23oktoober 2007 (*1)
„Tühistamishagi — EL artikli 31 lõike 1 punkt e, artikkel 34 ja artikkel 47 — Raamotsus 2005/667/JSK — Võitlus laevade põhjustatud reostuse vastu — Kriminaalkaristused — Ühenduse pädevus — Õiguslik alus — EÜ artikli 80 lõige 2”
Kohtuasjas C-440/05,
mille esemeks on EÜ artikli 35 lõike 6 alusel 8. detsembril 2005 esitatud tühistamishagi,
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: W. Bogensberger ja R. Troosters, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
hageja,
keda toetab:
Euroopa Parlament, esindajad: M. Gómez-Leal, J. Rodrigues ja A. Auersperger Matić, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
menetlusse astujad,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: J.-C. Piris ja J. Schutte ning K. Michoel,
kostja,
keda toetab:
Belgia Kuningriik , esindaja: M. Wimmer,
Tšehhi Vabariik , esindaja: T. Boček,
Taani Kuningriik , esindaja: J. Molde,
Eesti Vabariik , esindaja: L. Uibo,
Kreeka Vabariik , esindajad: S. Chala ja A. Samoni-Rantou, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
Prantsuse Vabariik , esindajad: E. Belliard, G. de Bergues ja S. Gasri,
Iirimaa , esindajad: D. O’Hagan ja E. Fitzsimons ning N. Hyland, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
Läti Vabariik , esindajad: E. Balode-Buraka ja E. Broks,
Leedu Vabariik , esindaja: D. Kriaučiūnas,
Ungari Vabariik , esindaja: P. Gottfried,
Malta Vabariik , esindaja: S. Camilleri, keda abistas Deputy Attorney General P. Grech,
Madalmaade Kuningriik , esindajad: H. G. Sevenster ja M. de Grave,
Austria Vabariik , esindaja: C. Pesendorfer, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
Poola Vabariik , esindaja: E. Ośniecka-Tamecka,
Portugali Vabariik , esindaja: L. Fernandes ja M. L. Duarte,
Slovaki Vabariik , esindaja: R. Procházka,
Soome Vabariik , esindaja: E. Bygglin, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
Rootsi Kuningriik , esindaja: K. Wistrand, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik , esindajad: E. O’Neill ja D. J. Rhee ning D. Anderson, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed P. Jann, C. W. A. Timmermans, A. Rosas, K. Lenaerts ja A. Tizzano, R. Schintgen (ettekandja), kohtunikud J. N. Cunha Rodrigues, M. Ilešič, J. Malenovský, T. von Danwitz, A. Arabadjiev ja C. Toader,
kohtujurist: J. Mazák,
kohtusekretär: R. Grass,
arvestades kirjalikku menetlust,
olles 28. juuni 2007. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagis Euroopa Kohtul tühistada nõukogu 12. juuli 2005. aasta raamotsus 2005/667/JSK, millega tugevdatakse kriminaalõiguslikku raamistikku laevade põhjustatud merereostuse vastase õiguse jõustamiseks ( ELT L 255, lk 164 ).
2Euroopa Liidu Nõukogu võttis 12. juulil 2005 komisjoni algatusel vastu raamotsuse 2005/667.
3Raamotsus 2005/667, mis põhineb Euroopa Liidu lepingu VI jaotisel, eelkõige EL artikli 31 lõike 1 punktil e ja EL artikli 34 lõike 2 punktil b, kujutab endast vastavalt selle esimesele viiele põhjendusele õigusakti, millega Euroopa Liit ühtlustab liikmesriikide õiguskorrad kriminaalõiguse valdkonnas ning kohustab viimaseid nägema ette kriminaalkaristused, võitlemaks laevade poolt tahtlikult või raske hooletuse tagajärjel põhjustatud reostuse vastu.
4Kõnesolev raamotsus täiendab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/35/EÜ, mis käsitleb laevade põhjustatud merereostust ning karistuste kehtestamist merereostusega seotud rikkumiste eest ( EÜT L 255, lk 11 ), olles samuti suunatud meresõiduohutuse tõhustamisele liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kaudu.
5Kõnesolev raamotsus näeb ette teatava hulga kriminaalõiguslikke meetmeid, et saavutada direktiivi 2005/35 eesmärk, milleks on ohutuse ja keskkonnakaitse kõrge taseme tagamine meretranspordi valdkonnas.
6Raamotsuse 2005/667 artikkel 1 näeb ette, et:
„Käesolevas raamotsuses kohaldatakse direktiivi 2005/35/EÜ artiklis 2 sätestatud mõisteid.”
7Selle raamotsuse artikkel 2 sätestab:
„1. Vastavalt käesoleva raamotsuse artikli 4 lõikele 2 võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed tagamaks, et rikkumisi direktiivi 2005/35/EÜ artiklite 4 ja 5 mõistes käsitletaks kuritegudena.
2Lõiget 1 ei kohaldata laevapere liikmete suhtes seoses rikkumistega, mis pannakse toime rahvusvaheliseks meresõiduks kasutatavates väinades, majandusvööndites ja avamerel, kui on täidetud MARPOL 73/78 konventsiooni I lisa 11. reegli punktis b või II lisa 6. reegli punktis b ette nähtud tingimused.”
8Kõnesoleva raamotsuse artikkel 3 sätestab:
„Kõik liikmesriigid võtavad kooskõlas oma siseriikliku õigusega vajalikud meetmed tagamaks, et artiklis 2 osutatud kuriteole kaasaaitamine, sellele kihutamine või õhutamine on karistatav.”
9Raamotsuse 2005/667 artikkel 4 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artiklites 2 ja 3 osutatud kuritegude eest määratakse tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad kriminaalkaristused, mis vähemalt tõsiste juhtumite korral näevad ette maksimaalselt vähemalt ühe kuni kolme aasta pikkuse vabadusekaotuse.
