Kohtuotsuse põhistus
Resolutiivosa
Pooled
Kohtuasjas C‑513/04,
mille ese on EÜ artikli 234 alusel Rechtbank van eerste aanleg te Gent’i (Belgia)
1detsembri 2004. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 15. detsembril 2004, menetluses
Mark Kerckhaert
Bernadette Morres
versus
Belgia riik ,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed P. Jann, C. W. A. Timmermans, A. Rosas, K. Lenaerts ja E. Juhász, kohtunikud J. N. Cunha Rodrigues, R. Silva de Lapuerta, G. Arestis, A. Borg Barthet ja E. Levits (ettekandja),
kohtujurist: L. A. Geelhoed,
kohtusekretär: vanemametnik M. Ferreira,
arvestades kirjalikus menetluses ja 11. jaanuari 2006. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
1Eelotsusetaotlus puudutab EÜ asutamislepingu artikli 73b lõike 1 (nüüd EÜ artikli 56 lõige 1) tõlgendamist.
2Nimetatud eelotsusetaotlus on esitatud M. Kerckhaert’i ja B. Morres’i (edaspidi „abikaasad Kerckhaert-Morres”) ja Gewestelijke Directie Antwerpen I (edaspidi „Belgia maksuhaldur”) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab viimase keeldumist võimaldada neil välisriigi maksust maha arvata kindlaksmääratud 15%-list osa, mis on ette nähtud Belgia ja Prantsusmaa vahel 10. märtsil 1964. aastal sõlmitud lepingu, millega nähakse ette topeltmaksustamise vältimise ja tulumaksualase vastastikuse haldus- ja õiguskoostöö eeskirjad, mida on muudetud 15. veebruaril 1971 allkirjastatud lisaga (edaspidi „Prantsuse-Belgia leping”), artikli 19 A osa lõike 1 teises lõigus.
3Tulumaksukoodeksi (edaspidi „maksukoodeks”) artikli 171 lõike 3 kohaselt maksustatakse dividendid 25%-lise määraga.
4Maksukoodeksi artikkel 187 nägi algselt ette, et aktsiatest või osadest ning investeeritud kapitalist saadud tulu puhul, millelt on välisriigis makstud tulumaksu, ettevõtte tulumaksu või mitteresidentide poolt tasumisele kuuluvat tulumaksu, vähendatakse eelnevalt maksu välisriigi vastava maksusumma kindlaksmääratud osa võrra.
5Pärast seadusemuudatusi ei saa füüsilised isikud enam nõuda ettevõtte tulumaksukrediiti juhul, kui nad saavad teises liikmesriigis asutatud ettevõtja dividende tulult, mis on juba selles liikmesriigis tulumaksuga maksustatud selliselt, et tulu maksustatakse nii nimetatud liikmesriigis kinnipeetava maksu kui maksukoodeksi artikli 171 lõikes 3 ette nähtud 25%-lise määraga maksuga.
6Prantsuse-Belgia lepingu eesmärk on eelkõige vältida topeltmaksustamise juhtumeid, mis puudutavad ühe ja sama isiku poolt Prantsusmaal ja Belgias tulumaksuna tasumisele kuuluvaid makse.
7Artikli 15 lõige 3 sätestab:
„Prantsusmaa residendiks oleva äriühingu poolt välja makstud dividendid, mis annavad õiguse saada tulumaksukrediiti, kui neid makstakse Prantsusmaa residentidele, annavad nende maksmise korral Belgia residendist füüsilisele isikule õiguse saada tulumaksukrediiti pärast kinnipeetud maksu mahaarvamist 15% määras brutodividendilt, mis koosneb jaotatavast dividendist, mida on suurendatud tulumaksukrediidi võrra.”
8Selle lepingu artikli 19 A osa lõige 1 sätestab, et kui dividendid makstakse välja Prantsusmaa residendiks oleva äriühingu poolt Belgia residendile, kes ei ole ettevõtte tulumaksu tasumiseks kohustatud äriühing ja kui tegelikult peeti nendelt dividendidelt kinnipeetav maks kinni Prantsusmaal, vähendatakse kinnipeetava maksu netosummalt Belgias tasumisele kuuluvat maksu, esiteks tavamääras maksustatava dividendimaksu võrra ja teiseks, välisriigi maksusumma kindlaksmääratud osa võrra, mis on Belgia õigusnormidega sätestatud tingimustel mahaarvatav juhul, kui see osa ei ole madalam kui 15% nimetatud netosummast.
9Abikaasad Kerckhaert-Morres, kes on Belgia residendid, said 1995. ja 1996. aastal dividende Prantsusmaal asutatud äriühingust Eurofers SARL.
