" asjas. – Seeria A, nr 6, lk 32, punkt 5). Konventsiooni preambul
sätestab: "põhivabadused …, mida kõige paremini tagab ühelt poolt tõhus poliitiline demokraatia
ning teiselt poolt inimõiguste, millest nad (lepinguosalised riigid) sõltuvad, üldine mõistmine ja
järgimine". Artikli 8 kontekstis tähendab see, et tuleb leida tasakaal isikutele lõikega 1 tagatud
õiguste teostamise ja demokraatliku ühiskonna kaitseks lõike 2 alusel kohaldatava salajase
jälitustegevuse vahel.
60Nende kaalutluste ja vaidlustatud õigusakti üksikasjaliku läbivaatamise tulemusena leiab
Kohus, et Saksa seadusandja oli õigustatud pidama sellest õigusaktist tulenevat sekkumist artikli 8
lõike 1 alusel tagatud õiguste teostamisse demokraatlikus ühiskonnas vajalikuks riigi julgeoleku
huvides ning korratuse või kuriteo ärahoidmiseks (artikli 8 lõige 2). Seetõttu leiab Kohus, et
konventsiooni artiklit 8 ei ole rikutud.
61Kaebajad väitsid, et on rikutud ka artiklit 13, milles on sätestatud:
"Igaühel, kelle käesolevas konventsioonis sätestatud õigusi ja vabadusi on rikutud, on õigus
tõhusale menetlusele enda kaitseks riigivõimude ees ka siis, kui rikkumise pani toime ametiisik."
62Kaebajate arvates on lepinguosaline riik artikli 13 kohaselt kohustatud konventsiooni iga
väidetava rikkumise jaoks tagama tõhusa õiguskaitsevahendi; iga teistsugune tõlgendus muudaks
selle sätte mõttetuks. Teiselt poolt leiavad nii valitsus kui ka Komisjon, et artikli 13 kohaldamiseks
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_8.html (8 of 13) [11/05/2001 08:56:59] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
ei ole alust, kui ei ole rikutud konventsiooni mõne teise artikliga tagatud õigust.
63Olles kindlaks teinud, et tegelikult oli tõhus õiguskaitsevahend siseriiklike võimude ees olemas,
leidis Kohus oma 6. veebruari 1976. aasta otsuses Rootsi vedurijuhtide ühingu asjas, et ei saa
otsustada, kas artikkel 13 on kohaldatav, kui ei ole rikutud konventsiooni mõne teise artikliga
tagatud õigust (Seeria A, nr 20, lk 18, punkt 50; vt samuti 18. juuni 1971. aasta De Wilde'i, Oomsi
ja Versypi kohtuotsus. – Seeria A, nr 12, lk 46, punkt 95). Kohus teeb käesolevas asjas
ettepaneku otsustada artikli 13 kohaldatavus, enne kui peetakse vajalikuks vaadata läbi
asjakohase õiguskaitsevahendi tõhusus Saksa õiguses.
64Artikkel 13 sätestab, et igal isikul, kelle konventsioonijärgseid õigusi ja vabadusi "on rikutud",
on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile enda kaitseks riigivõimude ees ka siis, kui "rikkumise pani
toime" ametiisik. Lugedes seda sätet sõna-sõnalt, tundub, et isikul on õigus siseriiklikule
õiguskaitsevahendile üksnes siis, kui "rikkumine" on toime pandud. Isik ei saa "rikkumist"
riigivõimude ees siiski kindlaks teha enne, kui ta pole esitanud nendele võimudele vastavasisulist
kaebust. Järelikult, nagu väitis Komisjoni vähemus, ei saa artikli 13 kohaldamise eeltingimuseks
olla konventsiooni tegelik rikkumine. Kohtu arvates nõuab artikkel 13, et kui isik arvab, et teda on
kahjustatud meetmetega, mis tähendavad konventsiooni rikkumist, peab tal olema
õiguskaitsevahend riigivõimude ees nii selleks, et tehtaks otsus tema kaebuse kohta, kui ka
vajaduse korral hüvituse saamiseks. Järelikult tuleb artiklit 13 tõlgendada nii, et see tagab
igaühele, kes kaebab, et tema konventsioonijärgseid õigusi ja vabadusi on rikutud, "tõhusa
õiguskaitsevahendi riigivõimude ees".
