17juuni 2021 (*1)
Eelotsusetaotlus – Riigihange – Raamleping – Direktiiv 2014/24/EL – Artikli 5 lõige 5 – Artikli 18 lõige 1 – Artiklid 33 ja 49 – V lisa C osa punktid 7, 8 ja 10 – Rakendusmäärus (EL) 2015/1986 – II lisa lahtrid II.1.5 ja II.2.6 – Riigihankemenetlused – Kohustus märkida hanketeates või hanke alusdokumentides esiteks raamlepingu alusel ostetavate asjade eeldatav kogus või eeldatav maksumus ja teiseks nende maksimaalne kogus või maksimaalne maksumus – Läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõte – Direktiiv 89/665/EMÜ – Artikli 2d lõige 1 – Riigihanke vaidlustusmenetlused – Lepingu tühisus – Välistamine
Kohtuasjas C‑23/20,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Klagenævnet for Udbud (riigihangete vaidlustuskomisjon, Taani) 16. jaanuari 2020. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 17. jaanuaril 2020, menetluses
Simonsen & Weel A/S
versus
Region Nordjylland ja Region Syddanmark,
menetluses osales:
Nutricia A/S,
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja president M. Vilaras, kohtunikud N. Piçarra, D. Šváby (ettekandja), S. Rodin ja K. Jürimäe,
kohtujurist: M. Campos Sánchez-Bordona,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta ( ELT 2014, L 94, lk 65 ) artikli 18 lõiget 1, artikleid 33 ja 49 ning V lisa C osa punkti 7 ja punkti 10 alapunkti a ning nõukogu 25. veebruari 1992. aasta direktiivi 92/13/EMÜ veevarustus-, energeetika-, transpordi- ja telekommunikatsioonisektoris tegutsevate üksuste hankemenetlusi käsitlevate ühenduse eeskirjade kohaldamisega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta ( EÜT 1992, L 76, lk 14 ; ELT eriväljaanne 06/01, lk 315), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiviga 2014/23/EÜ ( ELT 2014, L 94, lk 1 ) (edaspidi „direktiiv 92/13“), artikli 2d lõike 1 punkti a.
2Taotlus on esitatud ühelt poolt Simonsen & Weel A/Si ja teiselt poolt Region Nordjyllandi (Põhja-Jüütimaa piirkond, Taani) ja Region Syddanmarki (Lõuna-Taani piirkond) (edaspidi koos „piirkonnad“) vahelises kohtuvaidluses viimati nimetatute otsuse üle sõlmida raamleping Nutricia A/Siga.
Õiguslik raamistik
3Direktiivi 2014/24 põhjendustes 59–62 on märgitud:
„(59)
Euroopa riigihanketurgudel on avaliku sektori hankijad hakanud järjest rohkem nõudlust koondama, et saavutada mastaabisäästu, sealhulgas vähendada hindu ja tehingukulusid, ning tõhustada ja muuta professionaalsemaks riigihangete korraldust. Seda saab saavutada kas osalevate avaliku sektori hankijate arvu või lepingute mahu ja maksumuse koondamisega pikema aja jooksul. Ostude koondamist ja keskseks muutmist tuleb siiski hoolikalt jälgida, et vältida ostujõu ülemäärast koondumist ja konkurentsivastast koostööd ning säilitada läbipaistvus ja konkurents, samuti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate turulepääsu võimalused.
Avaliku sektori hankijatele tuleks võimaldada täiendavat paindlikkust selliste raamlepingute alusel riigihangete läbiviimisel, mis on sõlmitud rohkem kui ühe ettevõtjaga ja milles kehtestatakse kõik tingimused.
[…]. Avaliku sektori hankijad peaksid raamlepinguid kasutama nõuetekohasel viisil, mis ei tõkesta, piira ega moonuta konkurentsi. Avaliku sektori hankijad ei peaks olema käesoleva direktiivi kohaselt kohustatud kõnealuse raamlepingu alusel hankima raamlepinguga hõlmatud ehitustöid, asju või teenuseid.
Samuti tuleks selgitada, et võib olla erandjuhtumeid, kus ka raamlepingute endi kestus peaks olema lubatud olla pikem kui neli aastat. Sellised juhtumid, mis peaksid olema nõuetekohaselt põhjendatud, eelkõige raamlepingu esemega, võivad tekkida näiteks siis, kui ettevõtjatel on vaja seadmeid, mille amortisatsiooniaeg on pikem kui neli aastat ning mis peavad kogu raamlepingu kestuse ajal olema igal ajal kättesaadavad.“
4Direktiivi artikli 5 „Riigihanke eeldatava maksumuse arvutamise meetodid“ lõikes 5 on sätestatud:
„Raamlepingute ja dünaamiliste hankesüsteemide puhul on arvessevõetav maksumus kõigi raamlepingu või dünaamilise hankesüsteemi kehtivusaja jooksul kavandatavate lepingute maksimaalne eeldatav maksumus käibemaksuta.“
5Selle direktiivi artikli 18 „Riigihanke üldpõhimõtted“ lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud:
„Avaliku sektori hankijad kohtlevad ettevõtjaid võrdselt ja mittediskrimineerivalt ning tegutsevad läbipaistvalt ja proportsionaalselt.“
6Direktiivi 2014/24 artiklis 33 „Raamlepingud“ on sätestatud:
„1. Avaliku sektori hankijad võivad sõlmida raamlepinguid, tingimusel et kohaldatakse käesolevas direktiivis sätestatud menetlusi.
Raamleping on ühe või mitme avaliku sektori hankija ning ühe või mitme ettevõtja vaheline leping, mille eesmärk on kehtestada teatava aja jooksul sõlmitavaid lepinguid reguleerivad tingimused, eelkõige hinna ja vajaduse korral kavandatava koguse osas.
Raamlepingu kehtivusaeg ei ületa nelja aastat, välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud erandjuhtudel, mis on eelkõige seotud raamlepingu esemega.
2Raamlepingul põhinevad hankelepingud sõlmitakse käesolevas lõikes ning lõigetes 3 ja 4 sätestatud menetluste kohaselt.
[…]
Raamlepingul põhinevate lepingute puhul ei tohi ühelgi juhul asjaomases raamlepingus sätestatud tingimusi oluliselt muuta, eriti lõikes 3 osutatud juhul.