10Üks osa saadud summast ehk 50% väljamakstud dividendidest vastas tulumaksukrediidile, mida Prantsusmaa maksuhaldur määras Prantsuse-Belgia lepingu artikli 15 lõike 3 kohaselt ettevõtte tulumaksu kompenseerimiseks. Vastavalt sellele sättele on tulumaksukrediit võrdsustatud dividendituluga. Prantsusmaal kohaldati brutodividendidele kinnipeetava tulumaksuna 15%-list maksu.
11Abikaasad Kerckhaert-Morres deklareerisid äriühingult Eurofers SARL 1995. ja 1996. aastal saadud tulusid vastavalt 34 566 204 Belgia franki (856 873,81 eurot) ja 7 173 702 Belgia franki (177 831,43 eurot). Nad taotlesid oma tuludeklaratsioonis Prantsuse-Belgia lepingu artikli 19 A osa lõikes 1 ette nähtud maksusoodustust, mis vastaks Prantsusmaal kinnipeetavale maksule.
12Arvestades, et Belgia seadusandja on sellise maksusoodustuse tühistanud, jäeti nende taotlus rahuldamata.
13Kuna abikaasad Kerckhaert-Morres leidsid, et põhikohtuasjas kõnealuse maksusoodustuse andmisest keeldumise tõttu maksustatakse Prantsusmaalt pärit dividendid tunduvalt kõrgema maksukoormusega kui Belgias asutatud äriühingutest saadud dividendid, esitasid nad Rechtbank van eerste aanleg te Gent’ile taotluse tühistada Belgia maksuhalduri otsus, millega jäeti nende taotlus rahuldamata, viidates eelkõige asutamislepingu artikli 73b lõike 1 rikkumisele.
14Kuna Rechtbank van eerste aanleg te Gent leidis, et pooleliolevas kohtuvaidluses on vaja tõlgendada ühenduse õigust, otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas EÜ artikli 56 lõiget 1 (vaidlusaluste asjaolude tekkimise ajal EÜ asutamislepingu artikli 73b lõige 1) tuleb tõlgendada nii, et on keelatud selline liikmesriigi (antud juhul Belgia) tulumaksualaste õigusaktide sättest tulenev piirang, mille kohaselt nii liikmesriigis asutatud äriühingu kui ka sellise äriühingu, mis ei ole selles liikmesriigis asutatud, aktsiatelt saadud dividendide suhtes kohaldatakse ühtset maksumäära, samas kui äriühingu, mis ei ole selles liikmesriigis asutatud, aktsiatelt saadud dividendide puhul ei ole lubatud maha arvata teises liikmesriigis kinnipeetavat maksu?”
15Esiteks tuleb meenutada, et ehkki Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on otsene maksustamine liikmesriikide pädevuses, peavad nad seda pädevust kasutama ühenduse õigust järgides (vt 11. augusti 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑80/94: Wielockx, EKL 1995, lk I‑2493, punkt 16; 6. juuni 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑35/98: Verkooijen, EKL 2000, lk I‑4071, punkt 32; 4. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑334/02: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2004, lk I‑2229, punkt 21; 15. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑315/02: Lenz, EKL 2004, lk I‑7063, punkt 19, ja 7. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑319/02: Manninen, EKL 2004, lk I‑7477, punkt 19).
16Eespool viidatud kohtuotsustes Verkooijen, Lenz ja Manninen leidis Euroopa Kohus, et kõnealuste liikmesriikide õigusaktidega koheldi erinevalt asjaomase maksumaksja asukoha liikmesriigis asutatud äriühingutest saadud dividenditulusid ja teises liikmesriigis asutatud äriühingute dividenditulusid, keeldudes viimati nimetatud dividendide saajatele andmast samasugust maksusoodustust kui teistele. Kuna teises liikmesriigis asutatud äriühingust dividende saavate maksumaksjate olukord ei erinenud objektiivselt nende maksumaksjate olukorrast, kes said dividende äriühingutest, mis olid asutatud liikmesriigis, mille residendid nad on, leidis Euroopa Kohus, et kõnealused õigusaktid kujutavad endast asutamislepinguga tunnustatud põhivabaduste piirangut.
17Vastupidi abikaasade Kerckhaert-Morres esitatud põhjendusele on põhikohtuasi siiski erinev eespool viidatud kohtuasjades tehtud otsusteni viinud asjadest, kuna Belgia maksualased õigusaktid ei tee mingit vahet Belgias asutatud äriühingutest saadud dividendide ja teises liikmesriigis asutatud äriühingutest saadud dividendide vahel, kuna Belgia õiguse kohaselt maksustatakse mõlemad võrdselt 25%-lise tulumaksumääraga.
18Peale selle ei saa toetada argumenti, mille kohaselt on antud juhul Belgias asuvad aktsionärid erinevas olukorras tulenevalt sellest, kas nad saavad dividende samas liikmesriigis või teises liikmesriigis asutatud äriühingust, nii et nende ühesugune kohtlemine, nimelt kohaldades mõlemale ühetaolist tulumaksumäära, kujutab endast diskrimineerimist.