2Vähemtõsiste juhtumite korral, kui toimepandud tegu ei põhjusta vee kvaliteedi halvenemist, võib liikmesriik sätestada lõikes 1 ette nähtud karistustest erinevat liiki karistusi.
3Lõikes 1 ette nähtud kriminaalkaristustega võivad kaasneda muud karistused või meetmed, eelkõige trahvid, või füüsilisele isikule pandud keeld tegutseda mingil alal, mis nõuab ametlikku luba või heakskiitu, või asutada või juhtida äriühingut või fondi, kui tema süüdimõistmise põhjustanud asjaoludest nähtub selgesti oht, et samasugune kuritegelik tegevus võib korduda.
4Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artiklis 2 osutatud tahtlike kuritegude eest karistatakse maksimaalselt vähemalt viie kuni kümne aasta pikkuse vabadusekaotusega, kui kuriteo tulemusena tekitati olulist ja laialdast kahju vee kvaliteedile, looma- või taimeliikidele või nende osadele või põhjustati inimeste surma või tekitati neile tõsiseid vigastusi.
5Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artiklis 2 osutatud tahtlike kuritegude eest karistatakse maksimaalselt vähemalt kahe kuni viie aasta pikkuse vabadusekaotusega, kui:
6Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artiklis 2 osutatud kuritegude eest, kui need pandi toime tõsise hooletuse tulemusena, karistatakse maksimaalselt vähemalt kahe kuni viie aasta pikkuse vabadusekaotusega, kui kuriteo tulemusena tekitati olulist ja laialdast kahju vee kvaliteedile, looma- või taimeliikidele või nende osadele või põhjustati inimeste surma või tekitati neile tõsiseid vigastusi.
7Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artiklis 2 osutatud kuritegude eest, kui need pandi toime tõsise hooletuse tulemusena, karistatakse maksimaalselt vähemalt ühe kuni kolme aasta pikkuse vabadusekaotusega, kui kuriteo tulemusena tekitati olulist ja laialdast kahju vee kvaliteedile, looma- või taimeliikidele või nende osadele.
8Vabaduskaotuslike karistuste korral kohaldatakse käesolevat artiklit, ilma et see piiraks rahvusvahelise õiguse ning eelkõige 1982. aasta ÜRO mereõiguse konventsiooni artikli 230 kohaldamist.”
10Raamotsuse 2005/667 artikkel 5 näeb ette, et:
„1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada juriidiliste isikute vastutusele võtmine artiklites 2 ja 3 osutatud kuritegude eest, mille on nende kasuks toime pannud üksinda või juriidilise isiku organi liikmena tegutsenud isik, kes on juriidilises isikus juhtival kohal, sest:
2Lisaks lõikes 1 sätestatud juhtudele võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed, et tagada juriidiliste isikute võimalik vastutusele võtmine, kui lõikes 1 nimetatud isiku puuduliku järelevalve või kontrolli tõttu on osutunud võimalikuks, et juriidilise isiku alluvuses olev isik on juriidilise isiku kasuks pannud toime artiklis 2 osutatud kuriteo.
3Juriidilise isiku vastutus vastavalt lõigetele 1 ja 2 ei välista kriminaalmenetlust füüsiliste isikute suhtes, kes on olnud artiklites 2 ja 3 osutatud kuritegude täideviijad, nendele kihutajad või kaasaaitajad.”
11Raamotsuse 2005/667 artikkel 6 sätestab:
„1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artikli 5 lõike 1 kohaselt vastutusele võetud juriidilise isiku suhtes saab kohaldada tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi. Karistused:
2Lõike 1 punkti a rakendamiseks, ilma et see piiraks lõike 1 esimese lause kohaldamist, kohaldavad liikmesriigid, kus euro ei ole veel kasutusele võetud, 12. juuli 2005. aasta Euroopa Liidu Teatajas avaldatud nende valuuta ja euro vahelist vahetuskurssi.
3Liikmesriik võib rakendada lõike 1 punkti a, kohaldades süsteemi, mille kohaselt on trahv proportsionaalne juriidilise isiku käibega, kuriteo toimepanekuga saadud või kavandatud rahalise kasuga või mis tahes muu väärtusega, mis näitab juriidilise isiku finantsseisundit, eeldusel et selline süsteem võimaldab määrata maksimumtrahve, mis võrduvad vähemalt lõike 1 punktis a trahvi maksimummääradele kehtestatud miinimumiga.
4Liikmesriik, kes rakendab raamotsust vastavalt lõikele 3, teatab nõukogu peasekretariaadile ja komisjonile oma sellekohasest kavatsusest.
5Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et vastavalt artikli 5 lõikele 2 vastutusele võetud juriidilist isikut karistatakse tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate karistuste või meetmetega.”
12Raamotsuse 2005/667 artikli 7 lõige 1 sätestab kuritegude koosseisutunnused, mille esinemisel on liikmesriigid kohustatud võtma vajalikud meetmed, et kehtestada oma jurisdiktsioon sellises ulatuses, nagu lubab rahvusvaheline õigus.
13Kõnesoleva raamotsuse artikli 7 lõike 4 kohaselt juhul, kui kuritegu kuulub rohkem kui ühe liikmesriigi jurisdiktsiooni alla, püüavad asjaomased liikmesriigid oma tegevust vastavalt vajadusele kooskõlastada, eelkõige seoses kohtu alla andmise tingimuste ja vastastikuse abi andmise üksikasjaliku korraga. Sama raamotsuse artikli 7 lõige 5 näeb ette jurisdiktsiooni määravad asjaolud, mida tuleb selles osas arvesse võtta.