3Raamlepingu sõlmimise korral ühe ettevõtjaga võetakse sellel raamlepingul põhinevate hankelepingute sõlmimise aluseks raamlepingus sätestatud tingimused.
[…]“.
7Direktiivi artiklis 49 „Hanketeated“ on sätestatud:
„Hanketeadet kasutatakse riigihanke väljakuulutamiseks kõigi menetluste korral, ilma et see piiraks artikli 26 lõike 5 teise lõigu ja artikli 32 kohaldamist. Kõnealused hanketeated sisaldavad V lisa C osas esitatud teavet ja need avaldatakse kooskõlas artikliga 51.“
8Direktiivi artikli 53 „Hankedokumentide elektrooniline kättesaadavus“ lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud:
„Avaliku sektori hankija võimaldab elektrooniliste vahendite abil hankedokumentidele piiramatut ja täielikku tasuta juurdepääsu alates teate avaldamise kuupäevast kooskõlas artikliga 51 või alates kuupäevast, mil saadeti huvi kinnitamise ettepanek. Teate või huvi kinnitamise ettepaneku tekstis märgitakse internetiaadress, kus kõnealused hankedokumendid on kättesaadavad.“
9Direktiivi 2014/24 artiklis 72 „Lepingute muudatused nende kehtivusajal“ on sätestatud:
„1. Lepinguid ja raamlepinguid võib ilma käesoleva direktiivi kohaselt uut hankemenetlust korraldamata muuta järgmistel juhtudel:
[…]
Avaliku sektori hankijad, kes on lepingut muutnud käesoleva lõike punktides b ja c sätestatud juhtudel, avaldavad Euroopa Liidu Teatajas sellekohase teate. Kõnealused teated sisaldavad V lisa G osas esitatud teavet ja need avaldatakse kooskõlas artikliga 51.
[…]
4Hankelepingu või raamlepingu kehtivusajal tehtud muudatust käsitatakse lõike 1 punkti e tähenduses olulisena, kui sellega muutub hankeleping või raamleping olemuselt olulisel määral võrreldes algselt sõlmitud hankelepingu või raamlepinguga. Ilma et see piiraks lõigete 1 ja 2 kohaldamist, käsitatakse muudatust igal juhul olulisena, kui on täidetud üks või mitu järgmist tingimust:
5Käesoleva direktiivi kohaselt uue hankemenetluse korraldamine on nõutav hankelepingu või raamlepingu kehtivusajal selle sätetesse muude kui lõigetes 1 ja 2 ette nähtud muudatuste tegemisel.“
10Selle direktiivi artiklis 91 on sätestatud:
[Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiiv 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta ( ELT 2004, L 134, lk 114 ; ELT eriväljaanne 06/07, lk 132)] tunnistatakse kehtetuks alates 18. aprillist 2016.
Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile tõlgendatakse viidetena käesolevale direktiivile ja loetakse vastavalt XV lisa vastavustabelile.“
11Nimetatud direktiivi V lisas on loetletud „E[elteates sisalduv teave]“. Selle lisa B osas on esitatud „[t]eave, mis peab sisalduma eelteates (millele on osutatud artiklis 48)“. Selle osa II jaotises on nimetatud „[l]isateave, mis esitatakse juhul, kui teadet kasutatakse riigihanke väljakuulutamiseks (artikli 48 lõige 2)“.
12Selle teabe hulka kuulub teave, millele on osutatud kõnealuse II jaotise punktis 7, mis on sõnastatud järgmiselt:
„Lepingu(te) eeldatav kogumaksumus, niivõrd kui see on juba teada; kui leping on osadeks jaotatud, esitatakse vastav teave iga osa kohta.“
13Nimetatud V lisa C osas „Hanketeates avaldatav teave (millele on osutatud artiklis 49)“, on nimetatud:
„[…]
[…]
[…]
[…]
[…]
[…]
[…]“.
14Komisjoni 11. novembri 2015. aasta rakendusmääruse (EL) 2015/1986, millega kehtestatakse riigihankega seotud teadete tüüpvormid ja tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus (EL) nr 842/2011 ( ELT 2015, L 296, lk 1 ; parandus ELT 2017, L 172, lk 36 ), II lisas on tüüpvorm, milles on esitatud erinevad lahtrid, mida avaliku sektori hankija või võrgustiku sektori hankija võib või peab vastavalt asjaoludele täitma.
15Selle vormi II osas „Ese“ eristatakse „[h]anke kogust või ulatust“ ja selle „[k]irjeldust“.
16Hanke kogust või ulatust puudutavate lahtrite hulgas on lahter II.1.5 „Eeldatav kogumaksumus või suurusjärk“. Selles lahtris on viidatud kõnealuse vormi joonealusele märkusele nr 2, milles on esitatud üksnes määrsõnaline tarind „kui on asjakohane“. Nimetatud lahtris peab avaliku sektori hankija või võrgustiku sektori hankija näitama ära hankelepingu maksumuse ilma käibemaksuta ja kasutatava vääringu ning selles on täpsustatud, et „raamlepingute või dünaamiliste hankesüsteemide korral – [tuleb esitada] lepingute eeldatav kogumaksumus või suurusjärk kogu raamlepingu või dünaamilise hankesüsteemi kestuse jooksul“.
17Hanke kirjeldust puudutavate lahtrite hulgas on lahter II.2.1, mille eesmärk on ära näidata hanke „[n]imetus“. Ka selles lahtris oleva alajaotisele „Osa nr“ on lisatud joonealune märkus nr 2: „kui on asjakohane“.
18Lahtris II.2.6 „Eeldatav maksumus või suurusjärk“ on ette nähtud, et avaliku sektori hankija või võrgustiku sektori hankija peab näitama ära hankelepingu maksumuse ilma käibemaksuta ja kasutatava vääringu, ning selles on täpsustatud, et „raamlepingute või dünaamiliste ostusüsteemide korral – [tuleb esitada] eeldatav maksimaalne väärtus selle osa kogu kestuse ajaks“.
19Nõukogu 21. detsembri 1989. aasta direktiiv 89/665/EMÜ riiklike tarne- ja ehitustöölepingute sõlmimise läbivaatamise korra kohaldamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta ( EÜT 1989, L 395, lk 33 ; ELT eriväljaanne 06/01, lk 246), mida on muudetud direktiiviga 2014/23 (edaspidi „direktiiv 89/665“), on põhikohtuasja asjaoludele kohaldatav, sest viimati nimetatud direktiivi ülevõtmise kuupäev möödus 18. aprillil 2016.