65Kuigi Kohus leidis, et artikliga 8 tagatud õigust ei ole rikutud, tuleb sellest tulenevalt kindlaks
teha, kas Saksa õigus võimaldas kaebajatele "tõhusa õiguskaitsevahendi riigivõimude ees" artikli
13 tähenduses.
Kaebajad ei väida, et nende suhtes kohaldatud konkreetsete jälitustoimingutega seoses oleks neil
puudunud konventsioonijärgsete õiguste väidetava rikkumise korral tõhus õiguskaitsevahend.
Pigem on nende kaebus suunatud vaidlustatud õigusakti puudustele. Mööndes, et teatud
asjaoludel eksisteerivad mõned õiguskaitsevahendid, väidavad kaebajad, et õigusakt ise eitab
sellega, et ei võimalda neil iialgi teada saada, kas nende konventsioonijärgsetesse õigustesse on
konkreetsete jälitustoimingutega sekkutud, tõhusat õiguskaitsevahendit siseriikliku õiguse alusel.
Komisjon ega ka valitsus ei nõustu selle väitega. Kuigi kaebajad vaidlustavad õigusakti enda
tingimusi, peab Kohus seetõttu inter alia kindlaks tegema, millised õiguskaitsevahendid on Saksa
õiguse kohaselt tegelikult kättesaadavad ja kas need õiguskaitsevahendid on kõnealuste
asjaolude korral tõhusad.
66Esiteks märgib Kohus, et kaebajatel oli "tõhus õiguskaitsevahend" artikli 13 tähenduses
niivõrd, kui nad vaidlustasid föderaalses konstitutsioonikohtus asjaomase õigusakti vastavuse
nende korrespondentsi saladuse austamise õigusele ja nende õigusele juurdepääsuks kohtule.
Tõepoolest, konstitutsioonikohus vaatas kaebajate avaldused läbi üksnes seoses põhiseadusega,
mitte aga seoses konventsiooniga. Peab aga märkima, et õigused, millele kaebajad toetusid
konstitutsioonikohtus, on oma olemuselt samasugused nagu need, mille rikkumist väideti
konventsiooniga loodud institutsioonide ees (vrd mutatis mutandis 6. veebruari 1976. aasta
kohtuotsus Rootsi vedurijuhtide asjas. – Seeria A, nr 20, lk 18, punkt 50). 15. detsembri 1970.
aasta kohtuotsuse lugemisest ilmneb, et konstitutsioonikohus uuris hoolikalt neile esitatud kaebust
inter alia põhiseaduses sisalduvate põhiõiguste ja demokraatlike väärtuste valguses.
67Küsimuse puhul, kas seoses G 10 alusel rakendatavate jälitustoimingutega on olemas "tõhus
õiguskaitsevahend", väidavad kaebajad esiteks, et organi määratlemiseks "riigivõimuna" artikli 13
tähenduses peab see koosnema liikmetest, kes on erapooletud ja kellel on kohtuniku sõltumatuse
tagatised. Valitsus väitis oma vastuses, et erinevalt artiklist 6 ei nõua artikkel 13 kohtulikku
õiguskaitsevahendit.
Kohtu arvates ei pea artiklis 13 osutatud riigivõimud mitte alati olema kohtuorganid nende kitsas
tähenduses (vt 21. veebruari 1975. aasta Golderi kohtuotsus. – Seeria A, nr 18, lk 16, punkt 33).
Sellest olenemata on organi volitused ja protsessuaalsed garantiid olulised, et määratleda, kas
õiguskaitsevahend tema ees on tõhus.
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_8.html (9 of 13) [11/05/2001 08:56:59] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
68Kaebajate esildise kohaselt eeldab "tõhusa õiguskaitsevahendi" kontseptsioon, et hilisema
teatamisega tuleb isik asetada olukorda, kus ta suudab ennast kaitsta iga tema õiguste lubamatu
piiramise vastu. Valitsus ja Komisjon nõustusid, et artiklist 13 ei saa tuletada ühtegi piiramatut
õigust jälitustoimingutest teatamisele, kui vaidlustatud seadus, kaasa arvatud infopuudus, loetakse
mõnel artiklis 8 nimetatud eesmärgil "demokraatlikus ühiskonnas vajalikuks".