14Raamotsuse 2005/667 artikkel 8 sätestab:
„1. Kui liikmesriiki on teavitatud artikli 2 kohaldamisalasse kuuluva kuriteo toimepanekust või sellise kuriteo toimepaneku ohust, mis põhjustab või tõenäoliselt põhjustab otsest reostust, teatab ta sellest kohe teistele liikmesriikidele, kes tõenäoliselt nimetatud kahjustusega kokku puutuvad, ning komisjonile.
2Kui liikmesriiki on teavitatud artikli 2 kohaldamisalasse kuuluva kuriteo toimepanekust või sellise kuriteo toimepaneku ohust, mis tõenäoliselt kuulub tema jurisdiktsiooni alla, teatab ta sellest kohe teistele liikmesriikidele.
3Liikmesriigid teatavad viivitamata lipuriigile või muudele asjaomastele riikidele käesoleva raamotsuse, eelkõige artikli 7 alusel võetud meetmetest.”
15Vastavalt raamotsuse 2005/667 artiklile 9:
„1. Iga liikmesriik määrab olemasolevad kontaktpunktid või loob vajadusel uued kontaktpunktid, eelkõige artiklis 8 osutatud teabevahetuse teostamiseks.
2Liikmesriigid teatavad komisjonile, milline või millised tema asutused tegutsevad kontaktpunkti või punktidena vastavalt lõikele 1. Komisjon teatab need kontaktpunktid teistele liikmesriikidele.”
16Vastavalt raamotsuse 2005/667 artiklile 10 on sellel raamotsusel sama territoriaalne ulatus nagu direktiivil 2005/35.
17Raamotsuse 2005/667 artikkel 11 näeb ette, et:
„1. Liikmesriigid võtavad käesoleva raamotsuse sätete järgimiseks vajalikud meetmed vastu 12. jaanuariks 2007.
2Liikmesriigid edastavad 12. jaanuariks 2007 nõukogu peasekretariaadile ja komisjonile nende sätete teksti, millega võetakse siseriiklikku õigusesse üle käesolevast raamotsusest tulenevad kohustused. Selle teabe ja komisjoni kirjaliku aruande põhjal hindab nõukogu hiljemalt 12. jaanuariks 2009, millises ulatuses liikmesriigid käesolevat raamotsust täidavad.
312. jaanuariks 2012 esitab komisjon liikmesriikidelt raamotsuse rakendussätete praktilise kohaldamise kohta saadud teabe põhjal nõukogule aruande ja teeb ettepanekuid, mida ta peab vajalikuks, mille hulka võivad kuuluda ettepanekud selle kohta, et liikmesriigi territoriaalmeres või tema majandusvööndis või sellega võrdväärses vööndis toime pandud kuritegude puhul ei loe liikmesriik teise liikmesriigi lipu all sõitvat laeva välisriigi laevaks 1982. aasta ÜRO mereõiguse konventsiooni artikli 230 mõistes.”
18Vastavalt raamotsuse 2005/667 artiklile 12 jõustus see raamotsus järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.
19Direktiivi 2005/35 artikkel 1 sätestab:
„1. Käesoleva direktiivi eesmärk on laevade põhjustatud reostust reguleerivate rahvusvaheliste standardite sisseviimine ühenduse õigustikku ja kohaste karistuste tagamine jäätmete eest vastutavate isikute suhtes, nagu on viidatud artiklis 8, et parandada meresõiduohutust ja tõhustada merekeskkonna kaitset laevade põhjustatud reostuse eest.
2Käesolev direktiiv ei takista liikmesriikidel võtta rangemaid meetmeid laevade põhjustatud merereostuse vastu kooskõlas rahvusvahelise õigusega.”
20Direktiivi 2005/35 artikkel 2 sätestab:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
21Vastavalt selle direktiivi artiklile 3:
„1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse rahvusvahelise õiguse kohaselt saasteainete merreheitmise suhtes:
2Käesolevat direktiivi kohaldatakse laevadelt, olenemata lipuriigist, pärinevate saasteainete merreheitmise suhtes, välja arvatud sõjalaevad, mereväe abilaevad või muud laevad, mille omanik või haldaja on riik ning mida kasutatakse ainult mitteärilistel riiklikel eesmärkidel.”
22Sama direktiivi artikkel 4 sätestab:
„Liikmesriigid tagavad, et laevadelt pärinevate saasteainete merre heitmist artikli 3 lõikes 1 osutatud aladel käsitletakse rikkumisena, kui see toimub tahtlikult või kergemeelsuse või tõsise hooletuse tõttu. Käesolevat direktiivi täiendava raamotsuse 2005/667/JSK ja selles määratletud tingimuste alusel käsitletakse neid rikkumisi kriminaalkuritegudena.”
23Vastavalt direktiivi 2005/35 artiklile 8:
„1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate karistuste, mille hulka võivad kuuluda ka kriminaal- või halduskaristused, kehtestamine rikkumiste puhul artikli 4 tähenduses.
2Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, et tagada lõikes 1 osutatud karistuste kohaldamine kõikide isikute suhtes, kes tunnistatakse vastutavaks rikkumise eest artikli 4 tähenduses.”
24Direktiivi 2005/35 ning raamotsuse 2005/667 vastuvõtmisel esitas komisjon deklaratsioonid, vastandamaks end nõukogu seisukohale. Raamotsusega 2005/667 seonduv deklaratsioon on sõnastatud järgmiselt:
„Kuna on oluline võidelda laevade põhjustatud reostuse vastu, pooldab komisjon laevadelt saasteainete merre heitmise tunnistamist kuriteoks ning siseriiklikul tasandil karistuste kehtestamist puhuks, kui rikutakse ühenduse eeskirju, mis käsitlevad laevade põhjustatud reostust.