19Vastab tõele, et diskrimineerimine võib seisneda mitte üksnes võrreldavate olukordade suhtes erinevate reeglite kohaldamises, vaid ka erinevate olukordade suhtes sama reegli kohaldamises (vt 14. veebruari 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑279/93: Schumacker, EKL 1995, lk I‑225, punkt 30, ja 29. aprilli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑311/97: Royal Bank of Scotland, EKL 1999, lk I‑2651, punkt 26). Samas ei ole dividende saava aktsionäri olukord tema asukohariigi maksualaste õigusnormide osas tingimata muutunud nimetatud kohtupraktika mõttes üksnes seetõttu, et ta saab neid äriühingust, mis on asutatud teises liikmesriigis, mis oma maksupädevuse teostamisel maksustab dividendid kinnipeetava tulumaksuga.
20Sellistel asjaoludel nagu antud asjas tulenevad ebasoodsad tagajärjed, mille võib kaasa tuua niisuguse tulumaksusüsteemi nagu kõnealuse Belgia süsteemi kohaldamine, kahe liikmesriigi poolt oma maksupädevuste paralleelsest teostamisest.
21Selles osas tuleb meenutada, et taoliste EÜ artiklis 293 sätestatud topeltmaksustamise vältimise lepingute eesmärk on vältida või vähendada siseturu toimimisele negatiivset mõju, mis tuleneb eelmises punktis osutatud siseriiklike maksusüsteemide kooseksisteerimisest.
22Seega ei näe käesoleval hetkel ja sellises olukorras nagu põhikohtuasjas kehtivad ühenduse õigusnormid ette üldisi kriteeriume liikmesriikide vahel pädevuse jaotamiseks seoses ühenduse siseselt topeltmaksustamise kaotamisega. Välja arvatud nõukogu 23. juuli 1990. aasta direktiiv 90/435/EMÜ eri liikmesriikide emaettevõtjate ja tütarettevõtjate suhtes kohaldatava ühise maksustamissüsteemi kohta (EÜT L 225, lk 6; ELT eriväljaanne 09/01, lk 147), 23. juuli 1990. aasta leping topeltmaksustamise kõrvaldamise kohta omavahel seotud ettevõtjate kasumilt (EÜT L 225, lk 10) ja nõukogu 3. juuni 2003. aasta direktiiv 2003/48/EÜ hoiuste intresside maksustamise kohta (ELT L 157, lk 38; ELT eriväljaanne 09/01, lk 369), ei ole ühenduse tasandil topeltmaksustamise kaotamiseks võetud ühtegi ühtlustamis- ega harmoneerimismeedet.
23Järelikult on liikmesriikide ülesanne võtta vajalikke meetmeid selliste olukordade ennetamiseks nagu põhikohtuasjas, kasutades eelkõige rahvusvahelises maksunduses järgitavaid pädevuse jaotamise kriteeriume. See on sisuliselt eesmärk ka Prantsuse-Belgia lepingul, mis teostab sellistes olukordades Prantsuse Vabariigi ja Belgia Kuningriigi vahelise maksupädevuse jaotamist. Samas ei ole nimetatud leping käesoleva eelotsusetaotluse ese.
24Arvestades eeltoodud kaalutlusi, tuleb esitatud küsimusele vastata, et EÜ asutamislepingu artikli 73b lõikega 1 ei ole vastuolus sellised liikmesriigi õigusaktid nagu Belgia maksualased õigusaktid, mis tulumaksu osas kehtestavad ühetaolise maksumäära nii nimetatud liikmesriigi territooriumil asutatud äriühingute aktsiatelt saadud dividendidele kui teise liikmesriigi territooriumil asutatud äriühingute aktsiatelt saadud dividendidele, ilma et nad sätestaksid võimaluse arvata maha teises liikmesriigis kinnipeetavat maksu.
25Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotamise siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, v.a poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Resolutiivosa
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
EÜ asutamislepingu artikli 73b lõikega 1 (nüüd EÜ artikkel 56 lõige 1) ei ole vastuolus sellised liikmesriigi õigusaktid nagu Belgia maksualased õigusaktid, mis tulumaksu osas kehtestavad ühetaolise maksumäära nii nimetatud liikmesriigi territooriumil asutatud äriühingute aktsiatelt saadud dividendidele kui teise liikmesriigi territooriumil asutatud äriühingute aktsiatelt saadud dividendidele, ilma et nad sätestaksid võimaluse arvata maha teises liikmesriigis kinnipeetavat maksu.
Tekstas iš mūsų archyvo (Europos Sąjungos leidinių biuro „Cellar“ duomenys). Commission Decision 2011/833/EU — free reuse incl. commercial; attribution to EUR-Lex / Court of Justice of the European Union required; EUR-Lex is not the authentic record of the Court.