20Direktiivi 89/665 esialgset redaktsiooni oli varem muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2007. aasta direktiiviga 2007/66/EÜ ( ELT 2007, L 335, lk 31 ). Direktiivi 2007/66 põhjendustes 13, 14 ja 17 on märgitud:
„(13)
Et võidelda ebaseaduslike otselepingute sõlmimise vastu, mida Euroopa Kohus on nimetanud riigihankeid käsitlevate [liidu] õigusaktide kõige tõsisemaks rikkumiseks telliva asutuse või ostja poolt, tuleks ette näha tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused. Seetõttu tuleks ebaseadusliku otselepinguna sõlmitud leping tunnistada põhimõtteliselt tühiseks. Tühisus ei peaks olema automaatne, vaid selle peaks kindlaks tegema sõltumatu läbivaatamisasutus või see peaks tulenema sõltumatu läbivaatamisasutuse otsusest.
[…]
21Direktiivi 89/665 artikli 1 „Läbivaatamise korra reguleerimisala ja kättesaadavus“ lõikes 1 on sätestatud:
„Käesolevat direktiivi kohaldatakse [direktiivis 2014/24] osutatud lepingute suhtes, välja arvatud juhul, kui sellistele lepingutele kehtib erand vastavalt kõnealuse direktiivi artiklitele 7, 8, 9, 10, 11, 12, 15, 16, 17 ja 37.
[…]
Lepingud käesoleva direktiivi mõistes hõlmavad riigihankelepinguid, raamlepinguid, ehitustööde ja teenuste kontsessioone ja dünaamilisi hankesüsteeme.
Liikmesriigid võtavad seoses direktiivi [2014/24] või direktiivi [2014/23] kohaldamisalasse jäävate lepingutega vajalikud meetmed tagamaks, et avaliku sektori hankijate tehtud otsuseid saaks läbi vaadata tõhusalt ja eelkõige võimalikult kiiresti kooskõlas selle direktiivi artiklitega 2–2f, kui põhjenduseks on kõnealuste otsuste vastuolu riigihankeid reguleeriva liidu õigusega või seda õigust üle võtvate siseriiklike eeskirjadega.“
22Direktiivi 89/665 artikli 2d „Tühisus“ lõikes 1 on sätestatud:
„Liikmesriigid tagavad, et tellijast sõltumatu läbivaatamisasutus tunnistab lepingu tühiseks või lepingu tühisus tuleneb sellise läbivaatamisasutuse otsusest järgmistel juhtudel:
[…]“.
23Direktiivi 92/13 artikli 1 „Läbivaatamise korra reguleerimisala ja kättesaadavus“ lõike 1 esimeses ja teises lõigus on sätestatud:
„Käesolevat direktiivi kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu [26. veebruari 2014. aasta] direktiivis 2014/25/EL[, milles käsitletakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate üksuste riigihankeid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2004/17/EÜ ( ELT 2014, L 94, lk 243 ; parandus ELT 2017, L 256, lk 12 ),] osutatud lepingute suhtes, välja arvatud juhul, kui selliste lepingute kohta kehtib erand vastavalt kõnealuse direktiivi artiklitele 18–24, 27–30, artiklile 34 või 55.
Lepingud käesoleva direktiivi mõistes hõlmavad riigihankelepinguid, raamlepinguid, ehitustööde ja teenuste kontsessioone ja dünaamilisi ostusüsteeme.“
24Direktiivi 92/13 artikli 2d lõike 1 punkti a sõnastus on analoogne direktiivi 89/665 artikli 2d lõike 1 punkti a sõnastusega.
25Taani 15. detsembri 2015. aasta riigihangete seaduse nr 1564 (Udbudsloven, lov nr 1564) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „riigihangete seadus“), millega võeti Taani õigusesse üle direktiiv 2014/24, I jaotises „Üldsätted“ on artiklid 1–38.
26Nimetatud seaduse artikli 2 „Üldpõhimõtted“ lõikes 1 on ette nähtud:
„Hankija peab II–IV jaos loetletud riigihankelepingute puhul järgima võrdse kohtlemise, läbipaistvuse ja proportsionaalsuse põhimõtet.“
27Sama seaduse artikkel 24 sisaldab muu hulgas järgmisi mõisteid:
„[…]
[…]
28Riigihangete seaduse II jaotises „Riigihanked, mille maksumus ületab piirmäära“ on artiklid 39–185.
29Selle seaduse artiklis 56 on ette nähtud:
„Avatud hankemenetluses võib iga ettevõtja esitada hanketeate peale pakkumuse. Hanketeated sisaldavad direktiivi [2014/24] V lisa C osas nimetatud teavet. Hankija kasutab käesoleva seaduse artikli 128 lõikes 3 nimetatud tüüpvormi.“
30Sama seaduse artiklis 128 on ette nähtud:
„1. Hankija kasutab hanketeadet riigihanke väljakuulutamiseks kõigi menetluste korral, välja arvatud väljakuulutamiseta läbirääkimistega menetlus […].
2Hanketeated sisaldavad direktiivi [2014/24] V lisa C osas nimetatud teavet.
3Hanketeade koostatakse Euroopa Komisjoni koostatud tüüpvormi põhjal, edastatakse elektrooniliselt Euroopa Liidu Väljaannete Talitusele ning avaldatakse direktiivi [2014/24] VIII lisa kohaselt […].
[…]“.
31Taani 2. juuni 2016. aasta riigihangete vaidlustuskomisjoni seaduse nr 593 (Lov om Klagenævnet for udbud, lovbekendtgørelse nr. 593) (edaspidi „riigihangete vaidlustuskomisjoni seadus“), millega rakendatakse direktiivi 92/13, artikli 17 lõike 1 punktis 1 on sätestatud:
„Riigihangete seaduse II või III jaotise või direktiivi [2014/25] kohaldamisalasse kuuluv leping tunnistatakse tühiseks, kui:
[…]“.
32Piirkonnad algatasid 30. aprillil 2019 avaldatud hanketeatega direktiivi 2014/24 kohase avatud hankemenetluse, et sõlmida Põhja-Jüütimaa piirkonna ja üheainsa ettevõtja vahel nelja-aastane raamleping selliste seadmete ostmiseks, millega saab patsiente kodus ja tervishoiuasutustes sondiga toita.