Komisjon on siiski arvamusel, et raamotsus ei ole sobiv õiguslik vahend, mille abil kohustada liikmesriike saasteainete ebaseaduslikku merreheitmist kuriteoks tunnistama ning siseriiklikul tasandil vastavaid kriminaalkaristusi kehtestama.
Osaledes Euroopa Kohtu kohtuasjas (apellatsioonkaebus C-176/03) [13. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-176/03: komisjon vs. nõukogu, EKL 2005, lk I-7897 ] seoses raamotsusega, mis käsitleb keskkonna kaitsmist kriminaalõiguse kaudu, on komisjon seisukohal, et tegutsedes ühendusele Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklis 2 nimetatud eesmärkide saavutamiseks antud pädevuse piires, on ühendusel õigus nõuda liikmesriikidelt karistuste, sealhulgas vajadusel kriminaalkaristuste, kehtestamist siseriiklikul tasandil, kui see osutub vajalikuks ühenduse eesmärgi saavutamiseks.
See kehtib ka laevade põhjustatud reostusega seotud küsimuste puhul ning selle õiguslikuks aluseks on Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 80 lõige 2.
Kui nõukogu võtab raamotsuse vastu ühenduse kõnealusest pädevusest hoolimata, jätab komisjon endale kõik talle asutamislepinguga antud õigused, kuni kohus teeb otsuse kohtuasjas C-176/03.”
25Leides, et raamotsus 2005/667 ei ole vastu võetud kohasel õiguslikul alusel ning et seega on rikutud EL artiklit 47, esitas komisjon kõnesoleva hagi.
26Euroopa Kohtu presidendi 25. aprilli 2006. aasta määrusega lubati ühelt poolt Euroopa Parlamendil ja teiselt poolt Belgia Kuningriigil, Tšehhi Vabariigil, Taani Kuningriigil, Eesti Vabariigil, Kreeka Vabariigil, Prantsuse Vabariigil, Iirimaal, Läti Vabariigil, Leedu Vabariigil, Ungari Vabariigil, Malta Vabariigil, Madalmaade Kuningriigil, Austria Vabariigil, Poola Vabariigil, Portugali Vabariigil, Slovaki Vabariigil, Soome Vabariigil, Rootsi Kuningriigil ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigil vastavalt komisjoni ja nõukogu nõuete toetuseks menetlusse astuda.
27Euroopa Kohtu presidendi 28. septembri 2006. aasta määrusega lubati Sloveenia Vabariigil nõukogu nõuete toetuseks menetlusse astuda.
28Komisjon on seisukohal, et arvestades raamotsuse 2005/667 õiguslikku alust, on raamotsus vastuolus EL artikliga 47 ning tuleb seega tühistada.
29Komisjoni sõnul tuleneb eespool viidatud kohtuotsusest komisjon vs . nõukogu, mille ulatus ei piirdu ühenduse keskkonnakaitse poliitikaga, et õigusakti vastuvõtmiseks kohase õigusliku aluse kindlakstegemisel tuleb lähtuda vastava õigusakti eesmärgist ja sisust. Euroopa Kohus meenutas nimetatud otsuses, et kriminaalõigus ei kuulu reeglina ühenduse pädevusse. Samas tunnustas ta asjaolu, et ühendusele kuuluvad konkreetsest õiguslikust alusest tulenevad tuletatud volitused ning seega on tal õigus võtta kohased karistusmeetmed, tingimusel et eksisteerib vajadus võidelda ühenduse eesmärkide ellu rakendamata jätmise vastu, ning kui nende meetmete eesmärk on tagada vastava ühenduse poliitika igakülgne tõhus toimimine. Samas ei määratlenud Euroopa Kohus komisjoni väitel ühenduse seadusandja pädevuse ulatust karistusõiguse valdkonnas, kuna ta ei esitanud kõnesolevate karistusmeetmete olemusest lähtuvat eristust.
30Raamotsuse 2005/667 preambulist nähtub, et selle otsuse eesmärk on täiendada EÜ artikli 80 lõike 2 alusel vastu võetud direktiivis 2005/35 sätestatud meetmeid, selleks et tagada nende tõhusus.
31Mis puutub kõnesoleva raamotsuse sisusse, siis väidab komisjon, et selle artiklites 1–10 sätestatud meetmed seonduvad kõik kriminaalõigusega ja puudutavad tegevusi, mida tuleb ühenduse õiguse kontekstis pidada taunimisväärseks.
32Kõnesolevas asjas on samuti täidetud eespool viidatud Euroopa Kohtu otsuses komisjon vs . nõukogu sedastatud kriteerium, mis seondub vajaduse nõudega. Esiteks tunnustas nõukogu seda raamotsuse 2005/667 vastuvõtmisel vaikimisi, arvestades, et EL artikli 29 teise lõigu kolmanda taande kohaselt võivad liikmesriigid ühtlustada kriminaalõigusnorme üksnes „vajaduse korral”. Teiseks on kõik raamotsuse sätted direktiivis 2005/35 ette nähtud toimingute spetsiifikat arvestades vajalikud direktiivis sätestatud meetmete tõhususe tagamiseks.
33Komisjon lisab, et vastupidi nõukogu väidetele ei nõua Euroopa Kohus kõnealuse ühenduse poliitika „kõikehõlmava” olemusega seonduva täiendava kriteeriumi seadmist ühenduse pädevuse tunnustamiseks kriminaalasjades. Selline kriteerium võtaks enamikult ühenduse õiguse valdkondadelt ühenduse õiguse kohase mis tahes kriminaalõigusliku kaitse võimaluse ja seda ka olukorras, kus eksisteerib kriminaalõiguslike meetmete võtmise vajadus.