Kohus on juba märkinud, et toimingute salajasus on see, mis muudab asjaomaste isikute jaoks
raskeks, kui mitte võimatuks, omal algatusel õiguskaitsevahendite kasutamise, eriti kui
jälitustegevus parajasti toimub (vt punkt 55). Salajane jälitustegevus ja selle rakendamine on
asjaolud, mida Kohus kahetsusega loeb demokraatliku ühiskonna tänapäeva tingimustes
vajalikuks riigi julgeoleku huvides ning korratuse või kuriteo ärahoidmiseks (vt punkt 48).
Konventsiooni tuleb lugeda tervikuna ja seetõttu peab iga artikli 13 tõlgendus olema kooskõlas
konventsiooni loogikaga, nagu Komisjongi osutas oma ettekandes. Kohus ei saa tõlgendada või
kohaldada artiklit 13 nii, et jõutakse tulemusele, mis on samaväärne Kohtu järelduse tühistamisega
selle kohta, et asjaomase isiku teavitamise puudumine jälitustoimingute tõhususe tagamiseks on
kooskõlas artikliga 8 (vt punktid 58 ja 60). Seetõttu leiab Kohus kooskõlas artiklit 8 puudutavate
järeldustega, et teavitamise puudumine kõnealuse asja asjaoludel ei too endaga kaasa artikli 13
rikkumist.
69Käesoleva menetluse puhul tähendab artikli 13 järgne "tõhus õiguskaitsevahend"
õiguskaitsevahendit, mis on nii tõhus kui võimalik, arvestades igale salajase jälitustegevuse
süsteemile omast edasikaebamise piiratud ulatust. Järelikult tuleb kontrollida, kas mitmed
kaebajatele Saksa õiguse järgi kättesaadavad õiguskaitsevahendid olid selles kitsas tähenduses
"tõhusad".
70Kuigi G 10 kohaselt ei saa piiravate meetmete määramise ja rakendamise puhul pöörduda
kohtusse, on isikutele, kes usuvad, et nad on jälitustegevuse objektiks, sellest hoolimata avatud
teatud teised õiguskaitsevahendid: nad võivad esitada kaebuse G 10 komisjonile või pöörduda
konstitutsioonikohtusse (vt punktid 21 ja 23). Mööndavasti on nende õiguskaitsevahendite tõhusus
piiratud ja need on põhimõtteliselt kohaldatavad üksnes erandlikel asjaoludel. Käesoleva
menetluse asjaoludel on siiski raske mõelda, et veel tõhusamad meetmed oleksid võimalikud.
71Teiselt poolt on vastavalt föderaalse konstitutsioonikohtu 15. detsembri 1970. aasta otsusele
pädev asutus kohustatud asjaomast isikut informeerima niipea, kui jälitustoimingud lõpetatakse, ja
teatamine ei kahjusta piirangute eesmärke (vt punktid 11 ja 19). Teatamise hetkest on isikule
kättesaadavad mitmed kohtulikud õiguskaitsevahendid. Valitsuse esitatud teabe kohaselt võib isik:
taotleda halduskohtus, et kontrollitaks kaebuse alusel tema suhtes G 10 kohaldamise
seaduslikkust ja määratud jälitustoimingute seadusele vastavust; kui talle on tekitatud kahju,
esitada tsiviilkohtusse hagiavalduse kahjuhüvitamise nõudes; algatada menetluse dokumentide
hävitamiseks või vajaduse korral nende taastamiseks; lõpuks, kui ükski nendest
õiguskaitsevahenditest ei ole piisav, pöörduda föderaalsesse konstitutsioonikohtusse põhiseaduse
rikkumise küsimuse üle otsustamiseks (vt punkt 24).
72Seetõttu leiab Kohus, et käesoleva asja eriliste asjaolude korral vastab Saksa õigusega
ettenähtud õiguskaitsevahendite kogum artikli 13 nõuetele.