33Hanketeates oli täpsustatud, et Lõuna-Taani piirkond osaleb hankes üksnes „võimaluse korral“ ja et taotlejad peavad esitama pakkumuse „kõigis hanke alusdokumentides nimetatud punktides“.
34Lisaks olgu märgitud, et see hanketeade ei sisaldanud teavet ei Põhja-Jüütimaa piirkonna raamlepingu või Lõuna-Taani piirkonna valikuvõimaluse eeldatava maksumuse kohta ega ka raamlepingute maksimaalse maksumuse või raamlepingute alusel osta kavatsetavate asjade eeldatava või maksimaalse koguse kohta.
35Nimelt, nagu nähtub hanketeate 3. lisast „väljendavad esitatud hinnangud ja eeldatavad tarbimismahud üksnes hankija prognoose hanke esemeks olevate asjade kasutamise kohta. Hankija ei võta seega raamlepinguga kohustust osta konkreetset kogust asju või osta neid teatud summa piires. Teisisõnu võib tegelik tarbimine olla hinnangulisest suurem või väiksem“. Kõnealust raamlepingut ei saa samuti pidada ainuõiguslikuks, kuna hankija võis sarnaseid tooteid osta ka teistelt pakkujatelt riigihankealaseid õigusnorme järgides.
36Piirkonnad leidsid 9. augusti 2019. aasta otsuses, et Nutricia pakkumus oli kõige soodsam ja et see äriühing oli hankemenetluse võitnud. Simonsen & Weel esitas 19. augustil 2019 kaebuse Klagenævnet for Udbudile (riigihangete vaidlustuskomisjon, Taani), paludes see otsus tühistada.
37Kuna nimetatud kohus ei andnud kaebusele peatavat toimet, sõlmis Põhja-Jüütimaa piirkond eduka pakkujaga raamlepingu. Lõuna-Taani piirkond omalt poolt tema käsutuses olevat valikuvõimalust ei kasutanud.
38Simonsen & Weel väidab oma kaebuse põhjendamiseks esiteks, et kuna piirkonnad ei märkinud hanketeates põhikohtuasjas käsitletava raamlepingu alusel pakutavate toodete eeldatavat kogust või eeldatavat maksumust, siis rikkusid maakonnad eelkõige direktiivi 2014/24 artiklit 49, selle direktiivi artikli 18 lõikes 1 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet ja läbipaistvuse põhimõtet ning direktiivi V lisa C osa punkti 7.
39Teiseks väidab ta, et piirkonnad oleksid pidanud näitama raamlepingu täitmisel ostetavate toodete maksimumkoguse või lepingu maksimaalse kogumaksumuse, sest vastasel juhul võiksid nad kogu raamlepingu kestuse jooksul hanke kunstlikult osadeks jagada, mis oleks vastuolus kohtupraktikaga, mis tuleneb 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsusest Autorità Garante della Concorrenza e del Mercato – Antitrust ja Coopservice ( C‑216/17 , EU:C:2018:1034 ).
40Koguse või eeldatava maksumuse märkimata jätmise kohta väidavad piirkonnad eelkõige vastu, et raamlepingute puhul ei kehti kohustus esitada hanketeates konkreetset kogust või maksumust. Nende väitel nähtub direktiivi 2014/24 artikli 33 lõike 1 sõnastusest endast, et kavandatavad kogused võivad olla märgitud „vajaduse korral“, mis tähendab, et selline märge on hankija jaoks vabatahtlik.
41Raamlepingu täitmisel ostetavate toodete maksimumkoguse või lepingu maksimaalse kogumaksumuse märkimata jätmise kohta väidavad piirkonnad, et 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsuse Autorità Garante della Concorrenza e del Mercato – Antitrust ja Coopservice ( C‑216/17 , EU:C:2018:1034 ) lahendus piirdub juhtumitega, kus hankija tegutseb teiste hankijate huvides, kes ei ole otseselt selle raamlepingu pooled, millega käesoleval juhul tegemist ei ole. Lisaks tuleneb sellest kohtuotsusest, et läbipaistvuse põhimõtet ja võrdse kohtlemise põhimõtet on järgitud, kui teenuste kogumaht on märgitud raamlepingus endas või mõnes muus hankedokumendis.
42Lisaks on raamlepingu sõlmimiseks korraldatud hangete puhul määrav see, kas seda tehakse ka teiste hankijate huvides, mis nähtub ka direktiivi 2014/24 põhjendustest 59–62. Euroopa Kohtu 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsuse Autorità Garante della Concorrenza e del Mercato – Antitrust ja Coopservice ( C‑216/17 , EU:C:2018:1034 ) punktis 61 nimetatud nõuet märkida maksimaalne kogus või maksumus, ei saa laiendada juhtumitele, mis ei ole sarnased selles kohtuasjas käsitletava juhtumiga. Käesoleval juhul aga väidavad piirkonnad, et nad korraldasid hankemenetluse sellise raamlepingu sõlmimiseks, mis ei ole ainuõiguslik ega vastastikune, ning et nad ei teadnud hanketeate avaldamise ajal konkreetsete ostuvajaduste ulatust või „individuaalsete lepingute“ hinnataset. Seetõttu ei olnud neil võimalik piisavalt täpselt hinnata raamlepingu maksumust.
43Seetõttu soovib Klagenævnet for Udbud (riigihangete vaidlustuskomisjon) teada, kas põhikohtuasjas on võimalik analoogia alusel kohaldada 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsuse Autorità Garante della Concorrenza e del Mercato – Antitrust ja Coopservice ( C‑216/17 , EU:C:2018:1034 ) lahendust, võttes arvesse selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasja asjaolude eripära ja asjaolu, et direktiiv 2014/24 sisaldab raamlepingut puudutavas osas muudatusi, kuigi väheolulisi võrreldes direktiivi 2004/18 sõnastusega, mis oli selles kohtuasjas kohaldatav. Ta kahtleb eelkõige selles, kas ülempiir peaks sisaldama nii raamlepingu alusel ostetavate asjade maksimumkoguseid kui ka maksimaalseid maksumusi ning kas selline maksimummäär tuleks vajaduse korral kehtestada „algusest peale“, see tähendab hanketeates – kus see on seega identne eeldatava maksumusega – ja/või hanke alusdokumentides, või piisab sellest, et maksimummäär määratakse esimest korda raamlepingus endas, see tähendab hankemenetluse lõpus. Lõpuks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus juhuks, kui hankija ei ole seda ülempiiri nõuetekohaselt nimetanud, et kas direktiivi 92/13 artikli 2d kohaselt tuleb sellisel alusel sõlmitud raamleping samastada olukorraga, kus ühtegi hanketeadet ei ole avaldatud ja seega tuleb seda lepingut pidada tühiseks.