34Väite osas, mille kohaselt nõukogu oli EL lepingu VI jaotise alusel vaba võtma liikmesriikide kriminaalõigusega seonduvaid meetmeid, kuna ta oli vastavalt talle artikli 80 lõikest 2 tulenevale õigusele otsustanud mitte teha ulatuslikumaid täpsustusi direktiivis 2005/35 ette nähtud sanktsioonide osas, leiab komisjon, et see säte ei puuduta ühenduse pädevust kui sellist, vaid üksnes selle teostamist. Nõukogu oleks võinud otsustada, et pädevus jääb liikmesriikidele. Sellisel juhul oleks liikmesriigid pidanud esitama eraldiseisva hagi, kuna EL artikkel 47 välistab hagi esitamise EL lepingu VI jaotise alusel.
35Komisjon väidab lisaks, et raamotsusega 2005/667 ei ühtlustata kohaldatavate kriminaalkaristuste raskust ja liike, liikmesriikidele jääb selles osas teatav tegutsemisvabadus ning siseriiklikele kohtutele karistuste määramise pädevus. Seega puuduvad põhjapanevad erinevused kõnesoleva raamotsuse sätete ja nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta raamotsuse 2003/80/JSK keskkonna kaitsmise kohta kriminaalõiguse kaudu ( EÜT L 29, lk 55 ) artikli 5 lõike 1 vahel, mille Euroopa Kohus tühistas eespool viidatud otsuses komisjon vs . nõukogu.
36Komisjon tõdeb, et kriminaalõigus ei kujuta endast ühenduse poliitika iseseisvat valdkonda. Samas on siiski selge, et ühendusele kuulub kriminaalõiguse-alane täiendav pädevus, mida ta võib vajaduse korral kasutada. Vajaduse nõudega seonduv kriteerium, mille Euroopa Kohus sedastas eespool viidatud otsuses komisjon vs . nõukogu, on kohaldatav üksnes sellise pädevuse teostamisele, mitte selle pädevuse olemasolule.
37Arvestades Euroopa Kohtu eespool viidatud otsuses komisjon vs . nõukogu omaks võetud funktsionaalset lähenemisviisi ning asjaolu, et raamotsuse 2005/667 artiklites 1–10 ette nähtud meetmed kujutavad endast kriminaalõiguslikke eeskirju, mis on vajalikud direktiiviga 2005/35 kujundatud ühise transpordipoliitika tõhususe tagamiseks, leiab komisjon, et kõnesolev raamotsus eirab tervikuna EL artiklit 47 ning tuleb seega tühistada.
38Komisjon märgib samuti, et mõisted „hädavajalik” ja „vajalik” ning EL artiklis 29 kasutatud mõiste „vajadus” puudutavad sama kontseptsiooni ning selles osas puudub erinevus EÜ asutamislepingu ja EL lepingu vahel.
39Komisjon leiab lõpuks, et tema tõlgendus Euroopa Kohtu eespool viidatud otsusest komisjon vs . nõukogu ei võta EL lepingu VI jaotiselt selle kasulikku mõju, kuna mitmeid selle jaotisega seoses asjassepuutuvaid valdkondi sellise tõlgenduse tagajärjed ei puuduta.
40Euroopa Parlament juhib tähelepanu sellele, et raamotsus 2005/667 on täielikult vastavuses asjaoludega, mis olid kõne all eespool viidatud kohtuotsuses komisjon vs . nõukogu. Esiteks on see raamotsus sisu ja eesmärgi osas analoogne Euroopa Kohtu poolt viidatud kohtuotsuses tühistatud raamotsusega. Raamotsuse 2005/667 preambulist selgub, et reostuse vastu võitlemine ja keskkonnakaitse ei kujuta endast selle raamotsuse kõrval- või teiseseid eesmärke. Samuti sarnaneb kõnesolev raamotsus sisuliselt raamotsusega 2003/80, arvestades seda, et mõlemal juhul on kriminaliseeritud tegevuseks saasteainete merre heitmine. Loomulikult erinevad need kaks raamotsust kohaldatavate kriminaalkaristuste raskuse ja liigi täpse määratluse osas, ent see erinevus ei saa käesolevas asjas õigustada kõrvalekaldumist lahendist eespool viidatud kohtuotsuses komisjon vs . nõukogu. Nimelt leidis Euroopa Kohus mainitud otsuses, et ühenduse seadusandja pädevus kriminaalõiguse valdkonnas laieneb sellistele sätetele nagu raamotsuse 2003/80 artikli 5 lõige 1, mis puudutab kriminaalkaristuste raskust ja liiki.
41Samuti on käesolevas asjas täidetud vajaduse nõudega seonduv kriteerium. Kuna raamotsuse artiklid 1–6 kuuluvad ühenduse pädevusse, tuleb seda raamotsust tema sätete jagamatust arvestades pidada tervikuna EL artiklit 47 eiravaks.
42Nõukogu väidab põhiliselt, et Euroopa Parlamendiga kaasotsustamismenetluses vastu võetud direktiivis 2005/35 lahendas ta vastavalt EÜ artikli 80 lõikele 2 küsimuse, „kas” ja „mis ulatuses” peab ühenduse seadusandja teostama oma pädevust võtmaks vastu laevade põhjustatud merereostust käsitlevaid sätteid – eelkõige sätteid, millega kehtestatakse sanktsioonid kõnealust valdkonda reguleerivate õigusnormide rikkumise eest. Selle direktiivi vastuvõtmisega soovis ühenduse seadusandja kinnitada oma volituste piirid meretranspordipoliitika valdkonnas. Selline toimimisviis on igati kooskõlas nii EÜ artikli 80 lõikega 2 kui ka Euroopa Kohtu praktikaga.