73Kaebajad väitsid lõpuks, et on rikutud artikli 6 lõiget 1, mis näeb ette:
"1. Igaühel on oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle
otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja
erapooletus, seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis. Kohtuotsus
kuulutatakse avalikult, kuid ajakirjanikke ja üldsust võidakse demokraatlikus ühiskonnas
eemaldada kas kogu või osast protsessist kõlbluse, avaliku korra või riigi julgeoleku huvides või
kui seda nõuavad alaealise huvid või osapoolte eraelu kaitse või erilistel asjaoludel, kui avalikkus
võib kahjustada õigusemõistmise huve, ulatuses, mis on kohtu arvates vältimatult vajalik."
74Kaebajate arvamuse kohaselt vaidlustatud õigusakti alusel kohaldatavad jälitustoimingud
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_8.html (10 of 13) [11/05/2001 08:56:59] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
tähendavad nii "tsiviilõigustesse" sekkumist kui ka "kriminaalsüüdistuse" esitamist artikli 6 lõike 1
tähenduses. Nende esildise kohaselt rikub nimetatud õigusakt seda artiklit niivõrd, kui see ei nõua
kõikidel juhtudel pärast jälitustoimingute lõpetamist asjaomastele isikutele teatamist ning välistab
kohtusse pöördumise, et kontrollida nende toimingute seaduslikkust. Teiselt poolt ühtivad valitsuse
ja Komisjoni arvamused selles, et artikli 6 lõige 1 ei ole asja tehiolude suhtes kohaldatav ei
"tsiviilõiguste ja -kohustuste" ega ka "kriminaalsüüdistuse" alusel.
75Kohus leiab, et käesoleva asja asjaoludel ei ole G 10, lubades teatud tingimustel
postisaadetiste varjatud läbivaatust ning telegraafi ja telefoni kaudu edastatavate sõnumite
salajast pealtkuulamist, vastuolus artikliga 8 (vt punktid 39–60).
Kuna Kohus on teinud sellise otsuse, tuleb läbi vaadata küsimus, kas jälitustegevuse algatamise
otsused G 10 alusel on hõlmatud artiklis 6 sätestatud kohtulike garantiidega, eeldades, et see
artikkel on kohaldatav; selleks tuleb eristada kaht etappi: jälitustegevuse lõpetamise teatele
eelnevat ja sellele järgnevat.
Niikaua kui jälitustegevuse kohaldamise otsus on seaduslikult salajane, ei saa asjaomane isik
algatada selle kohtulikku kontrolli artikli 6 tähenduses; paratamatult jääb kõnealune otsus seega
väljapoole artikli 6 nõudeid.
Otsus võib kuuluda nimetatud sätte piiridesse üksnes pärast jälitustegevuse lõpetamist. Valitsuse
esitatud teabe kohaselt on asjaomase isiku käsutuses pärast seda, kui talle on jälitustegevuse
lõpetamisest teatatud, mitmed kohtulikud õiguskaitsevahendid oma õiguste võimaliku rikkumise
vastu; need õiguskaitsevahendid vastavad artikli 6 nõuetele (vt punktid 24 ja 71).
Seetõttu leiab Kohus, et isegi kui see on kohaldatav, ei ole artiklit 6 rikutud.
1) leiab ühehäälselt, et ta on pädev otsustama küsimuse üle, kas kaebajad võivad väita, et nad on ohvrid konventsiooni artikli 25 tähenduses;
2) leiab ühehäälselt, et kaebajad võivad väita, et nad on ohvrid eespool nimetatud artikli tähenduses;
3) leiab ühehäälselt, et konventsiooni artikleid 8, 13 ega 6 ei ole rikutud. Koostatud prantsuse ja inglise keeles, kusjuures mõlemad tekstid on autentsed, Inimõiguste majas
Strasbourgis kuuendal septembril tuhande üheksasaja seitsmekümne kaheksandal aastal.
Presidendi nimel
Gérard WIARDA
Asepresident
Kohtusekretäri nimel
Herbert PETZOLD
Asesekretär
Vastavalt konventsiooni artikli 51 lõikele 2 ja kohtureglemendi punktile 50.2 on käesolevale
kohtuotsusele lisatud kohtunik PINHEIRO FARINHA eriarvamus.
G. W.
H. P.
Ma nõustun Kohtu otsusega, kuid teistel põhjustel.