44Neist kaalutlustest lähtudes otsustas Klagenævnet for Udbud (riigihangete vaidlustuskomisjon) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1.
Kas [direktiivi 2014/24] artikli 18 lõikes 1 ning artiklites 33 ja 49 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet ja läbipaistvuse põhimõtet tuleb lähtuvalt direktiivi 2014/24 V lisa C osa punktist 7 ja punkti 10 alapunktist a tõlgendada nii, et hanketeates või hanke alusdokumentides peab olema määratud hanke esemeks oleva raamlepingu alusel ostetavate asjade maksimaalne kogus ja/või maksimaalne maksumus, mistõttu kaotab asjakohane raamleping selle ülempiiri saavutamisel oma kehtivuse?
45Esimese küsimuse punktiga a ja teise küsimuse punktiga a soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2014/24 artiklit 49, selle direktiivi V lisa C osa punkte 7 ja 8 ning punkti 10 alapunkti a tuleb lähtuvalt selle direktiivi artiklist 33 ning direktiivi artikli 18 lõikes 1 osutatud võrdse kohtlemise põhimõttest ja läbipaistvuse põhimõttest tõlgendada nii, et hanketeates tuleb märkida raamlepingu alusel ostetavate asjade eeldatav kogus ja/või maksumus ning maksimaalne kogus ja/või maksumus, ning kui see ülemäär on saavutatud, siis kaotab see leping kehtivuse.
46Silmas tuleb pidada, et direktiivi 2014/24 artikli 33 lõike 1 teise lõigu kohaselt on raamleping ühe või mitme avaliku sektori hankija ning ühe või mitme ettevõtja vaheline leping, mille eesmärk on kehtestada teatud aja jooksul sõlmitavaid lepinguid reguleerivad tingimused, eelkõige hinna ja vajaduse korral kavandatava koguse osas. Selle lõike esimene lõik näeb ette, et avaliku sektori hankijad võivad sõlmida raamlepinguid tingimusel, et kohaldatakse käesolevas direktiivis sätestatud menetlusi.
47Direktiivi 2014/24 artiklis 49 on sätestatud, et hanketeadet kasutatakse riigihanke väljakuulutamiseks kõigi menetluste korral, ilma et see piiraks artikli 26 lõike 5 teise lõigu ja artikli 32 kohaldamist. Hanketeade sisaldab direktiivi V lisa C osas esitatud teavet ja see avaldatakse kooskõlas sama direktiivi artikliga 51.
48Sellest järeldub, et direktiivi 2014/24 artikkel 49 ja seega ka selle V lisa C osa on raamlepingutele kohaldatavad.
49Sellega seoses olgu märgitud, et direktiivi 2014/24 teatud sätted eraldi võetuna võivad anda mõista, et hankijal on õigus valida, kas näidata hanketeates ära raamlepingu alusel ostetavate asjade maksimaalne maksumus.
50Direktiivi 2014/24 V lisa C osa punktis 8 on ette nähtud, et hanketeates esitatava teabe hulgas peab hankija näitama ära lepingu(te) eeldatava kogumaksumuse, ja kui leping on osadeks jaotatud, tuleb esitada vastav teave iga osa kohta. Viitamine pelgalt „suurusjärgule“, mitte täpselt määratud maksumusele, viitab sellele, et hankijalt nõutav hinnang võib olla ligikaudne.
51C osa punkt 10, mis puudutab teavet asjade tarnimise, ehitustööde tegemise või teenuste osutamise ajakava ja lepingu kehtivusaja kohta, niivõrd kui need on juba teada, sätestab konkreetselt raamlepinguid käsitlevas punktis a, et hankija peab märkima sõlmitavate lepingute maksumuse või suurusjärgu ja sageduse, niivõrd kui need on juba teada. Sellest tuleneb, et selle sätte kohaselt ei nõuta hankijalt tingimata, et ta märgiks sõlmitavate lepingute maksumuse või suurusjärgu ja sageduse.
52Samuti on direktiivi 2014/24 artikli 33 lõike 1 teises lõigus sätestatud, et raamlepingu eesmärk on määrata „vajaduse korral“ kindlaks kavandatav kogus. Kasutades määrsõnalist tarindit „vajaduse korral“, täpsustab see säte konkreetselt ostetavate asjade koguste osas, et see peab võimalikult suures ulatuses olema kindlaks määratud raamlepinguga. Rakendusmääruse 2015/1986 II lisas toodud tüüpvormist nähtub samuti, et hankija ei ole kohustatud täitma lahtrit II.1.5 „Eeldatav kogumaksumus või suurusjärk“, sest selle võib täpsustada, „kui on asjakohane“, nagu nähtub selles lahtris esitatud viitest selle vormi joonealusele märkusele nr 2.
53Eeltoodust tuleneb, et ainuüksi nende sätete grammatilisest tõlgendamisest ei piisa kindlakstegemiseks, kas hanketeates tuleb märkida raamlepingu alusel ostetavate asjade eeldatav kogus ja/või maksumus ning nende maksimaalne kogus ja/või maksumus.
54Arvestades aga direktiivi 2014/24 artikli 18 lõikes 1 osutatud võrdse kohtlemise põhimõtet ja läbipaistvuse põhimõtet ning selle direktiivi üldist ülesehitust, ei saa lubada, et hankija hoidub hanketeates märkimast raamlepingu alusel ostetavate asjade maksimaalset maksumust.
55Nimelt tuleneb direktiivi 2014/24 muudest sätetest, et hankija peab kindlaks määrama kavandatava raamlepingu sisu.