43Ühenduse seadusandja oleks võinud otsustada EÜ artikli 80 lõike 2 alusel kaugemale minna. Vastavalt EÜ lepinguga talle antud õigusele otsustas ta seda mitte teha. Samuti on oluline märkida, et Euroopa Parlament ja nõukogu järgisid direktiivi 2005/35 õigusliku aluse osas komisjoni ettepanekut. Vaatamata sellele, et kõnesolev direktiiv kannab endas ka keskkonnakaitsega seonduvaid eesmärke, jääb see õigusakt ühenduse seadusandja hinnangul ennekõike siiski ühise transpordipoliitika raamesse ning selle akti puhul puudub vajadus keskkonnakaitset puudutava täiendava õigusliku aluse, nimelt EÜ artikli 175 lõike 1 järele. Valitud õiguslikku alust ei vaidlustanud ei komisjon ega ka parlament.
44Arvestades ühendusele EÜ artikliga 80 transpordipoliitika valdkonnas antud pädevuse tingimuslikku iseloomu ning asjaolu, et erinevalt keskkonnapoliitikast, mida käsitles eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs . nõukogu, ei ole transpordipoliitika eesmärk oma olemuselt esmatähtis, kõikehõlmav ja põhjapanev, leiab nõukogu, et eelnimetatud kohtuotsusest tehtavad järeldused ei pea olema nende kahe poliitikavaldkonna osas tingimata samad.
45Neil kaalutlustel ei saa põhjendatult väita, et ühenduse seadusandja oleks pidanud võtma vastu raamotsuses 2005/667 ette nähtud sätted.
46Nõukogu väidab teise võimalusena, et ühendusel puudub pädevus kinnitamaks siduvalt kriminaalkaristuste raskust ja liike, mille liikmesriigid on kohustatud ette nägema siseriiklikus õiguses, ning järelikult ei ole nõukogu rikkunud EÜ asutamislepingut ja EL lepingut, võttes vastu raamotsuse 2005/667 artikli 1, artikli 4 lõiked 1, 4, 5, 6 ja 7, artikli 6 lõike 1 punkti a ja lõiked 2 ja 3 ning artiklid 7–12.
47Arvestades raamotsuse 2005/667 eesmärki ja sisu – mis kujutavad endast põhielemente õigusakti vastuvõtmiseks kohase õigusliku aluse kindlakstegemisel – tõdeb nõukogu, et see raamotsus pürgib lähendama laevade põhjustatud merereostuse vastu võitlemist puudutavaid liikmesriikide õigusnorme, viies kohaldatavate kriminaalkaristuste raskuse ja sisu ühtlustamiseni. Eespool viidatud kohtuotsusest komisjon vs . nõukogu tuleneb, et selline ühtlustamine, mis ületab kaugelt raamotsuses 2003/80 ettenähtu, ei kuulu praegusel ajahetkel ühenduse pädevusse.
48Kuna Euroopa Kohtu poolt eelnimetatud kohtuasjas sedastatud lahendust tuleb käsitada erandina reeglist, mille kohaselt kriminaalõiguse ja kriminaalmenetluse normid ei kuulu ühenduse pädevusse, leiab nõukogu, et kriteeriume, millest Euroopa Kohus sellise lahenduse esitamisel lähtus, tuleb tõlgendada kitsalt. Sellist lahendust saab seega kohaldada üksnes „vajaduse” [ nécessité ] korral, kusjuures see mõiste ei ole identne EL artikli 29 teises lõigus sätestatud „vajaduse” [ besoin ] mõistega.
49Nõukogu lisab, et komisjoni poolt eespool viidatud kohtuotsusele komisjon vs . nõukogu antud tõlgenduse tulemusena kaotab EL lepingu VI jaotis esiteks suuresti oma kasuliku mõju ning teiseks eiratakse ilmselgelt asjaolu, et Euroopa Kohtu lahend eelnimetatud kohtuasjas tugines ühenduse eesmärkide esmatähtsusele, kõikehõlmavusele ja põhjapanevusele keskkonnakaitse valdkonnas.
50Nõukogu märgib lõpuks, et Euroopa Kohus sedastas eespool viidatud kohtuotsuses komisjon vs . nõukogu, et ühendusel oli nende õigusnormide eesmärki ja sisu arvestades õigus võtta vastu raamotsuse 2003/80 artiklid 1–7, ning seega välistas kohus kõnealusest pädevusalast raamotsuse artikli 8, mis puudutab jurisdiktsiooni ning artikli 9, mis puudutab väljaandmist ja süüdistuse esitamist. Seega tuleb nentida, et raamotsuse 2005/667 artiklid 7, 8 ja 9 puudutavad valdkondi, milles ühendusel puudub EÜ asutamislepingu järgne pädevus.
51Käesolevas kohtuasjas menetlusse astunud liikmesriikide väited ühtivad suures osas nõukogu väidetega.
52Vastavalt EL artiklile 47 ei mõjuta ükski EL lepingu sätetest ühtki EÜ asutamislepingu sätet. Sama nõue sisaldub ka EL artikli 29 esimeses lõigus pealkirjaga „Sätted politseikoostöö ja õiguslase koostöö kohta kriminaalasjades”, mis juhatab sisse selle lepingu VI jaotise.
53Euroopa Kohtu ülesanne on jälgida, et õigusaktid, mille kohta nõukogu väidab, et need tuginevad nimetatud VI jaotisele, ei tungiks EÜ asutamislepingu sätetega ühendusele antud pädevusalale (vt 12. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C-170/96: komisjon vs . nõukogu, EKL 1998, lk I-2763 , punkt 16, ja eespool viidatud 13. septembri 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs . nõukogu, punkt 39).