1G 10 artikli 1 lõikes 1 on täpsustatud juhud, millal pädev asutus võib kohaldada piiranguid, see
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_8.html (11 of 13) [11/05/2001 08:56:59] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
tähendab, et ta võib postisaadetisi varjatult läbi vaadata, lugeda telegraafi kaudu edastatud
sõnumeid ning kuulata pealt ja salvestada telefonikõnesid. Seega võimaldab see nendel asutustel
inter alia tegutseda "ähvardava ohu", "vaba demokraatliku põhiseadusliku korra" ohustamise,
"föderatsiooni või liidumaa olemasolu või julgeoleku", vabariigi territooriumil asuvate "(liitlaste)
relvajõudude julgeoleku" või "Berliini liidumaal asuvatest kolme suurriigi vägedest ühe" julgeoleku
kaitseks. Vastavalt artikli 1 lõikele 2 võib neid meetmeid võtta üksnes siis, kui on faktilised
tunnused (tatsächliche Anhaltspunkte), et kahtlustatav isik valmistab ette, paneb toime või on
toime pannud teatud kriminaalkoodeksi kohaselt karistatava teo, nagu õigusrikkumised rahu ja riigi
julgeoleku (alapunkt 1.1), demokraatliku korra (alapunkt 1.2), välise julgeoleku (alapunkt 1.3) ja
liitlaste relvajõudude julgeoleku vastu (alapunkt 1.5) (vt kohtuotsuse punkt 17).
Kõigi nende isikute jaoks, kelle suhtes võidakse G 10-t kohaldada, loob üksnes selle olemasolu
fakt väga reaalse ohu, et nende kodu- ja eraelu ning korrespondentsi saladuse austamise õiguse
teostamine võib olla jälitustegevuse objektiks.
On selge, et seetõttu võib isik väita, et ta on ohver konventsiooni artikli 25 tähenduses. Järelikult
on isik otseselt huvitatud (Jose Alberto dos Reis, Codigo do Processo Civil Anotada, I köide, lk
77), mis on ideaalne tingimus (Carnelutti, Sistemo del diritto processuale civile, I köide, lk 361 ja
366) Komisjonile kaebuse esitamiseks.
Minu arvates on kaebajad ohu ohvrid ning võivad sel põhjusel kaevata artikli 25 tähenduses
ohvriks olemise peale.
2Möödaminnes mainiksin ma üht murettekitavat seika: nimelt võtab punktis 56 esitatud enamuse
arvamus artikli 8 tõlgendamisel suuna, mis ei pruugi olla riskivaba, kui nii võib öelda.
Meetmed määrab kirjaliku põhjendatud taotluse korral kas liidumaa kõrgeim organ oma
jurisdiktsiooni alla kuuluvates asjades või selleks kantsleri poolt volitatud föderaalminister. Kantsler
on usaldanud need ülesanded sise- ja kaitseministrile, mõlemad neist peavad oma pädevusse
kuuluvates asjades meetmete kohaldamise isiklikult otsustama (artikli 1 lõike 5 alapunktid 1 ja 2)
(vt kohtuotsuse punkt 18).
Määratud meetmete rakendamise üle teostab järelevalvet kohtuniku kvalifikatsiooniga ametnik
(artikli 1 lõike 7 punkt 1) (vt kohtuotsuse punkt 18).
Ma usun, et võimude lahusus on demokraatliku ühiskonna põhiprintsiip, ning kuna neid meetmeid
määratakse olukorras, kus on üksnes faktilised tunnused, et valmistatakse ette või pannakse
toime kuritegusid, nõuab see printsiip, et meetmed määraks sõltumatu kohtunik, nagu tegelikult
Saksa seadusandlik organ kaalutles (vt kohtuotsuse punkt 22).
Mul on raske aktsepteerida, et poliitiline organ võib ise otsustada, kas on olemas faktilised
tunnused kuritegude ettevalmistamise või toimepanemise kohta.
3Üldistes huvides tegutsedes võib riik kõrge lepinguosalisena kaitsta konventsiooni iga teisele
riigile omistatava rikkumise eest; selline rikkumine võib seisneda ohus ja ähvarduses
demokraatlikule ühiskonnale, mida seaduse väljaandmine iseenesest võib põhjustada.
Isikute kaebustest tulenevatel juhtudel on peale ohu või ähvarduse vaja näidata ka, et on toimunud
konkreetne konventsiooni rikkumine, mille ohvriks olemise peale nad kaebavad.