56Esiteks on selle direktiivi artikli 5 – mis käsitleb hankelepingu eeldatava maksumuse arvutamise meetodeid – lõikes 5 ette nähtud, et raamlepingute puhul võetakse arvesse kõigi raamlepingu kehtivusaja jooksul kavandatavate hankelepingute maksimaalne eeldatav maksumus käibemaksuta.
57Samas, kuna hankija peab hindama kõigi raamlepingu kehtivusaja jooksul kavandatavate lepingute maksimaalset eeldatavat maksumust ilma käibemaksuta, võib ta selle maksumuse pakkujatele teatavaks teha.
58Lisaks tugines Euroopa Kohus eelkõige direktiivi 2004/18 artikli 9 lõikele 9, mis on sõnastatud identselt direktiivi 2014/24 artikli 5 lõikega 5, kui ta 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsuse Autorità Garante della Concorrenza e del Mercato – Antitrust ja Coopservice ( C‑216/17 , EU:C:2018:1034 ) punktis 60 sedastas, et kuigi hankijal on iga edaspidi sõlmitava jätkulepingu maksumuse ja sageduse täpsustamisel üksnes vahendi andmise kohustus, peab raamlepingu esialgseks osapooleks olev hankija seevastu raamlepingus endas tingimata täpsustama, millises kogumahus ja seega maksimaalses koguses ja/või maksumuses võib jätkulepingutega liituda.
59Teiseks peab hankija direktiivi 2014/24 V lisa C osa punkti 7 kohaselt hanketeates esitatavas teabes kirjeldama hankelepingut ja näitama selles ära raamlepingu kui tervikuga hõlmatud asjade koguse või maksumuse. Seda kohustust ei saa nimelt täita, ilma et näidataks vähemalt nende asjade maksimaalne kogus ja/või maksumus.
60Lisaks olgu märgitud, et kui hankija täidab rakendusmääruse 2015/1986 II lisas toodud tüüpvormi, peab ta selle vormi lahtris II.2.6, mis käsitleb eeldatavat maksumust, märkima maksimaalse maksumuse iga osa kogu kestuse ajaks.
61Lisaks tuleb rõhutada, et niisugused liidu õiguse aluspõhimõtted nagu võrdne kohtlemine ja läbipaistvus, on kohaldatavad raamlepingu sõlmimisel, nagu nähtub direktiivi 2014/24 artikli 33 lõike 1 esimesest lõigust. Nii võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu kui ka nendest tulenev läbipaistvuse põhimõte eeldab aga, et hanketeates või hanke alusdokumentides oleksid kõik hankemenetluse tingimused ja menetluskord sõnastatud selgelt, täpselt ja ühemõtteliselt, mis esiteks võimaldab kõigil piisavalt informeeritud ja mõistlikult tähelepanelikel pakkujatel mõista nende täpset ulatust ja nendest ühtemoodi aru saada ning teiseks võimaldab hankijal kontrollida, kas pakkujate esitatud pakkumused vastavad tegelikult kõnealuse hankemenetluse tingimustele (vt selle kohta 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Autorità Garante della Concorrenza e del Mercato – Antitrust ja Coopservice, C‑216/17 , EU:C:2018:1034 , punkt 63 ).
62Nimelt on läbipaistvuse põhimõte ja raamlepingust huvitatud ettevõtjate võrdse kohtlemise põhimõte, mida on eeskätt nimetatud direktiivi 2014/24 artikli 18 lõikes 1, riivatud siis, kui raamlepingu esialgseks osapooleks olev hankija ei märgi niisuguse raamlepinguga hõlmatud maksimaalset maksumust või kogust (vt selle kohta 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Autorità Garante della Concorrenza e del Mercato – Antitrust ja Coopservice, C‑216/17 , EU:C:2018:1034 , punkt 64 ).
63Sellega seoses olgu märgitud, et hankija poolt raamlepingu alusel ostetavate asjade eeldatava koguse ja/või maksumuse ning maksimaalse koguse ja/või maksumuse esitamine on pakkuja jaoks olulise tähtsusega, kuna just selle hinnangu põhjal saab ta hinnata oma suutlikkust täita raamlepingust tulenevaid kohustusi.
64Lisaks, kui sellise lepingu eeldatavat maksimaalset maksumust või kogust ei oleks märgitud või kui selline teave ei oleks õiguslikult siduv, võiks hankija jätta sellest maksimaalsest kogusest kinni pidamata. Seejärel tuleb tõdeda, et kui edukas pakkuja ei suuda tarnida hankija nõutud koguseid, isegi kui need ületavad hanketeates ette nähtud maksimumkogust, võiks raamlepingu täitmata jätmise korral tema vastu tugineda lepingulise vastutuse alusel. Selline olukord oleks aga vastuolus direktiivi 2014/24 artikli 18 lõikes 1 sätestatud läbipaistvuse põhimõttega.
65Pealegi võiks nii läbipaistvuse põhimõtet kestvalt eirata, sest nagu tuleneb selle direktiivi artikli 33 lõike 1 kolmandast lõigust, võib raamlepingu sõlmida kuni neljaks aastaks või isegi kauemaks nõuetekohaselt põhjendatud erandjuhtudel, mis on eelkõige seotud raamlepingu esemega. Lisaks olgu märgitud, nagu tuleneb nimetatud direktiivi põhjendusest 62, et kui raamlepingul põhinevad hankelepingud tuleb sõlmida enne raamlepingu kehtivuse lõppemist, ei pea raamlepingul põhinevate üksikute hankelepingute kestus langema kokku selle raamlepingu kestusega, vaid võib olla vastavalt vajadusele kas sellest lühem või pikem.
66Lõpuks olgu märgitud, et raamlepinguga hõlmatud maksimaalse eeldatava maksumuse või koguse määratlemise kohustuse lai tõlgendamine võib ka esiteks võtta kasuliku mõju direktiivi 2014/24 artikli 33 lõike 2 kolmandas lõigus sätestatud reeglilt, mille kohaselt raamlepingul põhinevate lepingute puhul ei tohi ühelgi juhul asjaomases raamlepingus sätestatud tingimusi oluliselt muuta, ja teiseks oleks tegemist raamlepingu väärkasutamisega või kasutamisega, mille eesmärk on konkurentsi tõkestamine, piiramine või moonutamine, nagu on märgitud selle direktiivi põhjenduses 61.