54Seega on oluline kontrollida, kas raamotsuse 2005/667 sätted mõjutavad ühendusel EÜ artikli 80 lõike 2 alusel olevat pädevust seeläbi, et need artiklid oleks võinud vastu võtta viimati mainitud sätte alusel.
55Selles osas tuleb esiteks meenutada, et ühine transpordipoliitika on üks ühenduse alustaladest; vastavalt EÜ artiklile 70 koostoimes EÜ artikli 80 lõikega 1 taotlevad liimesriigid selle lepingu eesmärke, rakendades nimetatud poliitikat raudtee-, maantee- ja siseveetranspordi valdkonnas (vt 28. novembri 1978. aasta otsus kohtuasjas 97/78: Schumalla, EKL 1978, lk 2311 , punkt 4).
56Järgmisena tuleb täpsustada, et EÜ artikli 80 lõike 2 kohaselt kuulub nõukogule pädevus otsustada, kas, mil määral ja millise menetlusega võib kehtestada kohaseid sätteid meretranspordi kohta (vt eelkõige 17. mai 1994. aasta otsus kohtuasjas C-18/93: Corsica Ferries, EKL 1994, lk I-1783 , punkt 25), ning et kohaldatakse EÜ artikli 71 menetlusnorme.
57Euroopa Kohtu praktika kohaselt sätestab EÜ artikli 80 lõige 2 vaid – välistamata sealjuures EÜ asutamislepingu kohaldamist meretranspordile –, et selle lepingu V jaotises sisalduvaid, ühist transpordipoliitikat puudutavaid erisätteid ei kohaldata meretranspordi valdkonnale automaatselt (vt eelkõige 7. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C-178/05: komisjon vs . Kreeka, EKL 2007, lk I-4185 , punkt 52).
58Kuna EÜ artikli 80 lõige 2 ei sätesta ühtki sõnaselget piirangut ühenduse erisätete osas, mida nõukogu võib kooskõlas EÜ artiklis 71 sätestatud menetlusnormidega eelnimetatud artikli alusel vastu võtta, siis on ühenduse seadusandjale kõnesoleva sättega antud ulatuslik seadusandlik pädevus ning ta võib vastavalt sellele sättele ja analoogia alusel teiste ühist transpordipoliitikat puudutavate EÜ lepingu sätetega – iseäranis EÜ artikli 71 lõike 1 alusel – kehtestada muu hulgas „meetmed transpordi ohutuse tõhustamiseks” ja „kõik muud asjakohased sätted” (vt selle kohta maanteetranspordi osas 9. septembri 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-184/02 ja C-223/02: Hispaania ja Soome vs . parlament ja nõukogu, EKL 2004, lk I-7789 , punkt 28).
59Eeltoodud järeldust, mille kohaselt ühenduse seadusandja võib võtta talle EÜ artikli 80 lõikega 2 antud pädevuse raames meresõiduohutuse parandamisele suunatud meetmeid, ei sea küsimuse alla asjaolu, et nõukogu ei pidanud käesoleval juhul sobivaks raamotsuse 2005/667 vastuvõtmist EÜ artikli 80 lõike 2 alusel. Selles osas on piisav sedastada, et EÜ artikli 80 lõikes 2 antud pädevuse olemasolu ei sõltu seadusandja otsusest seda tegelikult rakendada.
60Tuleb lisada, et kuna keskkonnakaitse – mis on üks ühenduse põhieesmärke – (vt eelkõige 13. septembri 2005. aasta otsus eespool viidatud kohtuasjas komisjon vs . nõukogu, punkt 41) nõuded peab vastavalt EÜ artiklile 6 integreerima „ühenduse poliitika ja tegevuse määratlemisse ja rakendamisse”, tuleb keskkonnakaitset lugeda ka üheks ühise transpordipoliitika eesmärkidest. Ühenduse seadusandja võib järelikult EÜ artikli 80 lõike 2 alusel ja talle selle sättega omistatud pädevust teostades otsustada keskkonnakaitset edendada (vt analoogia alusel 19. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-336/00: Huber, EKL 2002, lk I-7699 , punkt 36).
61Lõpuks tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peab ühenduse õigusakti õigusliku aluse valik põhinema objektiivsetel asjaoludel, mis on kohtulikult kontrollitavad ja mille hulka kuuluvad eelkõige õigusakti eesmärk ja sisu (vt 11. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas C-300/89: komisjon vs . nõukogu, nn Dioxyde de titane’i otsus, EKL 1991, lk I-2867 , punkt 10; eespool viidatud kohtuotsus Huber, punkt 30, ja eespool viidatud 13. septembri 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs . nõukogu, punkt 45).
62Mis puudutab konkreetsemalt raamotsust 2005/667, siis tuleneb selle preambulist, et kõnesoleva raamotsuse eesmärk on meresõiduohutuse parandamine ning merekeskkonna kaitse tõhustamine laevade põhjustatud reostuse vastu. Vastavalt selle raamotsuse teisele ja kolmandale põhjendusele on see suunatud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamisele, et vältida selliste kahjude taasteket, mis kaasnesid naftatankeri Prestige õnnetusega.
63Nagu selgub direktiivi 2005/35 põhjendustest 4 ja 6, täiendab kõnesolev raamotsus nimetatud direktiivi, sätestades detailsed kriminaalõiguslikud eeskirjad. Kõnesoleva direktiivi põhjendustest 1 ja 15 ning artiklist 1 nähtub, et selle direktiivi eesmärk on samuti tagada kõrge ohutuse ja keskkonnakaitse tase meretranspordi valdkonnas. Vastavalt sama direktiivi põhjendusele 15 ja artiklile 1 on selle direktiivi eesmärk laevade põhjustatud reostuse rahvusvaheliste standardite inkorporeerimine ühenduse õigusesse ja karistuste, sealhulgas kriminaal- või halduskaristuste kehtestamine nende sätete rikkumise eest, et tagada viimaste tõhusus.