Ei ole kahtlust, et õigusakt võib iseenesest rikkuda isiku õigusi, kui ta on isiku suhtes kohaldatav
vahetult ilma eri rakendusmeetmeteta.
Niisugune on juhtum õigusaktiga, mis keelab teatud piirkonna elanikele juurdepääsu kindlatele
haridusasutustele, ja õigusaktiga, mis muudab seksuaalõpetuse õppekava kohustuslikuks osaks:
need õigusaktid on kohaldatavad ilma ühegi rakendusmeetmeta (vt "Belgia keelte" asja ning
Kjeldseni, Busk Madseni ja Pederseni asja).
Sama ei saa pidada õigeks Saksa G 10 puhul. Kuigi õigusakt piiritleb meetmete rakendusala ja
reguleerib nende kehtestamise meetodeid, sisaldab ta selgelt sätteid telefonikõne salvestamiseks
ja postisaadetiste läbivaatamiseks.
Kõnealune seadus ei luba siiski "uurimise eesmärgil" või üldist liiki jälgimisi. Kui see nii oleks, oleks
õigusakt vahetult kohaldatav.
Meetmeid ei saa aga kohaldada ilma liidumaa kõrgeima organi või pädeva föderaalministri
otsuseta, nemad peavad lisaks kaaluma, kas on olemas faktilised tunnused kuritegude
ettevalmistamise või toimepanemise kohta.
Järelikult üksnes siis, kui jälitustoimingud on lubatud ja asjaomase isiku suhtes kohaldatud, võib
tõusetuda küsimus avaliku võimu sekkumisest isiku õigusesse era- ja perekonnaelu ning
korrespondentsi saladuse austamisele.
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_8.html (12 of 13) [11/05/2001 08:56:59] Euroopa Nõukogu Tallinna Info- ja Dokumendikeskus The Information and Documentation Centre on the Council of Europe, Tallinn
Ühelt poolt niikaua, kui asi on kohtus veel otsustamata, ei tea kaebajad, kas
G 10-t on nende suhtes tegelikult kohaldatud (vt kohtuotsuse punkt 12) ning teiselt poolt väidab
vastustav valitsus, ja meil ei ole põhjust tema väites kahelda, et põhiseaduse artikli 10 alusel
vastuvõetud õigusaktiga ettenähtud jälitustoiminguid ei määratud või ei rakendatud kaebajate
suhtes mitte kordagi.
Kaebajate suhtes ei kohaldatud neid toiminguid kui õigusaktis täpsustatud ühes või mitmes
õigusrikkumises kahtlustatava suhtes ega kui G 10 artikli 1 lõike 2 alapunkti 2 tähenduses oleva
kolmanda isiku suhtes.
Samuti ei seisne küsimus selles, kas kaebajad on olnud vahetult seotud kolmandate isikute vastu
suunatud jälitustoimingutega, vähemalt mitte viisil, mis oleks võimaldanud nende isiku tuvastamist.
Lõpuks ei seisne küsimus selleski, kas kaebajate suhtes on jälitustoiminguid ekslikult kohaldatud,
näiteks telefoninumbri segiajamise tõttu, kuna sellistel juhtudel teatatakse asjaomasele isikule
jälitustoimingutest (vt kohtuotsuse punkt 13).
Kohus saab arutada üksnes kaebajate asja (vt 8. juuni 1976. aasta Engeli ja teiste kohtuotsus. –
Seeria A, nr 22, lk 43, punkt 106), mitte aga teiste isikute olukorda, kes ei ole neid volitanud oma
nimel Komisjonile kaebust esitama.
Need põhjused viisid mind samamoodi Kohtuga otsusele,
märkus 2
et kohtuasjast sub judice
ei nähtu konventsiooni rikkumist.
märkus 1
Populaarkaebus, kaebus avaliku huvi riivamise peale. – Toim.
Kohtu menetluses olev. – Toim.
märkus 2
http://www.nlib.ee/ENIDK/lahend_8.html (13 of 13) [11/05/2001 08:56:59]
Tekstas iš mūsų archyvo (Europos Žmogaus Teisių Teismo HUDOC duomenų bazė). © Council of Europe / European Court of Human Rights. Reuse permitted with attribution; the Court's translations into languages other than English and French are not authoritative.