67Sellest järeldub, et asjaolu, et raamlepingu esialgseks osapooleks olevalt hankijalt nõutakse, et ta märgiks raamlepingus selle lepinguga hõlmatud teenuste maksimaalse koguse või maksumuse, muudab konkreetsemaks keelu raamlepinguid väärkasutada või kasutada neid viisil, mis tõkestab, piirab või moonutab konkurentsi (vt selle kohta 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Autorità Garante della Concorrenza e del Mercato – Antitrust ja Coopservice, C‑216/17 , EU:C:2018:1034 , punkt 69 ).
68Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et hankija, kes on raamlepingu esialgne osapool, saab enda ja teiste selles raamlepingus selgelt nimetatud võimalike hankijate nimel võtta kohustusi üksnes maksimaalse koguse ja/või maksumuse piires, ning kui see ülempiir on kord saavutatud, on nimetatud leping oma kehtivuse kaotanud (vt selle kohta analoogia alusel 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Autorità Garante della Concorrenza e del Mercato – Antitrust ja Coopservice, C‑216/17 , EU:C:2018:1034 , punkt 61 ).
69Siiski tuleb teha kaks täiendavat täpsustust.
70Esiteks on vastavalt direktiivi 2014/24 artikli 33 lõike 2 kolmandale lõigule ja artiklile 72 lubatud raamlepingu muudatused, mis ei ole olulised, arvestades, et põhimõtteliselt peab selline muudatus olema konsensuslik, mistõttu on nõutav ka eduka pakkuja nõusolek.
71Teiseks võib raamlepingu alusel ostetavate asjade maksimaalne kogus või maksumus olla ära näidatud ükskõik kas hanketeates või hanke alusdokumentides, kuna raamlepingu puhul peavad hankijad vastavalt direktiivi 2014/24 artikli 53 lõikele 1 võimaldama elektrooniliste vahendite abil neile piiramatut ja täielikku tasuta juurdepääsu alates hanketeate avaldamise kuupäevast kooskõlas selle direktiivi artikliga 51.
72Selliste tingimuste täitmine tagab niisiis direktiivi 2014/24 artikli 18 lõikes 1 sätestatud läbipaistvuse põhimõtte ja võrdse kohtlemise põhimõtte järgimise.
73Seevastu ei ole need põhimõtted täidetud juhul, kui ettevõtja, kes soovib tutvuda hanke alusdokumentidega, et kaaluda pakkumuse esitamise võimalust, peaks hankijale enne mis tahes huvi väljendama.
74Neil asjaoludel tuleb esimese küsimuse punktile a ja teise küsimuse punktile a vastata, et direktiivi 2014/24 artiklit 49, selle direktiivi V lisa C osa punkte 7 ja 8 ning punkti 10 alapunkti a tuleb lähtuvalt selle direktiivi artiklist 33 ning direktiivi artikli 18 lõikes 1 osutatud võrdse kohtlemise põhimõttest ja läbipaistvuse põhimõttest tõlgendada nii, et hanketeates tuleb märkida raamlepingu alusel ostetavate asjade eeldatav kogus ja/või maksumus ning maksimaalne kogus ja/või maksumus, ning kui see ülemäär on saavutatud, siis kaotab see raamleping kehtivuse.
75Esimese küsimuse punktiga b ja teise küsimuse punktiga b soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2014/24 artiklit 49 ning V lisa C osa punkti 7 ja punkti 10 alapunkti a tuleb lähtuvalt selle direktiivi artiklist 33 ning direktiivi artikli 18 lõikes 1 osutatud võrdse kohtlemise põhimõttest ja läbipaistvuse põhimõttest tõlgendada nii, et raamlepingu alusel ostetavate asjade eeldatav kogus või maksumus ning nende maksimaalne kogus või maksumus tuleb hanketeates märkida raamlepingu kui terviku kohta.
76Kuna esimese küsimuse punktile a ja teise küsimuse punktile a antud vastuse kohaselt peab hanketeates märkima raamlepingu alusel ostetavate asjade eeldatava koguse ja/või maksumuse ning maksimaalse koguse ja/või maksumuse, siis on direktiivi 2014/24 artikli 18 lõikes 1 osutatud läbipaistvuse põhimõttega ja võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus see, kui hankija piirdub üksnes osalise kvantitatiivse ja/või finantsteabe esitamisega raamlepingu eseme ja ulatuse kohta.
77See teave võib olla hanketeates märgitud raamlepingu kui terviku kohta, kuna selline märge on piisav, et tagada selle direktiivi artikli 18 lõikes 1 sätestatud läbipaistvuse põhimõtte ja võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine.
78Miski ei keela siiski hankijal määrata pakkujate paremaks teavitamiseks ja selleks, et nad saaksid pakkumuse esitamise võimalusi kõige paremini hinnata, kindlaks täiendavad nõuded ja jaotada raamlepingu alusel ostetavate asjade kogust või eeldatavat maksumust, et kirjeldada sellise esialgse hankija vajadusi, kes kavatseb sõlmida raamlepingu, ja sellis(t)e esialgse(te) hankija(te) vajadusi, kes on väljendanud tahet osaleda selles raamlepingus ühe valikuvõimalusena.
79Samuti võib hankija hanketeates esitada raamlepingu alusel ostetavate asjade kogused ja/või eeldatava maksumuse ning nende maksimaalse koguse ja/või maksumuse iga hankija jaoks eraldi – nii nende, kes kavatsevad sõlmida raamlepingu, kui ka nende, kes on väljendanud tahet osaleda selles raamlepingus ühe valikuvõimalusena. Nii võib see olla muu hulgas juhul, kui järgnevate riigihankelepingute tingimusi arvestades palutakse ettevõtjatel esitada pakkumus kõikide hankeosade või kõigi hanketeates nimetatud punktide kohta või kui järgnevaid hankelepinguid tuleb täita kaugemal asuvates kohtades.
80Seega tuleb esimese küsimuse punktile b ja teise küsimuse punktile b vastata, et direktiivi 2014/24 artiklit 49 ja selle direktiivi V lisa C osa punkti 7 ja punkti 10 alapunkti a tuleb lähtuvalt selle direktiivi artiklist 33 ning direktiivi artikli 18 lõikes 1 osutatud võrdse kohtlemise põhimõttest ja läbipaistvuse põhimõttest tõlgendada nii, et hanketeates tuleb raamlepingu alusel ostetavate asjade eeldatav kogus ja/või maksumus ning maksimaalne kogus ja/või maksumus märkida raamlepingu kui terviku kohta ning hanketeates võib kindlaks määrata täiendavad nõuded, mida hankija otsustab sinna lisada.