64Mis puutub raamotsuse 2005/667 sisusse, siis sätestavad selle artiklid 2, 3 ja 5 liikmesriikidele kohustuse näha ette kriminaalkaristused nii füüsilistele kui ka juriidilistele isikutele, kes on aidanud kaasa, kihutanud või õhutanud mõnele direktiivi 2005/35 artiklites 4 ja 5 ette nähtud kuriteole.
65Kõnealune raamotsus, mille kohaselt kriminaalkaristused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad, kinnitab artiklites 4 ja 6 lisaks nende kriminaalkaristuste liigi ja raskuse, mis kuuluvad kohaldamisele lähtudes kuriteo tulemusena vee kvaliteedile, looma- või taimeliikidele või inimestele tekitatud kahjust.
66Vaatamata sellele, et üldreeglina ei kuulu kriminaalõiguse ega ka kriminaalmenetluse normid ühenduse pädevusse (vt selle kohta 11. novembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 203/80: Casati, EKL 1981, lk 2595 , punkt 27; 16. juuni 1998. aasta otsus kohtuasjas C-226/97: Lemmens, EKL 1998, lk I-3711 , punkt 19, ja eespool viidatud 13. septembri 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs . nõukogu, punkt 47), on siiski selge, et juhul, kui tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate kriminaalkaristuste kohaldamine pädevate siseriiklike asutuste poolt on hädavajalik meede raskete keskkonnaõiguse rikkumistega võitlemiseks, võib ühenduse seadusandja kohustada liikmesriike kehtestama selliseid karistusi, et tagada vastavas valdkonnas tema poolt kehtestatavate õigusnormide täielik tõhusus (vt selle kohta eespool viidatud 13. septembri 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs . nõukogu, punkt 48).
67Käesolevas asjas tuleb esiteks märkida, et raamotsuse 2005/667 sätted, sarnaselt raamotsuse 2003/80 sätetega, mis olid kõne all eespool viidatud 13. septembri 2005. aasta kohtuotsuse komisjon vs . nõukogu aluseks olnud kohtuasjas, puudutavad toiminguid, mis põhjustavad iseäranis raskeid keskkonnaõiguse rikkumisi, milleks on kõnesoleval juhul ühenduse meresõiduohutusalaste normide rikkumine.
68Teiseks tuleneb direktiivi 2005/35 põhjendustest 3–5, 7 ja 8 koostoimes raamotsuse 2005/667 esimese viie põhjendusega, et nõukogu hinnangul olid kriminaalkaristused vajalikud tagamaks meresõiduohutuse valdkonnas kehtestatud ühenduse õigusnormidest kinnipidamine.
69Kuna raamotsuse 2005/667 artiklid 2, 3 ja 5, sätestades liikmesriikidele kohustuse karistada kriminaalkorras teatavaid toiminguid, on suunatud selliste meresõiduohutuse valdkonnas vastu võetud õigusnormide tõhususe tagamisele, mille rikkumisel võivad olla keskkonnale rasked tagajärjed, tuleb pidada neid normideks, mille peamine eesmärk on meresõiduohutuse parandamine ja samuti keskkonnakaitse ning mida oleks olnud võimalik võtta õiguspäraselt vastu EÜ artikli 80 lõike 2 alusel.
70Kohaldamisele kuuluvate kriminaalkaristuste liigi ja raskuse kindlaksmääramise osas tuleb nentida, et vastupidi komisjoni väidetele ei kuulu see ühenduse pädevusse.
71Järelikult ei või ühenduse seadusandja võtta vastu selliseid õigusnorme nagu raamotsuse 2005/667 artiklid 4 ja 6, kuna need puudutavad kohaldamisele kuuluvate kriminaalkaristuste liiki ja raskust. Seega ei olnud kõnesolevate sätete vastuvõtmine vastuolus EL artikliga 47.
72Kõnesolevate sätete osas tuleb veel märkida, et neis sisalduv viide sama raamotsuse artiklitele 2, 3 ja 5 rõhutab lahutamatuid seoseid, mis käesolevas asjas ühendavad kõnealused sätted nendega seonduvaid kriminaalkaristusi puudutavate sätetega.
73Mis puutub raamotsuse 2005/667 artiklitesse 7–12, mis käsitlevad vastavalt jurisdiktsiooni, teabe edastamist liikmesriikide vahel, kontaktpunktide määramist, raamotsuse territoriaalset ulatust ja liikmesriikidele alates selle raamotsuse jõustumise päevast kehtivat rakendamiskohustust, tuleb tõdeda, et käesolevas asjas on ka need sätted lahutamatult seotud kõnesoleva raamotsuse sätetega, mis olid kõne all käesoleva kohtuotsuse punktides 69 ja 71, nii et puudub vajadus käsitleda küsimust, kas nimetatud artiklid kuuluvad ühenduse seadusandja pädevusse.
74Eeltoodut arvestades tuleb sedastada, et kuna raamotsus 2005/667 tungib EÜ artikli 80 lõikega 2 ühendusele antud pädevusalale, eirab see EL artiklit 47 ja tuleb oma jagamatuse tõttu tervikuna tühistada.
75Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja nõukogu on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista nõukogult. Sama artikli lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad käesolevasse menetlusse astujad ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
Allkirjad
(*1) Kohtumenetluse keel: prantsuse.
Tekstas iš mūsų archyvo (Europos Sąjungos leidinių biuro „Cellar“ duomenys). Commission Decision 2011/833/EU — free reuse incl. commercial; attribution to EUR-Lex / Court of Justice of the European Union required; EUR-Lex is not the authentic record of the Court.