81Kõigepealt olgu märgitud, et asjaolu, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on eelotsuse küsimuse sõnastuses viidanud vaid liidu õiguse teatud sätetele, ei takista Euroopa Kohut esitamast sellele kohtule kogu tõlgenduslikku teavet, mis võib viimasel aidata menetletavat kohtuasja lahendada, olenemata sellest, kas liikmesriigi kohus on neile aspektidele oma küsimustes viidanud või mitte. Sellisel juhul on Euroopa Kohtu ülesanne tuletada liikmesriigi kohtu esitatud teabest ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õiguse elemendid, mida on vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada (vt eelkõige 27. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus ČEZ, C‑115/08 , EU:C:2009:660 , punkt 81 ; 22. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Nilaş jt, C‑248/11 , EU:C:2012:166 , punkt 31 , ja 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Impresa di Costruzioni Ing. E. Mantovani ja Guerrato, C‑178/16 , EU:C:2017:1000 , punkt 28 ).
82Käesoleval juhul puudutab direktiiv 92/13, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus palub tõlgenda, vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate üksuste riigihanke-eeskirju. Selliseid teenuseid ei käsitleta aga põhikohtuasjas, mis puudutab direktiivi 2014/24 alusel korraldatud riigihankemenetlusi, mida reguleerib direktiiv 89/665, mille artikli 2d lõike 1 punkt a on sõnastatud analoogselt direktiivi 92/13 vastava sättega.
83Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 89/665 artikli 2d lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav juhul, kui hanketeade on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas , isegi kui esiteks ei nähtu raamlepingu alusel ostetavate asjade eeldatav kogus ja/või maksumus mitte asjaomasest hanketeatest, vaid hanke alusdokumentidest, ja teiseks ei ole ei selles hanketeates ega hanke alusdokumentides mainitud raamlepingu alusel ostetavate asjade maksimaalset kogust ja/või maksumust.
84Direktiivi 89/665 artikli 2d lõige 1 näeb ette, et hankeleping või raamleping – nagu käesoleval juhul – on tühine, kui see on sõlmitud ilma hanketeate eelneva avaldamiseta Euroopa Liidu Teatajas , ilma et see oleks olnud direktiivi 2014/24 kohaselt lubatud.
85Artikkel 2d oma esialgses versioonis viidi direktiivi 89/665 sisse direktiiviga 2007/66. Liidu seadusandja selgitas tehtud muudatusi, märkides direktiivi 2007/66 põhjenduses 13, et selleks, et võidelda ebaseaduslike otselepingute sõlmimise vastu, mille Euroopa Kohus kvalifitseeris oma 11. jaanuari 2005. aasta kohtuotsuses Stadt Halle ja RPL Lochau ( C‑26/03 , EU:C:2005:5 , punktid 36 ja 37 ) avaliku sektori või võrgustiku sektori hankija poolt liidu riigihankealase õiguse kõige tõsisemaks rikkumiseks, tuleks ette näha tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused ja ebaseadusliku otselepinguna sõlmitud leping tuleks põhimõtteliselt tunnistada tühiseks. Selle direktiivi põhjenduses 14 täpsustas ta, et tühiseks tunnistamine on kõige tõhusam viis konkurentsi taastamiseks ja uute ärivõimaluste loomiseks neile ettevõtjatele, kellelt on ebaseaduslikult võetud võimalus konkureerida, ning et otselepingud selle direktiivi tähenduses peaksid hõlmama kõiki lepinguid, mis on sõlmitud ilma hanketeate eelneva avaldamiseta Euroopa Liidu Teatajas direktiivi 2004/18 tähenduses.
86Seega tuleneb direktiivi 89/665 artikli 2d lõike 1 punktist a, tõlgendatuna lähtuvalt direktiivi 2007/66 põhjendustest 13 ja 14, et direktiivi 2007/66 vastuvõtmisel soovis liidu seadusandja kehtestada kohaldatavas õiguses range karistuse, mille kohaldamine peaks siiski piirduma liidu riigihankeõiguse kõige raskemate rikkumiste juhtudega, see tähendab juhtumitega, kus otseleping sõlmitakse hanketeadet Euroopa Liidu Teatajas üldse avaldamata.
87Sellest järeldub, et oleks ebaproportsionaalne laiendada selle sätte kohaldamist niisugusele olukorrale, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus piirkonnad avaldasid hanketeate ja võimaldasid tutvuda hanke alusdokumentidega, kuid jätsid selles hanketeates või hanke alusdokumentides märkimata raamlepingu alusel ostetavate asjade eeldatava koguse ja/või maksumuse ning maksimaalse koguse ja/või maksumuse.
88Niisugusel juhul ei ole direktiivi 2014/24 artikli 49 – tõlgendatuna lähtuvalt selle direktiivi V lisa C osa punktidest 7 ja 8 ning punkti 10 alapunktist a – rikkumine sellise raskusastmega, mis nõuaks direktiivi 89/665 artikli 2d lõike 1 punktis a ette nähtud karistuse kohaldamist.
89Hankija poolt raamlepingu koguse mainimise kohustuse rikkumine on niisugusel juhul nimelt piisavalt tajutav, et selle saaks avastada ettevõtja, kes soovib esitada pakkumuse ja keda seetõttu tuleb pidada teadlikuks.
90Seega tuleb kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 89/665 artikli 2d lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et see ei ole kohaldatav juhul, kui hanketeade on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas , isegi kui esiteks ei nähtu raamlepingu alusel ostetavate asjade eeldatav kogus ja/või maksumus mitte asjaomasest hanketeatest, vaid hanke alusdokumentidest, ja teiseks ei ole ei selles hanketeates ega hanke alusdokumentides mainitud raamlepingu alusel ostetavate asjade maksimaalset kogust ja/või maksumust.
91Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
Allkirjad
(*1) Kohtumenetluse keel: taani.
Tekstas iš mūsų archyvo (Europos Sąjungos leidinių biuro „Cellar“ duomenys). Commission Decision 2011/833/EU — free reuse incl. commercial; attribution to EUR-Lex / Court of Justice of the European Union required; EUR-Lex is not the authentic record of the Court.